Kunstnik Anna Litvinova jäädvustas oma maalidesse Antarktika ekspeditsiooni ühe 21-päevase etapi London–Cascais, tema maalidel saab nüüd näha laevaelu merel ja pilte sadamatest, kus laev peatus. Toome lugejani Anna mõtisklused ja maalid unustamatust laevareisist.
Minus on alati olnud ka pisut meremeest. Mulle meeldib öötundidel üksinda paadiga aerutamas käia. Meeldib veeta aega kaluritega – see on lihtne ja tõsine rahvas, kes mõistab mere keelt ja on siiralt uhke oma ameti üle. Need on tõelised mehed, suurte tugevate kätega, tuulest pargitud nägudega, silmad täis sügavust nagu merepõhi. Neil on palju lugusid, elutarkust ja ka omanäolist huumorit, ilma milleta merel hakkama ei saa. Ja nii nagu meremees sõidab paadiga kaugustesse, sõidan mina oma võlupaadiga lõuendi või paberi lõpmatusse ruumi, kus on avastada kõike, mida kunstnik vaid soovib.
Mereteema on minu jaoks alati olnud jõuline ja kontrastne. Nagu sillerdavad lained kuuvalguses, kus helenduvad-helged lained vahelduvad sügavate-tumedatega. Merega käib kaasas ühelt poolt romantiline ja emotsionaalne pool ning sealsamas ka traagiline, sügav. Äraminek, lahkumine kaldalt, mida sa armastad, lahkumine inimestest, kes sinna jäävad... Võitluses tormiste oludega on omaette jõud ja ilu.
Merega on seotud ka kiire ja meeletu muutumine – varieeruv koloriit. Muutuvad ilmaolud, ööpäeva eri hetked, erinevad veed ja rannikud koos teistsuguste inimeste ja kultuuridega eri sadamates. See on köitev elustiil, olla nagu üks sõlm köites, pidevalt merega seotud. See on nagu omaette usk, sest merel võimutsevad maismaast teistsugused jõud ja loevad teised jumalad.
Ekspeditsioon – igal sadamal oma nägu
Mul oli au sõita „Admiral Bellingshauseni“ „Antarktika 200“ ekspeditsiooniga 21 päeva, etapil London–Cascais. 1000 miilile jäi seitse põnevat sadamat: London, Jersey, Saint-Cast-le-Guildo, Brest, Vigo, Porto ja Cascais.
Igal sadamal on oma nägu – uus emotsioon. Selline reisimine, kus kohad ja eri maade keeled kiiresti vahelduvad, on justkui vastand minu varasemale harjumuspärasele reisimisviisile, aga samas oli selles omamoodi tugevat emotsiooni. Laine lihtsalt viib sind edasi järgmise kultuuri juurde. Ma kohanen üldiselt väga kiiresti ja haaran kohe uuest võimalusest kinni. Olgu see kas uus koht, uus kultuur või keel, uued inimesed. Olen ise natukene maadeavastaja olnud, kümne aasta jooksul olen teinud üle kümne loomereisi Marokosse, olles iga kord uues kohas ja uues olukorras. Mitu reisi on pühendatud sadamatele koos kõigega, mis sadamaelu juurde kuulub. Vahel portreteerisin vanu laevu, mis elasid oma viimaseid päevi, enne kui neid osadeks võeti, siis kalureid oma karisma ja lihtsa inimese sarmiga... seejärel kalaturud, kalad jne. Mulle on lähedane sadamate „parfüüm“ ja ma ei pelga mustust, mis kohati sadamatega seotud. Minu jaoks on see osa koloriitsest elust ja on miski „päris“, mida hindan elus kõige rohkem.
Portreed laevaperest – õiged hetked tabamiseks
Ka Bellingshausenil olles meeldis mulle mõte loomulikust kulgemisest. Laine soodustab sellist kulgemist, kus kordub lõputu liikumine järellainetuse näol, millel on hea vibratsioon, mis sobib südame rütmiga. Kui selliste mõtete ja tunnetega laeva astuda, siis läheb kõik hästi ja näed igal pool vaid positiivsust. Oled avatud uutele tunnetele, värvidele, isiksustele... Mulle meeldis laeval portreteerida inimesi, uurides ja skaneerides neid pintslilöökide ja joonte abil. Mind huvitab inimene tegevuses, protsessis, sain teha sketše nendest, kes tegelesid laeva peal mitmesuguste töödega. Vahel portreteerisin mehaanik Ahtot, siis laeva kokka Priitu kas kilu puhastamas või puhkehetkel raamatut lugemas või kirjutamas märkmeid reisist ja mõtlemas välja uusi retsepte selleks pikaks retkeks. Vahel meeldis mulle õhtune meeleolu, laevakamraadid klaasikese taga, väike huumor, väike arutelu.
Laeva külastas Brestis üks eesti muusik, lõõtspillimängija Kristi. See oli kohe värske emotsioon, mida soovisin joonte abil paberile jäädvustada – inimesed olid muusikast rõõmsad ja vabad. Nii neid jälgides ja joonistades saingi paadikaaslastega tuttavaks.
Vaatasin, et kapteni rooli taha kogunes alati hulk tõsiste nägudega mehi, kõik jälgisid huviga, mis meid ees ootab ja kuidas marsruut kulgeb. Minule kui merenduses võhikule taas huvitav võimalus visandada sketšiplokki ja samas poole kõrvaga kuulata põnevat meremeeste juttu, mis reisi alguses tundus täitsa võõrkeelena. Aga niiviisi joonistamise käigus õppisin nii mõndagi.
Kahjuks ei võimaldanud laine alati pliiatsit ja pintslit kasutada, märkasin, et kerge iiveldus võib tulla kiiremini, kui vaatad alla ja kontsentreerud joonistamisele. Seega pidin vahel joonistama mõtetes ja jälgima põnevusega laevaelu. Kunstnikule on oluline olla avatud ja meelestatud uurimisele, jälgimisele, siis salvestad palju nüansse ja hiljem moodustavad need mälus terviku.
Mulle meeldisid ka hetked, kui istusin laevatekil, soe tuulekindel jope seljas ja vaatasin laeva detaile: esteetiliselt keeratud vintside otsad, materjalid, mis laeva ehitamiseks kasutatud, kergelt luitunud laevateki puitpind, siledaks tehtud, et selle peal mõnus selili pikutada, vaadates taevasse suunatud masti... kõik see pidevas liikumises lainetel... Minu kunstnikust ema on samuti olnud alati merest lummatud, nii suutis ta ka mulle edasi anda naudingu merega seotud esteetikast.
Nii kulgeski minu reis, nautides iga lainega midagi uut. Tuli uus laevandusega seotud sõnavara, mõned teadmised purjetamisest, meremeestest ja muidugi uued põnevad kohad – sadamad.
Igas sadamas katsusin ka maalida. Taas oli hea suhelda ümbritseva uue maailmaga, tutvustada möödakäijatele meie ekspeditsiooni missiooni ja ka Eestit. Näha meie riigi lippu eri sadamates ja reisi mõtet selgitada oli tõeliselt uhke tunne.
Anna Litvinova „Admiral Bellingshauseni” pardal tehtud pildid olid Viinistu kunstimuuseumi tünnigaleriides eksponeeritud kuni 9. augustini.
Tekst ja maal: Anna Litvinova