Lääne-Aafrika võitis jälle

Villu Zirnask käis uurimas, miks rändurid Guineast ja Guinea-Bissaust eemale hoiavad.

Villu Zirnask käis uurimas, miks rändurid Guineast ja Guinea-Bissaust eemale hoiavad.

Aafrikaga on mul välja kujunenud omamoodi armastuse- vihkamise suhe. Tean juba ette, et 2–3 nädalat pärast reisi algust on mul Aafrikast kõrini – palavusest, inimestest, kes arvavad, et mu nimi on Money või Cadeau, pidevast tähelepanust, malaariatablettide neelamisest, toidust … Ometi on allpool Saharat midagi, mis tõmbab mind iga aasta möödudes jälle tagasi. Selletalvise reisi peasihtpunktiks valisin Guinea ja Guinea-Bissau ehk riigid, kus turiste ja isegi seljakotirändureid eriti ei käi. Et teada saada, miks ei käi, kui sinnasamasse kõrvale – Senegali Casamance piirkonda ja Gambiasse – satub neid päris hulga. Casamance keskusest Ziguinchorist poleks ju kauge teha haak näiteks Bissausse.

Kui järele mõelda, siis pole muidugi raske aimata, miks turistid neid kahte riiki väldivad.

Guinea-Bissaus käis kümnendi alguses kodusõda, nüüdseks on see lõppenud, aga kerge riigipöördekatse tehti selles riigis veel mullu novembriski.  Guinead 1984. aastast valitsenud kindral Lansana Conte oli viimased viis aastat olnud väga põdur (“oli” seepärast, et just päev pärast seda, kui mina olin Guineasse sisenenud, ta suri), ega kontrollinud enam riigis toimuvat. Peale selle käis Guinea naaberriikides  Sierra Leones ja Libeerias pikka aega äge kodusõda. Kui seal rahuneti, läks lugu teravaks kolmandas naaberriigis Côte d ́Ivoire’is. Casamance on ka aeg-ajalt sõjatandriks olnud, sõjaväepatrullid ja vahipostid on Senegali selle piirkonna peamistel teedel väljas praegugi, et vabadusvõitlejad-bandiidid jälle pead ei tõstaks.

Viimastel aastatel on olukord mõlemas riigis siiski piisavalt rahulik olnud, pea tulle pistmiseks ei saa sinna minekut kindlasti nimetada. Tagantjärele võin öelda, et on olnud vähe kohti, kus oleksin end tundnud nii turvaliselt kui Guineas ja Guinea-Bissaus, kui seal jalgrattal ringi väntasin. Liiklust oli vähe, enamasti oli see peaaegu olematu (nojah, teed olid ka sageli viletsad, eriti Guineas, aga maastikuratas ju ongi viletsate teede tarvis tehtud). Inimesed olid lahked ja sõbralikud, tüütut rahaküsimist kuulis suhteliselt vähe.

Napilt nädal pärast koju tagasi jõudmist tuli tõdeda, et Lääne-Aafrika võitis jälle – reisivintsutused on ununenud, meeles on positiivsed emotsioonid. Mõne aasta pärast näeb Aafrika mind vist jälle.

Bolama

Kui näed reisil midagi, mille peale suu imestusest või vaimustusest lahti kukub, võib reisi pidada kordaläinuks. Minu suu kukkus lahti Bolamas, Bijagose arhipelaagi kuuluval saarel, kus 1941. aastani oli Portugali koloonia pealinn. 1941. aastal viidi pealinn Bissausse ning Bolama grandioosseid hooneid pole sestsaadik eriti hooldatud, aga kasutuses on nad küll.

Õhtupäikeses oli see laguarhitektuur ääretult lummav. Ja pani mõtlema – kas on see kõik hooletusse jäetud seepärast, et kohalikud inimesed on laisad ja vaesed, või hoopis seepärast, et neil pole siin selliseid hooneid lihtsalt tarvis?

