Septembris 2020, kui Eestist enam viiruse tõttu eriti kuhugi mujale reisida ei saanud, võttis Indrek Jääts ette kaua meeles mõlkunud matka Soome Lapimaale, et ära näha kuulus ruska ehk sealsed sügisvärvid.
Kas teadsite, et Soome põhjapiiril asuv Utsjoki on Helsingist sama kaugel kui Berliin? Lennuk viib sinnakanti mõne tunniga, aga kui aega on, võib pika tee ka autoga ette võtta. Meil kulus selleks kaks päeva, ööbimisega Oulus. Saime tunnetada Soome suurust, saime jälgida, kuidas kased tasapisi aina kollasemaks muutuvad. Pohjanmaa tasastel põldudel ootas küps vili alles koristamist, Lapimaa lõunaservas oli see aga veel toorevõitu.
Lemmenjoel, kus me kolm päeva jalgsi ringi liikusime, maaharimisega ei tegeleta. See on kõrvaline kõnnumaa Inarist veidi lääne pool, vastu Norra piiri. Kunagi laiusid seal inarisaamide jahimaad ja kalaveed, 1956. aastal loodi aga rahvuspark, mis on suurem kui Saaremaa. Pargi selgrooks ja nimeandjaks on Lemmenjoki, põhjasaami keeli Leammijohka. See tähendab sooja jõge ehk Lämmijõge (sarnaselt meie Lämmijärvega). Selle jõe kallastel ja lähiümbruses asub rahvuspargi puhkeala oma matkaradade, lõkkekohtade ja onnidega. Nii tasuta kui ka tasulisi öömaju leidub ka väljapool puhkeala piire, kuid korralikult tähistatud radu seal pole.
Matk saab alguse Njurgalahtist
Meie alustasime oma matka Njurgalahtist, nagu enamik külastajaid. Esimesel päeval käisime maha umbes 15 kilomeetrit. Rada kulges enamasti läbi männimetsade ning põikas ajuti mööda järske mäenõlvu üles-alla. Avanes toredaid vaateid, aga käies tuli pilk maas hoida, sest arvukad puujuured ja kivid nõudsid tähelepanu. Searitnivas ületasime jõe paadiga ja jätkasime teed mööda vasakut kallast. Õhtuks jõudsime Ravadasjärvile, kus asub suur, kahe poolega matkamaja (autiotupa). Selle kõvadele laudnaridele mahub magama vähemasti 16 inimest, lisaks veel põrandapind. Toitu saab valmistada nii toas gaasi- ja puupliidil kui ka väljas lõkkel. Muidugi võib ka telkida, sest ühismajutuses napib teatavasti privaatsust ning varitseb norskamisoht. Minu all juhtus näiteks magama üks vanamees, kes lõrises ajuti nagu suur tige koer. Talle sekundeeris küpses eas proua. See duett sundis mind korraks puukuuri kolima, mille saepurusele põrandale ma endale küllalt mugava aseme tegin. Öine õuetemperatuur osutus mu vana magamiskoti jaoks siiski liiga madalaks ja ma läksin tuppa tagasi. Õhtune palavus oli selleks ajaks õnneks järele andnud.
Järgmise päevateekonna pikkuseks kujunes 13 kilomeetrit. Rada viis Lemmenjoe vasakut kallast pidi edasi ülesvoolu, paiguti jõest eemaldudes, paiguti peaaegu mööda veepiiri. Lõunat sõime Kultahaminas, ööbima jäime Morgamoja matkamajja. Kolmandal päeval liikusime esmalt üht kõrvalist teed kasutades otse üle Gaskoaivi tundru põhja suunas ning laskusime siis laagripaika, mil nimeks Máttit Ravadas. Edasi kulges rada mööda samanimelise jõe kallast tagasi Ravadasjärvile. Sealt naasime õhtuse paadiga Njurgalahtisse. Suvekuudel ja ruska ajal kurseerivad Lemmenjoel nimelt liinipaadid, mis sõidavad kuni Kultahaminani. Pikal ja saledal, päramootoriga varustatud laudpaadil, mida juhtis vilunud vanamehenäss, kulus sihtpunkti jõudmiseks alla tunni. Lemmenjoki kujutab endast pikkade järvede keed, mida ühendavad suhteliselt lühikesed voolunõvad. Üle järvede kihutada pole kunst, aga käänuliste, madalate ja kiviste jõelõikude läbimine nõuab osavust. Õnneks on neis paigus kive ringi tõstes veidi korda loodud ja voolu koondatud.
Vesi jõgedes-ojades on sedavõrd puhas, et üldjuhul võib seda juua keetmata kujul. Seeni, eriti männiriisikaid, oli metsa all massiliselt, aga kõik juba täiskasvanud või isegi vanad. Palju leidus ka kukemarju ja pohli, mustikaid tagasihoidlikumalt. Nii ööbimiskohad, laagriplatsid kui ka kogu rada olid eeskujulikult puhtad. Kuskil ei näinud ma vedelemas ainsatki kileriba, kommipaberit või suitsukoni. Matkakultuur on kõrge. Ei tea kas julgengi kaasmaalasi sinna juhatada. Loodetavasti siiski õpivad, mitte ei reosta.
Loodus on mitmekesine
Kuigi tundrud küündivad vaid neli-viissada meetrit üle merepinna, on vertikaalne tsonaalsus selgelt jälgitav. Allpool kasvab kuiv männimets, millele veekogude ääres lisandub ka lehtpuid, peamiselt kaski. Kõrgemaid tundrunõlvu katavad hõredalt vaevased kased ja ülal tundrulagedel pole muud kui marjavarred, samblad, samblikud ja kivid. Väga toredad on metsavööndis paiguti ette tulevad vanad jämedad männid (aihki). Nende jalamil on sageli väike kuiv põndak, kus mõnus külitada. Linde-loomi sel sügisesel ajal suurt näha ei olnud. Paar sõtkast, üks püü. Silmatorkavaks erandiks on laanenäärid. Nad on ööbimispaikades oma niši leidnud ning peavad end vahel üpris jultunult ülal, norivad toitu.
Kõige parem on muidugi üksi, omas tempos ja omi mõtteid mõlgutades läbi nende vaiksete valgusküllaste männikute kõndida ja jõgede ääres kasvavate kaskede sügiskollasest rõõmu tunda. Ei pea ju kogu aeg kaaslastega koos käima ja juttu ajama. Piisab, kui aeg-ajalt kokku saada ja muljeid vahetada.
Eriteade nutisõltlastele: Lemmenjoe ääres ja metsavööndis telefonilevi pole, kuid tundrulagedel seda paiguti esineb – saate oma sõnumid saadetud ja võib-olla meilidki vaadatud, ehkki targem oleks sellest hoiduda.
Kulla jälgedes – vennad Ranttilad
Lapimaa kullalukku kirjutasid Lemmenjoe vennad Ranttilad – Uula, Niilo ja Veikko. Inari jõe äärest pärit poisid, ilmselt soomestunud saamid, kasvasid üles vanaisa ja isa kullajuttude saatel. Nende õde Anna-Mari juhtus abielluma Aslak Jomppaneniga Lemmenjoelt. Sõja-aastail käis Niilo õemehe juures palke lõikamas ja kuulis sealsetelt meestelt lugusid Lemmenjoelt leitud kullast. Kui sõda lõppes, läksid vennad seda ühekoos otsima, kaasas isa Matti hüvad nõuanded. Njurgalahtis räägiti kohaliku põhjapõdrakasvataja Kaapin-Jouni Aikioga. Too meenutas, et oli omal ajal Vaijoki suudmest 20 grammi kulda leidnud. Vendadel seal ei vedanud, kuid 12. septembril 1945 (niisiis 75 aasta eest) sattus Niilo ühel Morgamoja harul 3-grammisele kullatükile. Peagi lisandus sellele veel 5-grammine kamakake ning mõne päevaga õnnestus meestel kokku koguda 30 grammi kulda. Siis läks ilm külmaks ja selleks aastaks tuli kullaotsimine seisma panna. Järgmisel suvel pöördusid vennad Lemmenjoele tagasi. Kitsaste heledate silmadega sitked mehed, nagu piltidelt näha. 1947. aastaks oli info Ranttilate edust juba laiali läinud ning tekkis omamoodi kullapalavik. Esimestel aastatel oli saak hea – mõnel mehel õnnestus koguda 200–300 grammi kulda päevas, üle kilogrammi nädalas. Uula ja Veikko loobusid pärast 1948. aasta suve, sest saak kuivas kokku, aga Niilo jätkas. Lähedalasuvalt Miessijoelt õnnestus tal koguda 8 kilo kulda. Kui Lemmenjoki kaitse alla võeti, palgati Niilo Ranttila sinna pargivahiks, aga tasapisi jätkas ta ka oma kullaotsinguid.
Vähesel määral, pigem hobi korras, tegeletakse Lemmenjoe piirkonna ojadel kullapesemisega ka tänapäeval, aga ega see üldiselt ära ei tasu. Gramm kulda maksab 55 eurot, aga tavaliselt leitakse vaid vaevunähtavaid kübemeid. See on rohkem elustiil. Turistidele kullapesukogemust pakkudes teenib üldjuhul rohkem.
Kokkuvõttes oli tore vaheldus, väike välja-astumine igapäevasest elust. Kuskil olid minu jaoks varuks need kolm ilusat sügispäeva Põhjala looduses, kolm terakest Lapi kulda.
Tekst ja foto: Indrek Jääts