Paljusid põlvkondi on lõbustanud raamatud parun Münchhauseni põnevatest reisidest ja eriskummalistest seiklustest, mis talle neil rännakutel osaks said. Eesti keeles on see maruline tegelane tuntud alates 1855. aastast. Tiit Pruuli aitab meelde tuletada, kellega tegu.
Kes oli parun Münchhausen?
Võtame lühikese vastuse kõigepealt Tallinnas sada aastat tagasi ilmunud raamatust. 1921. aastal andis kirjastaja Jakob Ploompuu välja 14-leheküljelise illustreeritud teose „Parun Münchhauseni imelikud reisijuhtumised“. Seal öeldakse: „Münchhausen elas väga vanal ajal. Ta oli kuulus ja rikas saksa parun. Ta armastas väga võõrail mail reisida ja ennast rahvaste elu ja oluga tutvustada. Reisil tuli parunil palju imelikka juhtumisi ja hädaohtusi läbi elada. Kui ta jälle kodumaale tagasi oli tulnud, kogus ta enese juurde pikkadel talve õhtutel sõpru ja tuttavaid kokku ja jutustas neile sellest, mis ta võõrail mail kuulnud ja näinud. Parun Münchhausen hooples ka natuke ja ei kõnelnud alati õigust.“
Kui raamatut tähelepanelikumalt loeme, siis saame teada, et see mees oli suurepärane ratsutaja, ülitäpne suurtükimees, üleüldse üks äraarvamata julge, vapper ja nutikas tegelane, kes igal pool maailmas hästi hakkama sai.
Väljamõeldis või reaalne isik?
Karl Friedrich Hieronymus Freiherr von Münchhausen oli tõesti päriselt elanud isik. Ta sündis Bodenwerderis 1720. aastal ja suri sealsamas 1797. Tema väidetava sünnimaja ees seisab praegu teda meenutav purskkaev. Purskkaev kujutab meest, kes istub poolikul hobusel. See kuju on inspireeritud alljärgnevast loost:
„Palju mälestusi tõin sest sõjakäigust kaasa. Olin kord eelvahtide salgas. Äkitselt nägime kaugelt kiiresti lähenevat tolmupilve. Pilve sees liikus vaenlaste väesalk. Läksime vastu ja lõime lahingut, pärast ajasime taga ning viimaks, kui juba selge oli, et vaenlane enam mingit kahju ei saa teha, jätsime tagaajamise seisma. Suurest kihutamisest olime meie ise ja meie hobused kangesti kuumaks läinud, nii et veega pidime endid kosutama. Teised hobused jõid ja kustutasid ruttu janu, minu oma ei saanud aga kuidagi täis. Märkasin varsti, mis sarnase hiigla janu põhjus oli. Vaesel hobusel oli tagumine pool keha nagu noaga ära lõigatud, ja vesi jooksis ilma peatamata välja.“ (1921)
Kas see just päris nii oli, pole kindel, aga lugu on tore…
Kindel on aga see, et 1773 tuli Karl Friedrich Münchhausen 13-aastase poisina Venemaale Braunschweigi hertsogi printsi Anton Ulrichi (1714, Bevern Saksamaal – 1774, Holmogorõ Venemaal) kaaskonnas. Vene keisrinna Anna Ivanovna ümber oli hulk saksa päritolu mõjukaid riigiametnikke, nii liikusid ka Anton Ulrichi asjad kenasti. Seda aega nimetati bironovtšinaks, sest mõjuvõimsaks isikuks oli tsaarinna saksameelne armuke Ernst Johann Biron (Bühren).
Jaroslavli tragunipolk, kuhu Anton Ulrich maabus, sai Braunschweigi nime ja tema paažist Karl Friedrich Münchhausenist kibe seltskonnategelane. 1750 nimetas keisrinna Jelizaveta Petrovna Münchhauseni rittmeistriks. Aga Jelizaveta võttis oma eelkäija saksasõbralikkuse suhtes hoopis teised toonid. Braunschweigi hertsog Anton Ulrich saadeti näiteks 1741 Siberisse ja Münchhausen ise pidas targemaks minna kodumaale tagasi.
Edasise elu veetis ta Bodenwerderis jahti pidades või istus oma salongis ja võõrustas külalisi, kellele rääkis erilisi lugusid oma seiklustest nii Venemaal kui ka mujal.
Kus ta rändas?
Kõigepealt pidi kangelane jõudma lavale ehk tegevuspaika. Raamatu järgi saame teada, et ta reisis Saksamaalt läbi Poolamaa, Kuramaa ja Liivimaa ning üle Narva Venemaale. Venemaal on muidugi külmad talved ja pudelitühjendamisel oli seltskondlike lõbustuste hulgas ülitähtis koht. Rohkem kui parkett ja ballisaalid võlusid parunit aga jahilkäigud, milleks Venemaa pakkus ammendamatuid võimalusi. Ta laskis hirvesid kirsikividega, millest kasvas loomale kirsipuu sarvede vahele. Karusid tappis ta noaga ja hunte rusikahoopidega, ka ajas kaks päeva taga kaheksajalgset jänest.
Edasi viis teenistus parun Münchhauseni Vene-Türgi sõtta. See, üks paljudest Vene-Türgi sõdadest, puhkes 1735 seetõttu, et Krimmi tatarlased ründasid Zaporižžja kasakaid, kes olid andnud end Vene tsaari kaitse alla. Seepeale korraldas Krimmi khaan sõjakäigu Kaukaasiasse. Venelaste huvi ses sõjas oli väljapääsu saamine Mustale merele. Venemaa poolel sõdisid ka Habsburgid ja Serbia kuningakoda.
Raamatusõjas tegi Münchhausen palju vägitükke – põgenes vaenlase käest kahurikuulil sõites, ronis mööda oavart kuule ja sooritas muid teispool inimvõimete piiril olevaid trikke, mis tunduvad aga ta jutte lugedes üsnagi lihtsad ja loomulikud.
Münchhausen oli aga kurb, et sõda lõppes nõnda ruttu ja venelased-türklased vaherahu sõlmisid (1739 Belgradis). Vapper sõjamees läks erru ja lahkus Venemaalt. Raamatuseiklused seevastu otsa ei saanud.
Lugude omaette osa moodustavad Münchhauseni merereisid. Ta seilas Amsterdamist Tseilonile, Portsmouthist Ameerikasse, purjetas mitmel pool Vahemeres, sattus hollandlaste laevale Lõunameres ja koos kapten John Phippsiga (reaalne isik, elas 1744–1792) Põhja-Jäämerele. Arktikas toimusid eriti pöörased võitlused jääkarudega, kus vapper mees puges karu naha sisse ja tappis tuhandeid teisi jääkarusid. Oma julguse ja tugevuse ning kingitud karunahkadega läks Münchhausen Vene keisrinnale nii hinge, et too meest kosida tahtis. Aadlimees ütles aga ei ja Venemaa valitseja olla seepeale kurbusest hinge heitnud.
Lood jõuavad raamatusse
Jutud, mida Karl Friedrich Hieronymus Freiherr von Münchhausen Saksamaal vanaduspõlve pidades vestis, jõudsid talle endalegi ootamatult 1781. aastal ühes almanahhis trükki. Need jutud avastas tollest tagasihoidlikust teosest Rudolf Erich Raspe (1737–1794), kes oli olnud Hannoveri kuningliku raamatukogu peavarahoidja, aga suure rahahäda ja suurte sekelduste tõttu Inglismaale põgenenud. Raspe oli ka ise korra osa lugusid Münchhauseni mõisas autori enda salongiõhtul kuulnud. Nüüd otsustas rahahädas mees need lood veidi ümber töötada ja ühele kirjastajale maha müüa. Raamat ilmus 1786. aastal Oxfordis ja esimene trükk müüdi hetkega maha. Samal aastal ilmusid Oxfordis ja Londonis veel kuus eri väljaannet. Üsna kohe jõudsid lood raamatutena ka Mandri-Euroopasse.
Läti ja Münchhausen
Lätlased peavad Münchhausenit üsna oma inimeseks. Kui Eestist sõitis rittmeister lihtsalt läbi, siis teada on, et Riias peatus tema polk 1744. aasta sõjaretkel pikemalt.
Kui sõita Pärnust Riia poole, siis Salacgrīva ja Saulkrasti vahel on Liepupe vallas väike Dunte asula. Siinse mõisniku tütre Jakobine von Dunteniga heitis Münchhausen 1744 abiellu. Tänapäeval on läti ettevõtjad rajanud siia „Münchhauseni maailma“ – muuseum ja turismiatraktsioonid. Natuke ajalugu, natuke kitši, natuke lõbustusi ja matkaradu (vt www.minhauzens.lv).
Lätis on välja antud ka Münchhauseni mälestusmünt ning mark.
Eesti ja Münchhausen
Münchhausenile on tähelepanu pööranud mitmed meie olulised kultuuritegelased alates Anna Haavast. Kahes trükis on Münchhauseni lood ilmunud Mati Undi tõlgituna (Eesti Raamat 1974 ja Tiritamm 1992). Hilisema väljaande on väga põhjaliku ja muheda sissejuhatusega varustanud tõlkija ja lastekirjandusloolane Andres Jaaksoo. Eraldi raamatutena on Münchhauseni lugusid meil välja antud vähemalt seitsmes trükis alates 1855. aastast.
Münchhausen filmis ja teatris
Esimesed Münchhauseni lood said ooperiteks ja operettideks 19. sajandil. Esimene lühike tummfilm valmis juba 1911. Kokku on praeguseks toodetud vähemalt 15 Münchhauseni-ainelist filmi. Umbes kümnes kohas maailmas (mh Moskvas, Kaliningradis, mitmes Ukraina linnas) on Münchhausenile püstitatud kas mälestusmärk või mälestustahvel.
***
Münchhauseni jutte võib lugeda mitut moodi. Neid saab võtta kui lõbusaid lastelugusid, neid võib klassifitseerida omaaegseks ulmekirjanduseks. Seda viimast – Münchhauseni lugude muutmist ulmeks – on teinud ilmakuulus ulmekirjanik Stanisław Lem.
Oluline, mis ära kaduda ei tohiks, on seejuures satiir, mis pidi pilkama toonaseid reisiraamatuid, kus kirjeldati vaprate seiklejate ülespuhutud ja üleskiidetud reise Euroopast väljapoole jäävatesse müstilistesse maadesse, põhiliselt orienti, kust toodi Euroopasse tagasi müstilisi uhhuu-arvamisi.
1876. aastal ilmus Tallinnas vihikuke „Paron Münkhauseni üpris isivärki imelikud teud ja juhtumised oma reiside pääl maal ja merel“. Sellele väljaandele on toimetaja, rahvaõpetaja Bermann pannud motoks „Kes ei usu, maksku rubla välja“.
Nii võib tänagi öelda.
Igas reisimehes on natuke vabahärra Münchhausenit. Tuleb vaid aeg-ajalt vaadata, et proportsioonid luiskelugude ja päriselu vahel väga paigast ära ei läheks!
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: May Lana / Shutterstock