LEEDUS maid avastamas

Leedu ei ole pelgalt läbisõidumaa teel Euroopasse, siin on palju avastamisväärseid ajaloolisi paiku ja ilusat loodust. Etnoloog Indrek Jääts kirjutab lähemalt.

Leedu ei ole pelgalt läbisõidumaa teel Euroopasse, siin on palju avastamisväärseid ajaloolisi paiku ja ilusat loodust. Etnoloog Indrek Jääts kirjutab lähemalt.

Läbi Baltikumi ja Poola sügavamale Euroopasse uhavad eestlased võivad Leedut pidada üpris ebahuvitavaks reisisihiks. Tõepoolest, kui võtta Bauskast kurss Panevėžysi ja Kaunase peale, siis jääb tee äärde valdavalt põllustatud tasane ja igav maa – Kesk-Leedu madalik. Võluvalt künklikuks muutub reljeef alles enne Poola piiri, kui maantee ületab Sūdova kõrgustiku. Aga Leedut ei tasuks üldse käsitleda pelgalt tüütu läbisõidumaana. Kui endale veidi aega võtta ja süveneda, siis on küllalt vaadata sealgi. Ja ma ei mõtle ainult Vilniust, Kaunast, Klaipėdat ja Kura saart. Enamik riike on üsna heterogeensed, kui neid lähemalt uurida. Nad on kokku pandud erinevatest ajaloolis-geograafilistest piirkondadest, mille kultuurilisi ja looduslikke eripärasid on põnev enda jaoks avastada. Leedu jaotub viieks etnograafiliseks regiooniks. Neist suuremad ja olulisemad on Aukštaitija idas ja Žemaitija läänes. Lisaks veel Dzūkija kagus, Suvalkija ehk Užnemunė edelas ning Väike-Leedu Neemeni alamjooksul. Järgnevalt tuleb juttu kahest maast, kus ma läinud suvel mõne päeva vältel ringi sain vaadata.

Žemaitija

Ehkki Žemaitija tähendab tõlkes madalmaad ning vastandub sellisena Aukštaitijale ehk kõrgmaale, on selle selgrooks ja südamikuks nii maastikulises kui ka kultuuriloolises mõttes tegelikult kaunilt kupliline Žemaidi kõrgustik, mis ei jää suurt alla riigi idaosa kõrgematele tippudele. Selle maa asukaid žemaite on kaua eristatud aukštaitidest ehk päris-leedulastest ning keele eripärad ja piirkondlik eneseteadvus on neil säilinud tänini. Meie võro-liikumisele sarnane, kuid ajalooliselt märksa paremini põhjendatav etnoregionalistlik aktivism on olemas sealgi. 1990. aastail andsid nad isegi eraldi Žemaitija passe välja, nüüd on mõõdukamaks vaibunud ning tegelevad põhiliselt kohaliku ajaloo, rahvakultuuri ja keelega. Lisaks ajaloolis-kultuurilistele eripäradele on žemaidi-liikumise toitepinnaks ka piirkonna suhteline vaesus.

Kui Aukštaitija vurst Mindaugas 1230. aastail Leedumaad ühendas, siis õnnestus tal allutada ka Žemaitija, ent sõltuvus ei osutunud eriti püsivaks. Žemaitijast kujunes Leedu suurvürstiriigi poolautonoomne osa, omamoodi võõraspoeg, kelle kanda jäi Mõõgavendade, Liivi ja Saksa ordu vastu peetava võitluse põhiraskus. Selles vastasseisus saavutasid žemaidid silmapaistvaid võite, ent ajuti tuli ka aastaid ordu ülemvõimu all elada. Pärast Saksa ordu otsustavat lüüasaamist kuulsas Grünwaldi ehk Žalgirise lahingus (1410) sai Žemaitijast Leedu suurvürstile alluv vürstiriik, mis võis osaliselt säilitada kohaliku elukorralduse. Kristlus võeti vastu ühe viimase piirkonnana Euroopas (1413), kuid oma konservatiivsuse ja kangekaelsuse poolest tuntud žemaitide seas juurdus see lõplikult alles 17. sajandil tänu jesuiitide misjonitööle. 19. sajandil kujunes Žemaitija leedu rahvusliku liikumise keskuseks. Ühelt poolt seisti vastu leedu eliidi poolastumisele, teisalt tsaaririigi venestussurvele. Väljapaistvaimaks leedu tegelaseks kujunes tollane Žemaitija (Kaunase) piiskop Motiejus Valančius.