Bolamale saab Bissaust paadiga, mis käib kolm korda nädalas. Sõit kestab ca kolm tundi, pilet maksab 1500 CFA franki (~ 40 krooni). Ööbida saab Apart Hotel Samaritanas (5000 CFA franki, ~ 120 krooni), tõsisemaks söömaajaks saab kohalikelt osta kala ja küpsetada ise või lasta kellelgi küpsetada.

Saarel on ka randasid, aga randa minekul peaks arvestama tõusu-mõõnatsüklitega. Kui juhtute minema mõõna aegu, vaatab teile vastu saja või rohkemagi meetri laiune mudaväli.

Bissau

Guinea-Bissau pealinn Bissau on veider linn. Kui tavaliselt seljakotirändurite, euroametnike ja äritegelaste teed eriti ei ristu, siis Bissaus on kõik segamini – odavas tänavasööklas võib vabalt kohata inimesi, kes on ilmselt tulnud siia töövisiidile Brüsseli eurokontoritest, või hotellis, kus dušši asendab kopsikuga vee pähekallamine, juhtub nägema ka soliidses ülikonnas ärimehi. Kesk- linn on väike ning kohti, kus ööbida või einestada, vaid loetud hulk.

Suuri vaatamisväärsusi Bissaus pole, aga õhkkond on mõnus ja paar päeva saab seal kindlasti igavust tundmata surnuks lüüa.

Piiriületus Quebo ja Boke vahel

Kuival perioodil võib Guinea-Bissaust Guineasse pääseda ka mööda kohutavat teed Quebo ja Boke vahel, kirjutab Lonely Planet. „Mis auto jaoks kohutav, on jalgratturi jaoks huvitav,“ mõtlesin mina ja otsustasin piiri ületada just sealtkaudu.

Esialgu polnud kohutavast teest jälgegi, vastupidi, tee oli täiesti hea. Kuni saabus koht, kus tuli pöörata kaardile teerajana märgitud teele. Kõigepealt sõitsin teeotsast mööda, sest see oli nii märkamatu. Mõningase otsimise peale leidsin teeotsa siiski üles.

Riigist lahkumise templit siin passi ei saanud – piiriametnik oli Guinea-Bissau poolel küll täiesti olemas, aga lösutas võrkkiiges ja ütles, et tal pole templit. Võib- olla tõesti, aga võib-olla ta ei viitsinud ennast lihtsalt liigutada … Igatahes lubas ta lahkelt edasi sõita.

Teerada tiirutas alguses hüttide vahel. Peagi möödusin suurest veoautost, mida reisijad sügavast porimülkast välja lükkasid. Kaherattalise liiklusvahendiga sai sealt õnneks kuiva jalaga mööda.

Mõned kitsast purret pidi ületatavad jõesängid. Mõned, millest tuli ratas õlal läbi sumbata. Poolpaljad naised jõgedes pesu ja lapsi pesemas. Sekka mõned liivased lõigud ja väikesed külad. Üks suurem jõeületus, kus tuli kasutada paadimehe abi. Pass tuli Guinea poolel välja otsida koguni kolmel korral, aga ametnikud neis kontrollpunktides olid ainult uudishimulikud, mitte norivad või raha nõudvad.

Vastu tuli vahel harva mõni mootorrattur. Üks neist ehmatas mind kitsal teerajal ootamatult kurvi tagant välja tulles nõnda, et pidurdasin järsult ja panin peopesa tugevalt maha ja sain oma rattamatkajakarjääri esimese verise trauma.

Seikluslikku teed jätkus umbes 30 kilomeetriks. Kuidas Guinea-Bissau poolel nähtud veoauto selle teelõigu läbis, on mulle senini arusaamatu. Kardan, et ajavõitu nad võrreldes kaugelt ringi minekuga siin küll ei saanud.

Pärast Dabissi küla, kus suur kari lapsi mind kõrvulukustava cadeau-kontserdiga tervitas ja Coca-Cola müüja valuutakursiga halastamatult nööris, läks tee laiemaks ja igavamaks. Veel mõned tunnid väntamist ja pool tunnikest pärast pimeduse saabumist jõudsin Bokesse, selja taga 150 km sõitu.

Mali-linn ehk Mali-ville

Guinea Senegali-poolses servas, kõrgel mägedes, asub linn nimega Mali. Et eristada seda riigist nimega Mali, hüütakse teda sageli Mali-ville. Tee Malisse on pikk ja raske, aga minna sinna tasub.

Asi, mis turiste Malisse toob, on kivisel platool asuvast linnast umbes tunniajase jalutuskäigu kaugusele jääv omapärase väljanägemisega kalju – La Dame du Mali, Mali Daam. Kalju on kena (seda on kujutatud ka Guinea 10 000-frangisel rahatähel), aga mind võlus rohkem selle piirkonna üldine atmosfäär. Ühest küljest päris otseses mõttes, sest 1400 meetri kõrgusel on ööd ja hommikud eba-aafrikalikult jahedad, mis põhja-eurooplasele on Aafrikas meeltmööda nähtus. Peale selle aga on Mali väga pingevaba koht, kus soovimatuid tüütajaid peaaegu pole, erinevalt mõnest „arenenumast“ turismipiirkonnast. Kohaliku turismientusiasti arvepidamise järgi käis Malis möödunud aastal 1302 turisti, mida pole just palju.

Malist lahkumiseks valisin piki Senegali piiri jooksva tee. „Hea mõte, päris ilusad vaated ja põhiliselt allamäge,“ kiitis Mali turismientusiast mu valikut. Mis ta unustas lisamata, oli see, et esimene pool sellest ca 200-kilomeetrisest lõigust pole mitte tee, vaid tee jäänused. Kohati nii õrnad jäänused, et tekkis hirm jäädagi lõputute mäeahelike vahele väljapääsu otsima. Aga vaated olid tõesti kenad ja lõpuks pääsesin ma nende mäeahelike vahelt ka välja.

Viisad

Gambia – Eesti välisministeeriumi info ütleb, et Eesti kodanikule on riiki sisenemiseks vajalik viisa. Tegelikkuses ei nõua Gambia piiridel keegi teilt viisat. Senegal – Ka sellesse riiki sõitmiseks on Eesti kodanikul välisministeeriumi info kohaselt vaja viisat, mille hankimine on erakordselt aeganõudev ja tülikas. Praktikas on küllaltki tõenäoline, et ELi värvides passiga pääseb riiki ka ilma – vähemalt maismaapiiride kaudu –, sest ELi vanade liikmesriikide kodanikel viisat vaja pole, aga kiri „Euroopa Liit“ ilutseb passis nii neil kui meil. Guinea-Bissau – Gambia rannapiirkonnas asuvast Guinea-Bissau konsulaadist saab viisa kätte poole tunniga. Viisa ühekordseks sisenemiseks maksab 350 dalasit (~ 170 Eesti krooni), kahekordseks sisenemiseks 500 dalasit (~ 240 Eesti krooni). Viisa saab kiirelt ka Ziguinchoris (Casamance, Senegal) asuvast konsulaadist.

Sierra Leone – Gambia pealinn Banjul on üks parimaid kohti Sierra Leone viisa hankimiseks – selle saab sealt kätte ühe päevaga (kui konsul on kohal). Hind on paraku soolane, 100 USA dollarit (nagu kõikjal mujalgi).

Guinea – Guinea-Bissau pealinnas Bissaus asuval konsulaadil võ- tab Guinea-Conakry viisa väljastamine pool päeva. Hind näis sõltuvat ametniku tujust, minu puhul läks mitmekordset sisenemist võimaldav viisa maksma 40 000 CFA franki (~ 1000 Eesti krooni).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga