LAOS – aega on küllalt!

GO Reisiajakirja pikaaegne kaasautor, Laoses elanud Rene Satsi avab selle omanäolise, Kagu-Aasia kõige „ürgsema“ riigi olemust ja omapära läbi isiklike kogemuste. Lugege Rene artiklist, miks ta arvab, et Laos on nagu piima-makaronisupp suhkruga.

Kui sõber selle kirjutise pealkirja märkas, siis uuris ta kohe, miks ma inimestele valetan: tema töötab juba mitmendat aastat laos ja seal ei ole mõnikord aega isegi lõuna ajal rahulikult maha istuda – kogu aeg on kiire.

Eks ma pean siis loosse veidi selgust tooma.

Laoses on kõigil kogu aeg aega: bussijuhil, kes peaks kell kaheksa hommikul mingis suunas sõitma hakkama, aga teeb seda alles siis, kui viitsib; restorani ettekandjal, kes sinu tellimuse küll kuulda võtab, kuid annab kokale soovid teada alles pärast seda, kui on rahulikult oma mõtted lõpuni mõelnud ning küüned ära viilinud. Tihtipeale on mul olnud juhuseid, kus esitan toidukohas teenindajale tellimuse, ootan pool tundi ja lõpuks uurin, kas söök valmib ikka varsti, ning juba tuttav ettekandja on päringu üle siiralt üllatunud – tal on oma tegevuste kõrvalt minu toidusoov sootuks meelest läinud. („Aga ma tellisin teie käest oma nuudlid juba ammu?!“ „Oi, tõsi ka või? Vot kui huvitav.“) Kõigil on palju aega ja kiirustama ei pea mitte kuskile. Välja arvatud siis, kui kohalike poolt käivitatakse mootorsõiduk: sõiduteedele jõudes lähevad kõigil pupillid suureks ning absoluutselt igaühel on vaja tormama hakata ja alustada sotsiaalse eksperimendiga, mõõtmaks, kui palju kiirust on võimalik oma mootorrattast või kastiautost välja võluda ning täpselt kui mitmest teisest liiklejast suudetakse ilma surma saamata mööda kihutada.

Tõsi küll, tavalise reisibussiga on asi miskipärast vastupidi: 60-kilomeetrine ots võtab tihtipeale mitte rohkem ega vähem kui kaheksa tundi.

Laos meenutab kodust piima-makaronisuppi

Laos ehk siis Muang Lao, nagu kohalikud ise oma riiki kutsuvad, on justkui piimamakaronisupp suhkruga: kuidagi tavaline ja lihtne. Nii tavaline, et seda võiks pidada igavaks, aga üllatuslikult töötavad need ülilihtsad komponendid – piim, makaronid ja suhkur – kokku segatuna nii, et sööd ja matsutad mõnuga. Sama juhtub ka Laoses: paljudest tavalistest ja ülilihtsatest teguritest moodustub meeltele ülimalt meelepärane kultuuri- ja loodusesupp.

Laos on minu meelest ekstra naturaalne, ääretult rahustav ja seletamatult omanäoline.

Panin tähele, et kui inglise keeles guugeldada riigi nime „Laos“, leiab esimese asjana Google’ilt selle riigi kohta enim päritud küsimuse: „Kas Laos ja Taimaa on üks ja seesama?“ („Is Laos and Thailand the same country?“)

Kohe kindlasti mitte, kuigi kaugelt vaadates võib niimoodi tunduda ja siinkirjutaja ise ei ole samuti sellest naiivsest mõttekäigust päris puhas. Ka minu peas idanes kunagi reisimiseelsetel aegadel küsimus, et mis kogu sellel Kagu-Aasial vahet on? Tai, Laos, Vietnam, Kambodža – igal pool on ju ühtemoodi ilus, tavaeestlase jaoks natukene liiga palav ja kõikjal süüakse suure naudinguga hommikusöögiks kahe suupoolega tšillipipart.

Laos on nii nostalgiline maa, et seal tekib nostalgia juba hiljemalt kolmandal päeval, kuigi oled selles riigis ringi uudistamas esimest korda ja sa pole üldiselt isegi nostalgitseja tüüp.

Mina olen Laose Demokraatlikku Rahvavabariiki nüüdseks nii lõbu- kui ka tööasjades külastanud juba lugematu arv kordi, kuid mäletan ikka veel selgelt seda imelikku tunnet, mis leidis mu hinge tee juba esmase külastuse teisel päeval, läbi pimeduse lõikavas ööbussis, pissihäda peale üles ärgates: „Oh mida mina ja see maa oleme kõik koos läbi elanud! Tahaksin sinna tagasi!“ Kohe sain muidugi aru: mis tagasi? Ma ju alles jõudsin siia! Ma ei olnud tegelikult Laoses veel midagi läbi elanud peale kaenla alla sattunud moskiitohammustuste ning piiripunktis vihase kuke eest põgenemise. (Kukk ei olnud otseselt piiripunktiga seotud ega osa piiriületusprotsessist.)

Kui võtta näite illustreerimiseks korraks appi targa maailmapresidendi Donald Trumpi kõnepruuk, siis võiksin Laose kohta öelda nii: „Laos on Kagu-Aasia maadest kõige-kõige parem, okei, kõige huvitavam, okei, kõige erilisem, okei, kõige grandioossem!!! Okei?!”

See on muidugi nali. Keegi ei kõnele (õnneks) päris elus nii nagu Donald Trump. Peale Donaldi enda muidugi. Aga minu mõte on selles, et kui Laosest räägin, siis tunnen tahtmatult sisemist sundi hakata rääkima ainult ülivõrdes.

Piiripunkt, mille kaudu esimest korda Laosesse sisenesin – aasta oli vist 2012 –, nägi välja selline armas ja väike: sammud jõe kaldale, ootad seal liiva sees natukene aega paati (mehel, kes paati tüürib, on aega laialt ning seda, millal ta täpselt saabub, ei tea kunagi keegi). Saabub värviline piklik paat, kõik reisijad sätivad ennast paadi põhja vee sisse istuma, mootor asub puksudes ja tossu välja ajades tööle. Teisel pool jõge on väike viltune välipeldik ja palju linde, kes üksteise võitu kaagutavad, ning ametnik, kes annab sulle viisa.

Kui mõni aasta hiljem samast kohast piiri ületada tahtsin, arvasin kõigepealt siiralt, et olen valesse linna ja valesse piiripunkti sattunud, ning jooksin murelikult, kaart käes, kohalike käest teejuhiseid paluma, et õige linn üles leida. Ei olnud seal enam mingit paati, ei paistnud armas mudane jõgi ja keegi ei kaagutanud. Vabandust, jõgi – Mekong – oli tegelikult muidugi alles, aga seda on nüüd palju raskem märgata: üle jõe on ehitatud hiigelsuur sild (Neljas Tai-Laose Sõpruse Sild on selle konkreetse silla nimi), millest vurab iga päev üle mahukatesse veokitesse topitud tarbekaup.

Piiriületajatest seljakotirändurid selles kohas Mekongi lähedale enam minna ei saa; koduselt diiselkütuse järele haisevaid puust paate enam selles piiriületuskohas tööl ei ole. Silla juurde viiakse sind bussiga (pead bussipileti ostma!) ja sillast edasi lähed samuti bussiga. Mõnus kodukootud etnomoment puudub. See piiripunkt sümboliseerib majanduse progressi. Kaup läheb Tai poolt sisse, kaup tuleb Laose poolt välja. Järjest kiirenevas korras ning Tai ja Laose vahele rajatakse aina rohkem ja rohkem kaubateid. Majandus areneb, rekad vuravad Laosesse sisse, kuid sisse ei vura ülisuured turistide hordid ja see on üks väike armas kirss tordil!

Turistihorde veel ei paista

Uurisin huvi pärast mõni aeg tagasi Louangphabangi turismiameti statistikat, kuidas neil seal keset Laost turistidega lood on. Faktid näitavad, et külastajate arv küll tõuseb – statistiline keskmine tõuseb iga aastaga, kuid teeb seda rahulikult ja mõõdukal sammul nagu vana mees, kes läheb piima järele. Võrdluseks võiks jälle minna tagasi Tai juurde, kus riik on juba ammu saavutanud selle maksimumi, mida ta turistide näol vastu võtta suudab – suletakse randu, sest liiga suured turistimassid on hakanud loodusele nii-öelda valusasti kanna peale astuma.

Laosel kui riigil on õnneks (või kahjuks) vähe silmatorkavaid ambitsioone. Üheks ambitsiooniks on kindlasti turisminduse arendamine. Olles ise näppupidi selles valdkonnas sees, siis näen, et ka sealses arendustöös toimib printsiip, et kõigil on aega. Igasugu turismindusega seotud äri alustamisega läheb paberitöö pärast kauakaua, dokumendid „valmivad“ mõnikord aastaid, iga pisiasja jaoks on vaja valitsuse nõusolekut ja kooskõlastust ning viimaste saamine on ooteprotsess, mille kestel võivad juuksed loomulikul teel halliks minna. Valitsus küll arendab turismi, kuid kiiret neil sellega ei ole.

Kui juba rääkida Laose ambitsioonidest, siis üks nendest on saada aastaks 2030 niiöelda „Aasia patareiks“ – tarnides ümbritsevatesse maadesse hirmsuurtes kogustes odavat elektrit. Selle plaaniga on Laosel kiire ja paistab, et asjad selle projekti raames väga ei veni. Hetkel varustab Laos oma naabermaadest juba viit, aga plaanis on ronida kaugemale.

Igal ambitsioonikal plaanil on alati konksud sees. Laoses purunes 2018. aastal Champasaki provintsi elektrienergia tootmiseks mõeldud tamm, mis ujutas üle kõrvalasuva Attapeu provintsi alad. Inimohvrid ning vigastused ja purustused andsid välja korraliku katastroofi mõõdu.

Elektrienergiat on siin võimalik toota just seetõttu, et vett ehk siis jõgesid on Laoses palju. Merepiir aga puudub ja see on üks põhjustest, miks Laosest ei saa (ilmselt) kunagi säärase turismimahuga maad kui seda on Tai kuningriik. Siiski leiab siit väga palju jõgede kõrvale tekkinud randu. Lisaks on Laost õnnistatud imeilusate
koskedega.

Hiljuti jalutasingi Louangphabangis, kuulsa ja ülimaalilise Kuang Si kose juures, hakkasin parasjagu mäkke tõusma, et kogu seda kosekompleksi ka pilvepiiri poolt kaeda, kui võsast ilmusid ootamatult välja okste ja okaste poolt ärakriibitud nägudega kaks noort inglast, kes minu küsiva näoilme peale osutasid ajast väsinud olemisega aiakesele kinnitatud keelumärgi poole: „Roni sellest märgist üle – pääsed kose ülemisse osasse, mis on nagu privaatne bassein – keegi siit tavaliselt ei sisene.“ (No muidugi ei siseneta üle keelumärgi, mis keelab sisenemist kuskile padrikusse.) Kohe varsti sain teada, miks see keelumärk seal oli: mööda mäekallast ukerdades tekib natukene kahtlaseid hetki. Kahtlus tekib selle suhtes, kas lendad sealt mäest pea ees alla või siis mitte. Ettevaatlikult minnes aga ei lenda ja see osa kosest, mille eest leidsin, oli riski väärt.

Inimestest, enamalt jaolt hiina turistidest eraldatud looduslikus basseinis istudes ning lastes silmadel libiseda üle võimsa ja majesteetliku mägimaastiku, mõlgutasin mõtteid selle üle, kui muljetavaldav on Põhja-Laos. Tais käin tihti igal pool – tohutult ilus – ja ometi tekib Aasias just ainult Laoses mul see omapärane „esimeste seas avastamise tunne“, mis on, olgem ausad, tegelikult ju petlik, aga see mulje on nii võimas, et sellele lihtsalt peab alluma.