Tänapäevase Žemaitija vaimseks pealinnaks on Telšiai (žemaidi keeles Telše). Arhitektuuriliselt üsna ebaühtlane ja segipaisatud linnasüda asub Mastise järve põhjakaldal ning koos toovad nad meelde meie Võru ja Tamula. Kesksel künkal troonib Padova Pühale Antoniusele pühitsetud katedraal, väliselt tuimavõitu koloss, seest aga kaunilt barokne meistriteos, mis ehitati algselt bernhardiinide kloostrikirikuks. Alates 1926. aastast on tegemist Žeimaitija (Telšiai) piiskopkonna peakirikuga, mille krüptis puhkab terve hulk omaaegseid piiskoppe. Katoliiklus mängib tänaste žemaitide identiteedis tähtsat rolli.

Poolteist päeva tuuritasin Žemaitija rahvuspargis, mille südameks on suur, sopiline ja saarterikas Plateliai järv. Pargis leidub küllaga muljet avaldavaid põlismetsi, muistseid linnamägesid, väikseid külasid ja teeäärseid krutsifikse. Üks kõige tähelepanuväärsemaid paiku seal on aga Žemaičių Kalvarija ehk Žemaitija Kolgata – palverännu sihtkohaks olev alev, mida raamib piirkonnale iseloomulik idülliline kultuurmaastik oma küngaste, põldude, hajatalude ja kruusateedega. Žemaičių Kalvarija on omamoodi katoliiklik teemapark, millele 1633. aastal pani aluse tollane Žemaitija piiskop Jerzy Tyszkiewicz (leedupäraselt Jurgis Tiškevičius). Ansambel koosneb 18. sajandi lõpul ehitatud ruumikast kahetornilisest peakirikust ning kahekümnest puit- ja kivikabelist, igaüks pühendatud mingile kindlale lõigule Kristuse ristiteel ning varustatud teemakohase kuju või pildiga. Selliseid Kolgataid rajati omal ajal mujalgi katoliiklikus Kesk- ja Ida-Euroopas, kuid Žemaitija oma on tähelepanuväärselt terviklikult ja hästi säilinud. Pühade puhul, millest tähtsaim on Pühima Neitsi Maarja külaskäigu tähistamine juuli algul, käivad palverändurid kabelid järjekorras läbi ja saavad Kristuse kannatuste üle tõsiselt järele mõelda. Kes mööda asulat käia ei jõua, saab teekonna läbi teha ka kirikus, kus Kolgata tee etapid on samalaadselt piltidega tähistatud.

Argipäevaselt tühjas kirikus näen kunstripsmete ja liibuvate teksapükstega beibet siledal kivipõrandal põlvili ringi roomamas ja pühapiltide ees palvetamas. Pärast istub musta Audisse, paneb päikeseprillid ette ja läinud ta ongi.

Varniai (žemaidi keeles Varnē) on meie päevil vaikne, võiks öelda et depressiivne alev. Varasel pärastlõunal võib asulasüdames lõõgastumas ja ukerdamas näha enam kui üht kampa ärajoonud nägudega mehi. Aastail 1417–1864 oli siin aga Žemaitija piiskopkonna keskus. Järel on sellest kahetorniline kõrgbarokkstiilis Püha Peeteri ja Pauli kirik ning inetu silikaattorni lisamisega rikutud seminarihoone, kus nüüd asub muuseum.

Väike-Leedu

Muinasajal oli hilisem Väike-Leedu (Mažoji Lietuva, ka Preisi Leedu) skalvide, nadruvide ja teiste leedulastele üsna lähedaste muinaspreisi hõimudega asustatud piirkond Neemeni alamjooksul, mis alates 13. sajandist kuulus Ida-Preisimaa koosseisu. Muinaspreislased hävitati või saksastusid, ent samas lisandus piirkonda tasapisi sisserändajaid Žemaitijast ja mujalt Leedu aladelt (lietuvininkai). 16. sajandist pääses sellel territooriumil valitsema luterlus, mis teatavasti soosis rahvakeelset kirjasõna, ning sellest peale etendas Väike-Leedu silmapaistvat osa leedu kultuuriloos. Näiteks esimene leedukeelne raamat, Martynas Mažvydase „Katekismuse lihtsad sõnad” trükiti 1547 Königsbergis. Eriti kaalukas oli selle maariba roll aastail 1864–904, mil Tsaari-Venemaa koosseisu kuuluval Leedumaal oli pärast järjekordset luhtunud ülestõusu keelatud välja anda ladina tähestikku kasutavat leedukeelset kirjasõna. Leedu patrioodid (sh juba mainitud Valančus) korraldasid Venemaal keelatud raamatute trükkimise Ida-Preisi linnades, eeskätt Tilsitis, ning sealt vedasid legendaarsed raamatukandjad (knygnešiai) need salaja üle piiri Leetu ja levitasid rahva seas.

Pärast esimest ilmasõda eraldati Neemeni põhjakaldale jääv Väike-Leedu osa ühes Memeli linnaga (leedu keeles Klaipėda) Saksamaast ning aastal 1923 läks see autonoomse piirkonnana Leedu vabariigi koosseisu. Memelimaa elanikkonna moodustasid põhiliselt sakslased ja enam või vähem saksastunud leedulased ning levinuimaks usuks oli luterlus. 1939. aasta märtsis, veel enne teise maailmasõja puhkemist, oli Leedu Hitleri nõudmisel sunnitud selle maalapi taas Saksa riigile loovutama. 1945 kaotas Saksamaa nii sõja, Memelimaa kui ka kogu Ida-Preisi. Seal kehtestati nõukogude võim ning kogu varasem elanikkond evakueeriti, pages või saadeti välja. Neemeni põhjakallas ja Klaipėda liideti Leedu NSV-ga, jõe teisele kaldale jäänud Väike-Leedu osa arvati aga Kaliningradi oblasti koosseisu ja asustati venekeelsete inimestega. Tilsitist sai Sovetsk, Ragnitist Neman, Gumbinnenist Gusev.

Oma alamjooksul läbib Neemen laudsiledat maad, mis küünib vaevalt mõne meetri üle merepinna ning mida liigendavad arvukad jõed, jõeharud, vanajõed ja järved. Enne madalasse, mageda- ja sogaseveelisse Kura lõukasse suubumist moodustab Neemen delta. Kogu see maa sobib hästi karjakasvatuseks, sest rohukasv on seal rikkalik. Lisaks meeldib piirkond mitmesugustele lindudele, eeskätt muidugi veelindudele. Vanasti oli Neemen oluliseks veeteeks sügavale Leedu ja Valgevene sisemaale, kust sai välja vedada nii põllumajandussaadusi kui ka metsa. Läänemerele pääses läbi kitsukese väina Kura lõuka põhjatipus ning just sinna seadsid end juba 13. sajandi keskel sisse saksa kaupmehed ning tekkis Memeli linn, mis laenas nime jõelt (Neemeni saksa vaste on Memel).

Kui sealkandis praegu ringi sõita, näiteks piirkonna keskuses Šilutės (Heydekrug), delta alguses asuvas Rusnės (Rus) või Kura lõuka äärsetes vanades kalurikülades, siis võib näha, et kõik enne esimest maailmasõda püstitatud kirikud, ühiskondlikud hooned ja elamudki on salgamatult saksapärased. Valdavalt tellistest ehitatud korralikud ja soliidsed ehitised annavad tunnistust kunagisest enesekindlast jõukusest, omaaegsest hästikorraldatud ühiskonnast. Sõja järel lahkus valdav osa kohalikust elanikkonnast Saksamaale, aga mõned luteri kirikud tegutsevad seal siiski ka tänapäeval.

Kokkuvõttes tähelepanuväärne, ent tavaliselt kahe silma vahele jääv maanurk, mida läbi ajaloo on tabanud terve hulk katkestusi, mille käigus varasem rahvastik asendus uuega.

Tekst ja fotod: Indrek Jääts

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga