Nii mõnigi meist unistas lapsena suurtest meredest ja kaugetest maadest. Hoovi õunapuud kehastusid siis kindlusteks ja laevadeks, kass ja koer meeskonnaks. Mõne lapse jaoks aga hoovimängudest ei piisa – hollandlanna Laura Dekker on noorim üksinda ümber maailma purjetanud inimene. Kaheksa-aastaselt tekkinud mõte sai teoks juba pärast 16. sünnipäeva. Uku Püttsepp rääkis Lauraga reisist, väljakutsetest ja Laura Dekkeri nimelise Maailma Purjetamise Sihtasutuse plaanidest.
1978. aastal ehitatud 12,3 meetri pikkune kahemastiline purjekas Guppy andis kapten Laura juhtimisel otsad 21. augustil 2010 Gibraltari väinas. Ligikaudu 50 000 vesist kilomeetrit ja 518 päeva hiljem sildus purjekas ühes tükis Sint Maarteni saarel Kariibidel. Laura loo teeb eriliseks tema raudne sihikindlus. Reisi rahastas ta ise, amortiseerunud purjeka remontis ise ning jõudis merele pärast kümme kuud kestnud kohtuskäimist Hollandi riigi vastu.
Kohtusin Lauraga 31. jaanuaril Tartus, kus ta käis StartupDay ärifestivalil oma reisist ja tulevikuplaanidest rääkimas. Mõni kuu hiljem vestlesime pikemalt GO Reisiajakirja tarbeks.
Sinu suurest reisist möödus äsja kümme aastat. Kuidas sa ennast 2020. aastal tutvustaksid?
Ütleksin, et olen siiani noorim üksinda ümber maailma purjetanud inimene. Käin ümber maailma oma reisist rääkimas, töötan purjekate rendikaptenina (ing k delivery skipper – toim.), olen ema, reisin palju ning püüdlen uute eesmärkide poole.
Kuidas purjetamisega alustasid?
Olen teatud mõttes merel ilmale tulnud. Sündisin oma vanemate ümbermaailma purjereisil Uus-Meremaal. See reis kestis kokku seitse aastat. Purjeka ehitas isa ise.
Minu vanemad lahutasid, kui olin kuuene. Otsustasin jääda elama isa juurde Hollandisse, sest nii sain mere ääres olla. Isa ehitas toona uut 22 meetri pikkust purjekat, mille aluseks võttis Norra kalalaeva ehk kutteri. Aitasin tal ehitada, käisin koolis, õppisin purjetama. Elasime ehitataval purjekal.
Minu esimene veesõiduk oli purjega parveke, mille ise ehitasin. Varsti pärast seda kinkis isa mulle kasutatud Optimisti. Nii see isu vaikselt kasvas, alustades väikestest purjekatest, väikestest reisidest ning ihaledes üha pikemaid reise ja merekindlamaid aluseid.
Millal selgeks sai, et tahad ümber maailma purjetada?
Ümber maailma purjetamise soov tekkis mul kaheksa-aastaselt. Sain indu raamatutest ja oma vanemate reisist. Toona ei olnud mu plaanil kindlat ajakava ega eesmärki olla tingimata noorim üritaja.
Nüüd tagasi vaadates mõistan, et kõik minu reisile eelnenud tegemised teenisid suuremat eesmärki. Oli väga lihtne valida, kas töötada ja purjeka ostmiseks raha koguda või sõpradega mängima minna – läksin tööle.
11-aastaselt ostsin esimese merekindla purjeka (7 meetri pikkune Hurley 700 – toim). 13-aastaselt purjetasin sellega üksi Hollandist Inglismaale ja tagasi. Pärast seda sain aru, et olen võimeline ka enamaks ega tahtnud enam ranniku lähedal edasi-tagasi purjetada. Sain aru, et olen ümbermaailmaretkeks valmis. Otsustasin kohe tegutseda. Ma ei ole eriti kannatliku iseloomuga. (Naerab.)
2014. aastal ilmus su reisikiri „One Girl One Dream“. Seda lugedes jääb mulje, et mida lähemale sa reisi finišile jõudsid, seda suuremaks kasvas vastumeelsus Hollandisse naasmise vastu. Miks oli Hollandi valitsus sinu reisi vastu?
Teadsin, et tahan reisi kestel koolitöödega jätkata. Enne kaugõppele asumist pidin koolis esitama vastava avalduse. Selle peale küsiti, kas ma olen hulluks läinud. Hollandi lastekaitseametile anti teada, et 13-aastane tüdruk tahab üksinda ümber maailma purjetada. Millegipärast läks amet selle peale põlema ja juba nädal hiljem toimus esimene kohtuistung. Kokku käisime perega kohtus seitse-kaheksa korda, kümme kuud järjest. Istungid tehti avalikuks ja ülemaailmne meedia haaras sellest kinni. Lõpuks mõisteti mind õigeks, sest reisi keelamiseks seaduslikku alust ei olnud.
Sinu reis algas 21. augustil 2010 Gibraltari väinast ning lõppes 21. jaanuaril 2012 Sint Maarteni saarel Kariibidel. Käisid paljudes kohtades ja nägid väga eripalgelisi inimesi. Millised kolm sihtkohta olid kõige meeldejäävamad?
(Mõtleb pikalt.) Mulle meeldisid väga Vaikse ookeani saared. Markiisaared Prantsuse Polüneesias, aga ka San Blasi saared Panamas. Samas oli Lõuna-Aafrika Vabariigi külastamine väga hariv. Sellel riigil on raske ja huvitav ajalugu.
Kui ma ei peaks valima konkreetset kohta, siis ütleksin, et reisi kõige meeldejäävam osa oli India ookeani ületamine. See oli tehniliselt ja vaimselt väga raske. Pidin pikalt tuulevaikuses istuma, mis andis aega mõtlemiseks ja õpetas kannatlikkust. Õppisin loodusesse teistmoodi suhtuma. Sain enesega rahu teha, mõelda, kes ma olen, kuhu lähen. Paljud asjad loksusid peas paika. Ühtlasi oli India ookeani ületamine minu pikim sõit (48 päeva merel, üle 10 000 km – toim).
Kus olid kõige toredamad inimesed?
Toredaid inimesi oli kõikjal. Ent mida väiksem oli riik, mida väiksem rahvahulk, mida väiksem saar, seda kenamad olid inimesed. Prantsuse Polüneesia saare Bora Bora kohalikud olid väga toredad. Sain sealt head sõbrad ja mõnega neist olen tänini kirjavahetuses. Käisin hiljuti Tahitil ja Mooreal ning kohtasin taas palju toredaid inimesi. Kokkuvõttes ütleksin, et Prantsuse Polüneesia on inimeste poolest mu südamele lähim.
Üksinda ümber maailma purjetamine on küllalt ohtuderohke ettevõtmine. Millised olid su reisi raskemad hetked – kas kõrged lained tegid häda?
Avamerel ei olnud lained ega tuul üldse ohtlikud. Pigem oli pinge suur siis, kui oli vaja kaldale minna. Eriti kohtades, kus oli palju karisid ja laevaliiklust. Näiteks Torrese väina ületamisel Austraalia põhjaosas. See piirkond oli üldiselt raske, sest ma ei saanud pikalt magada ning puri (genua ehk suurem eespuri – toim.) rebenes.
India ookeanis käis mast korra vees, aga purjekas hüppas kohe püsti tagasi ning jätkas käiku, nagu poleks midagi juhtunud. See oli lahe kogemus. Guppy oli hea purjekas, mis käitus iga ilmaga hästi.
Lõuna-Aafrikas Durbanist Port Elisabethi purjetades tuli täpselt purjeka kõrval pinnale hiigelsuur vaal. Selline elukas võib kerge vaevaga midagi ära lõhkuda, näiteks rooli.
Lisaks jäin Port Elisabethi jõudes väga haigeks. Arvan, et mu organism ei olnud pärast 48 päeva kestnud India ookeani ületamist enam maismaaeluga harjunud. Sain mingi viiruse, oksendasin pidevalt, olin palavikus. Kellegagi koos purjetades saaks haiguse välja magada, aga mul seda võimalust ei olnud. Jõudsin Port Elizabethi, klaarisin aluse ära ja lihtsalt vajusin koisse. Kaks päeva hiljem ärkasin koputuse peale. Tuldi uurima, et kas minuga on ikka kõik korras. Magasin 14 tundi järjest.
Mainekal „Whitbread Round the World Race“ (nüüd „The Ocean Race“) purjekate ümbermaailma võidusõidul osales esimene ainult naistest koosnev võistkond 1989. aastal. Kapten Tracy Edwardsi põhiline võistlusele pääsemise takistus oli tõsiasi, et ta ei olnud mees. See juhtus 21 aastat tagasi. Kui palju sulle mitte-mees-olemine probleeme tekitas?
Usun siiralt, et sündinuks ma mehena, oleks kogu kohtusaaga ja sellega seonduv meeletus ära jäänud. Tõdemus, et ümber maailma purjetas tüdruk, oli väga vastuoluline. Sadamates käisid mehed mind sageli õpetamas, et peaksin purjetama vaat nii ja naa. Kaugsõit on ajalooliselt olnud väga meestekeskne maailm. Naisena tuleb selles seltskonnas ennast pikalt ja tõsiselt tõestada. Ent suhtumine läheb järjest paremaks.
Sinu praegune töö on sihtasutuse Laura Dekker World Sailing Foundation rajamine. Millega see tegeleb?
Laura Dekkeri nimeline Maailma Purjetamise Sihtasutus tegeleb kõige üldisemalt laste ja noorte haridusega. Täpsemalt hakkame 12-liikmeliste lasterühmadega pikkadel purjereisidel käima. Reisi vältel peavad lapsed kõigega ise hakkama saama – süüa tegema, koristama, navigeerima jne. Pardal on ka täiskasvanud, ent nemad sekkuvad vaid tõsise häda korral ning on pigem kuulajad ja suunajad. Lapsed õpivad reisi jooksul juhtimist, vastutuse võtmist, arendavad enesekindlust. Arvan, et nendest omadustest on tänapäeva lastel tugevalt puudu.
Sihtasutuse kodulehel on kirjas, et programm on mõeldud 9–17-aastastele. Miks mitte minusugustele 32-aasta vanustele või vanematele?
Teismeeas on inimese kujundamine lihtsam kui täiskasvanuna, sest hiljem on suurte muutuste jaoks vaja palju sildu põletada. Siit tulevad minu arvates igasugused eakriisid.
Ühiskond ühelt poolt soosib laste kasvatamisel normaalsust. Teisalt pärsib see laste algatusvõimet. Olgu pärssijaks vanemad, õpetajad – täiskasvanud üldiselt. Kui laps ei saa olla tema ise, siis võivad asjad valesti minna. Minu isiklik arvamus on, et noorte kuritegevus on paljuski sellise lähenemise vili. Noored lähevad igavusest ja mässust süsteemiga pahuksisse. See ei ole kellelegi hea. Minu soov on lapsi aidata ja suunata.
Kuidas tekkis sihtasutuse idee?
Töötasin Uus-Meremaal tüdrukute keskkoolis õuesõppe õpetajana. Käisime 14–15-aastaste tüdrukutega kalal, matkamas ja purjetamas. Tüdrukuid jälgides mõtlesin aeg-ajalt, et oi kuidas tahaksin selle kamba purjeka peale panna ja tormisele merele elukooli saata. (Naerab.) Nad õpiksid merel olles isetegemise ja vastutuse võtmise kohta väga palju. Esialgu oli see vaid idee.
Hiljem jõudsin tõdemuseni, et soovin oma edasises elus ühildada noortega töötamise ja armastuse mere vastu. Õppisin ju oma purjereisist nii palju. Tahan anda sarnase võimaluse ka teistele lastele ja noortele.
Milline üks sihtasutuse purjereis välja näeb?
Esimene reis on meil plaanis käesoleva aasta novembris. Teeme kuue kuu vältel tiiru peale Atlandi ookeani põhjaosale ning järgime suures osas sama marsruuti, mille läbisin oma ümbermaailmareisil.
Purjed heiskame Euroopas, seilame Kanaaridele ning liigume sealt edasi Roheneemesaartele. Pikemalt veedame aega Kariibi mere saarestikus ning lõpetame Bermuda ja Assooride kaudu seilates taas Euroopas. Reisil on suhteliselt vaba graafik, lähtume ilmast ning võimaluste piires õpilaste huvidest. Õpilased ei pea tegema kaasa kogu reisi, liituda saab ka üksikute etappidega.
Julgen pakkuda, et lapsevanemate üks esimesi reaktsioone on, et kes selle lõbu kinni maksab. Kes on sinu äriplaani lõppklient?
Minu eesmärk on, et reisi eest maksab laps. Raha ja sponsorite kogumine on osa õppest, mida sihtasutus nõu ja jõuga toetab. Tahan, et lapsed näeksid pileti nimel vaeva. Perekond võib natuke aidata, aga see on lõppeks lapse unistus.
Minagi tasusin oma ümbermaailma purjetamise eest ise. Otsisin sponsoreid, käisin tööl. Õppes osalev laps loob endale paremad võimalused elus edasi jõuda. Ettevõtted otsivad selliste kogemustega inimesi tikutulega.
Kuidas noored sinuga ühendust saavad?
Noored võivad mulle julgesti kirjutada aadressil info@lauradekker.nl.
Katkeid raamatust „Jäine igatsus. Armastus Antarktika moodi“
24. oktoober 2019, suund Roheneemesaartele
Minek! Heiskasime purjed, mootor vaikis, ilm oli täiuslik. Telefonilevi hakkas kaduma, võeti veel viimaseid kõnesid peredele ja sõpradele. Ees ootab 800 miili vaba merd. „Vasemal on Aafrika ja paremal tunneme juba Florida ja Kuuba lõhna,“ arutasid Rene ja Priit vahis.
Ilm oli imeliselt vaikne. CJ oli pardale toonud valiku filme, põhiliselt merest ja Antarktikast. Kogunesime salongi, et ära vaadata „Maidentrip“ – film noorimast üksi ümber maailma purjetanud Laura Dekkerist. Korraks tekkis kummaline efekt. Ekraanil Kanaaridelt lahkuva Laura laevalt ja meie kajutiaknast avanes täpselt sama pilt. 3D-kinosaal Bellingshausenil. Laura filmiga saime juba maitse suhu ka Roheneemesaartest ja Atlandi ületusest.
14. november 2019, Recife lennujaamas Brasiilias
Lahkumine oli kurb. Teadsin, et ehkki merel olin memme kaotusega juba rahu sõlminud, ootab tegelik katsumus ja uue reaalsusega harjumine alles ees. Pea oli mõtteid täis ja süda raske. Lennujaamas tundsin, kuidas telefon taskus sõnumist teada andis. „Keegi Laura Dekker, kuidagi väga tuttav tuleb ette,“ ei suutnud ma kohe meenutada. Siis taipasin, et see on seesama Laura Dekker, kellele kuulub noorima üksi ümber maailma sõitnud inimese tiitel ja kellest vändatud filmi me ookeanile minnes olime vaadanud. Selgus, et Laura, kes on tänaseks 25-aastane, otsib sobivat laeva, millega noortele koolitusi tegema hakata, et oma mereteadmisi teistegagi jagada. Ta oli aasta tagasi internetis välja valinud meie laeva, aga ostusooviga pisut hiljaks jäänud. Keegi ehk siis meie olime laeva juba ära ostnud. Nii oli ta kurvastusega selle mõtte maha matnud. Suure Antarktika-huvilisena oli talle mõni aeg hiljem silma jäänud uudis meie projektist ja ehkki laev kandis nüüd Admiral Bellingshauseni nime, oli ta oma lemmiku kohe ära tundnud. Ta oli meie ekspeditsioonil silma peal hoidnud ja otsustas uurida, mis plaanid meil purjekaga pärast projekti lõppu olla võiksid. Olin talle vastama hakates kangesti tänulik, et ta mulle kojulennuks hädasti ära kuluvat positiivset mõtlemisainet andis. Laura oli aga õnnelik, kui kuulis, et Admiral Bellingshausenil teda juba nii hästi teatakse.
Tekst: Uku Püttsepp
Foto: Laura Dekkeri erakogu