Kuhu sa Laoses ka ei läheks, isegi kui oled seal paljude teiste turistidega, on alati selline tunne, nagu oleksid seal üks esimestest. Esimesed õnnelikud, kes seda maad turismi mõttes avastavad ja kes veel sellest „päris autentsest kultuurist“ osa saavad, enne kui miljonid teised reisijad, näts suus, nendest kohtadest üle sõidavad. Sain sellise mõttelõnga najal ka omamoodi „ilmutuse“ osaliseks ja otsustasin, et novembris korraldan väikesele, valitud eestlaste grupile Laose n-ö insider-tripi, kus seda väidet huvilistele tõestada püüan.

Toit! Nuputasin, kas ma saaksin Laose kohta midagi ka natukene vähem ülivõrdes öelda, ja tahtsin esimese hooga lajatada, et mulle ei istu eriti Laose toit, võrreldes näiteks Tai või Vietnami esindusliku köögiga. Aga kiiresti jõudis kohale, et ka siin tuleb mängu põhimõte, et kuigi suures plaanis Laose rahvusköögil esimese hooga uhket väljapanekut ei ole ja esmapilgul võib tunduda, et kohalikus kultuuris süüakse domineerivalt ainult kleepuvat riisi (sticky rice), hakkad aja jooksul eri paikadest ikkagi huvitavat kulinaariat leidma. See võtab lihtsalt natukene aega, nagu kõik Laoses. Minu sõber, üks kohaliku toidukoha pidaja, pakub mulle näiteks ikka veel, kui teda külastan, suupoolist sõnade saatel: ": „See on üks meie kohalikke tuntud Laose toite.“ Ja mina imestan iga kord, sest pole seda varem söönud, vaatamata oma mitmele-mitmele Laose reisile.

Mõned minu elu kõige meeldejäävamad toidukorrad on olnud keset sügavat Laose džunglit, kus kohalikud värsketest metsaandidest igasugu huvitavat rooga kokku keeravad. See värskus toitlustuskultuuris on Laose juures hea ja tervislik, midagi pole külmutatud, kõik taimed korjatakse hommikul ja süüakse päeva jooksul, midagi ei korjata üle, ei jäeta vedelema, et seda ka järgmisel päeval serveerida. Sai, piparmünt ja kala – kõik on alati küpsetatud, korjatud ja püütud samal päeval, mil sa need endale suhu topid.

Etniliselt kirev

Ahjaa, üks asi tuleb veel pähe, kui rääkida Laose omapäradest. Laose valitsus jaotab inimesed kolme suurde rühma vastavalt sellele, mis kõrgusel inimesed elavad, kas mägedes, kõrgmaal või madalmaal. Siiski elab Laoses tegelikult harukordselt kirev etniline mass. Kokku elab Laoses 6,8 miljonit inimest, 60 protsenti neist on Lao Loum ehk enamusrahvus, kuhu kuuluvad ka Laoses elavad taid, ülejäänud rahvastiku hulgast saab üles lugeda umbes 160 etnilist gruppi, kes kõnelevad 82 keelt.

Vähestes kohtades maailmas saab näha veel nii autentset külaelu kui Laose džunglikülades, kuhu turistide vool on suunatud väga läbimõeldult, et mitte õrna ökosüsteemi liigselt lõhkuda. Eriti autentsel kujul saab Laose pärimuskultuuri kogeda Põhja-Laoses, kuhu massiturism jõuab nii vähe, et suure tõenäosusega saad nii mõnegi lapse jaoks olla see esimene „lääne inimene“, keda ta oma elus näeb.

Laosesse uudistama mineku põhjuseid on palju ja üks neist kindlasti see, et tõenäoliselt ei ole su sõbrad seal käinud: saad olla esimene! Lisaks muidugi veel see tänapäeva maailma pidev ajahäda, kui kiires ja edukas elus alati aega napib. Seega kobi kohe Laossese, seal on aega küll!

 

Tekst ja fotod: Rene Satsi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga