Igal reisisõltlasel tuleb kunagi esitada endale oluline küsimus, et millist riiki pole veel jõudnud külastada ning kuhu järgmiseks suund seada. Sel korral oli otsustamise päästikuks Lufthansa piletite odavpakkumine, millest ei saanud keelduda.
Kuveidist polnud mul tegelikult mingit ettekujutust. Ainsad infoklipid mälus pärinesid 1990. aastate algusest, kui uudistes kajastati sealset Lahesõda ning taustaks näidati purustatud sõjatehnikat ja lõõmavaid puurtorne.
Palju abi polnud tegelikult ka Tripadvisorist ega Viatorist, kui hakkasin otsima kohapealseid tegevusi. Tavapäraselt olen sihtkohtades hakkama saanud üksinda ning kohapeal võtnud juhuslikke päevased tuure. Selliste tuuride pakkumisi oli valikus tõesti vaid paar tükki, nii et nende seast tuli lihtsalt ära valida üks, mis tundus huvitavam. Samuti oli natuke enne reisi keeruline saada aimu kohalikest kommetest ja reeglitest. Araabia riigid võivad selles mõttes olla üsna kapriissed ning näiteks korraliku ja tagasihoidliku riietuse tähtsust rõhutasid nii USA kui ka Ühendkuningriigi reisiportaalid ja nii ostsin lausa triiksärke kaasa. Täiesti vale otsus – keegi ei vaata turisti halvakspanuga, kui see liigub T-särgis ja kannab sandaale.
Samas muidugi ei pruukinud ma radikaalsemate vaadetega kodanikega kohtudagi, sest üle nelja miljoni elanikuga Kuveidis on sisse sõitnud võõrtöölisi ligi kaks kolmandikku ja teenindav personal oli ilmselgelt muud päritolu. Hotelli katusebaaris vesipiipude seltsis pidutsevate noorte kohalikega tegelikult siiski ka vist viieks minutiks segunesin. Palju pöörati juhtnöörides tähelepanu ka supelrandade riietusele ja etiketile, kuid selle paikapidavust ma kontrollida ei saanudki, sest viibisin mitmel päeval inimtühjadel liivarandadel ihuüksi. Talv ikkagi.
Samad portaalid kirjeldasid ka ülimalt keerulisi liiklusolusid ning eriti rõhutati karistusi rikkumiste eest. Jäi mulje, et sisuliselt iga raskema eksimuse eest järgneb paaripäevane arest. Samas ei hoiatatud aga veidra bürokraatia suhtes piiril. Näiteks tuli e-viisa omanikel esmalt viisa valideerida ning anda sõrmejäljed hoopis erineval korrusel kui see, kus paiknes passikontroll ja kuhu algul tormatud sai. Passi ja viisat tuli hiljem näidata muide väga tihti.
Kohanemine kohaliku eluoluga
Kõigepealt muidugi tuleb hotelli kohale jõuda ja esimene seiklus algas hetk pärast rendiautoga lennujaamast hilisel tunnil välja sõitmist. Kui terminalis Eesti operaatori üpris hinnaline netiteenus veel toimis, siis natuke maad kaugemal enam mitte. Hotelli asukohast teadsin vaid niipalju, et see asub kuskil Kuwait City (linna ametlik nimi on tegelikult Madīnat Al-Kuwayt) kõige kõrgema torni läheduses, aga hiidsuures miljonilinnas pole sellest teadmisest kuigi palju kasu, kuna linnaosade, magistraalide ja tänavate nimed mahasõitude siltidel ei ütle juhuslikule seiklejale midagi ja kõrgeid torne on ka päris palju.
Lõpuks leidsin keset elamukvartalit miskipärast veel pärast keskööd lahti oleva juuksurisalongi, sain seal wifit kasutada ning salvestasin tee oma hotelli. Tagantjärele tarkusena – lennujaamast kohe esimese ostuna hangitud SIM-kaardi oleksin saanud gigabaidi kohta umbes 300 korda odavamalt, kui maksin kodusele operaatorile mittetoimiva teenuse eest. Õnneks oli järgmisel hommikult turul käies teenuse pakkujaid piisavalt.
Igati heas hotellis vabandati viisakalt, et talvehooajaks on bassein kahjuks suletud. Olin just basseini olemasolu pärast selle hotelli tegelikult valinudki. Selgitus oli igati loogiline: kes siis talvel katusebasseinis ujumas käib! Talv tähendas antud juhul kuni 35-kraadist palavust päevasel ajal. Kuveiti reisimisel tasukski otsida jahedamat hooaega septembrist novembrini.
Ette rutates: Kuveit pole jala käimiseks parim paik. Vahemaad pealinnas on sellise palavusega jalgsi läbimiseks ikka väga pikad. Ühistranspordi mugavusi ei oska kommenteerida, kuid busse linnas ma väga tihti ei märganud. Alternatiiviks on takso, kuid kindlasti on odavam võtta rendiauto ja lihtsalt liiklusesse sulanduda. Liiklus on tipptundidel ja kesklinnas küll natuke hull, aga lausa nauditav täiesti tühjadel magistraalidel. Trahvitakse tegelikult vaid väga suurte kiiruseületamiste eest. Lisaks ei maksa kütus rikkale eurooplasele sisuliselt mitte midagi ehk umbes 30 eurosenti liiter. Samuti ei maksnud ma kordagi parkimise eest. Ilmselt teeb emiir parkimise kõigile lihtsalt välja. Nagu muide ka riiklike muuseumide piletid!
Giidituuridel on oma eelised
Eespool sai mainitud ka üht vähestest saadaolevatest turistituuridest. Hea otsus, kuna olin valinud ekskursiooniks kohe esimese päeva pärast kohale jõudmist. Tegelikult oleks saanud pea kõik need külastatud kohad ka ise läbi sõita, aga privaatne päev koos kohalikuga annab mingi isikliku puute uue riigiga ja sain tegelikult ka asjalikke vihjeid hilisemate päevade sisustamiseks. Mu giid oli egiptlane Walid Amer ja selgus, et ka ülejäänud reisiportaalides pakutavad kohalikud ekskursioonid olid tema poolt korraldatavad ehk siis turismibüroosid on Kuveidis väga vähe. Nagu muide ka turiste.
Siiski on üks sihtkoht Kuveidis, mida ilma kohaliku abita külastada on natuke komplitseeritud.
Failaka – postapokalüptiliste vaadetega saar
Failaka asub Kuwait Cityst alla kahetunnise laevasõidu kaugusel ja sinna pääseb kas erajahi, väga aeglase praami või monopoolses seisus oleva laevafirma kiirpaadiga. „Tänu“ monopolile ei näe nad teenindusega erilist vaeva ning nende kodulehel olev info on üsna puudulik ja piletite hankimise õnnestumine natuke kahtlane. Giid Walidi jaoks oli protsess muidugi tavapärane ja lihtne ning läksime Failakale juba järgmisel päeval. Saarel tegi mees lühikese kõne ja natukese aja pärast saime juba endale päevinäinud maasturi. Failaka avastamine ilma isikliku autota on tegelikult päris lootusetu tegevus. Kuumus on talumatu, vahemaad pikad.
Failaka oli enne 1990. aasta Iraagi sissetungi hinnatud puhkuse veetmise paik, seal elas mitu tuhat püsielanikku ja saar oli ka maailmas tuntud üle 5000 aasta vanuste arheoloogiliste leiupaikade järgi. Lahesõja puhkedes 1990. aasta augustis põgenes enamik kohalikke Iraagi vägede eest mandrile ja kohale jäänud elanikud ajas saarelt omakorda välja Iraagi armee. Kogu saar muudeti omalaadseks laskeharjutuste polügooniks (target practice). Sisuliselt kogu saare infrastruktuur ja hooned muudeti rusudeks, rannik mineeriti. Kui ameeriklased saare iraaklastest järgmisel aastal vabastasid, polnud eriti palju neid, kes soovinuks tühermaale naasta.
Uudistamist jagub Failakal ka 30 aastat hiljem eelkõige neile, kes hindavad postapokalüptilisi vaateid. Tänavate kaupa puruks pommitatud elumajad on osaliselt mattunud liiva ja väheste taimede alla, saarel vedeleb juhuslikke poolpõlenud autoromusid ja laskemoona. Failaka tuntuim maamärk on ilmselgelt tulistajate lemmikmärklauaks olnud kunagine pangahoone, mille seinad ja siseruumid on kaetud tuhandete kuuliaukudega ning kuhu saab miskipärast ka vabalt ringi uitama minna ja mööda katuseid jalutada. Ei tundunud turvaline!
Samas lähedal on ka mošee varemed. Koht ei toimi enam ammu religioosse asutusena ning nii saab segamatult ringi vaadata ja ka pooleldi lagunenud minareti torni ronida (samuti ebaturvaline!). Muidugi on saare tõmbenumbriks Iraagi armeele kuulunud hävitatud sõjatehnika ja laskemoona väljapanek. Väga visuaalne paik, väga palju vaatamisväärset.
Kümmekond minutit ilma teedeta maastikul kihutades jõuab saare teise serva, idüllilisse ja inimtühja liivaranda, kus oli tol hetkel peatumas sadu flamingosid. Väga suur kontrast just äsja nähtuga. Mõningast optimismi on näha saarel taastatavas betoonist majakarpidega puhkekeskuses. Olles harjunud meie kodustes puhkeasutustes pakutavaga, on muidugi raske ette kujutada, kes sellises roheluseta paigas üldse puhata ja lõõgastuda sooviksid.
Turistidele on saarel avatud tasuta muuseum arheoloogiliste vaatamisväärsustega tutvumiseks ja on olemas ka sadamarestoran. Saarel nägin ka ainsaid päikesepaneele. Võiks arvata, et pea aasta ringi päikesepaistet nautivas riigis on päikeseenergial oluline roll, kuid giid väitis, et paneelid ei pea kohati 50–60 kraadini kerkivale palavusele lihtsalt vastu. Igatahes on Failaka äärmiselt huvitav paik päevaseks külastuseks. Ja see külastus koos isikliku saatjaga polnud tegelikult sugugi odav.
Märtrite majamuuseum (Al -Quarain Martyrs Museum)
Lahesõda pole iraaklastele mitte mingil juhul andestatud ja tolle muuseumi külastamine on ajaloohuvilisele poolkohustuslik. Waze’i juhendite järgi kohale sõites tundus, et kuskil on viga sees, sest navigaator juhatas keset tihedalt asustatud elamurajooni. Aga muuseum ongi täpselt samas kohas, kus kohalikud vastupanugrupi võitlejad otsustasid Iraagi julgeolekujõududele vastu hakata, kui neid vangistama tuldi. Detailidesse laskumata – lahing kestis tunde, kohale toodi rohkelt sõdureid ja lõpuks ka tank ning maja sai kõvasti pihta. Enamik kaitsjatest hukkus märtrina, rusude alla jäänud veel elus olevad võitlejad vangistati ja viidi igaveseks teadmatusse. Maja on autentsena säilitatud enam-vähem sama hullus seisus üle 30 aasta ja ümbrusse on jäetud nii kasutatud rasketehnika kui ka julgeolekujõudude ja vastupanujõudude autod.
Omalaadset sõjanostalgiat kannab ka niinimetatud Surma Kiirtee, mis viib Kuwait Cityst Iraaki Basrasse. Maantee sai oma hüüdnime, kui iraaklased sunniti Kuveidist taganema, sõjarusud on ammu koristatud, kuid valdavalt kuuerealine kiirtee on säilinud samasugusena ning vähemalt reedesel puhkepäeval oli suhteliselt tühi ja pakkus ka suurepäraseid vaateid kõrbele. Kuveidi kõrb pole mingi romantiliste luidete ning imeliste värvitoonidega liivaväli, vaid pigem morn ja hall lõpmatu tasandik. Ometi leiavad paljud kohalikud, et just kõrbes on mõnus pere ja koduloomadega talvepuhkusel käia. Improviseeritud telklinnakuid on kogu matka vältel mõlemal pool kiirteed ning nende teenindamiseks on kümneid ja kümneid toidu ning tarbekaubaga kauplevaid veokeid.
Peeglite Maja ning selle imposantne perenaine
Muidugi pole Kuveidi elu keskendunud vaid lähiajaloo pidevale meeldetuletamisele. Tripadvisori soovitustest jäi silma Peeglite Maja ehk House of Mirrors, ilmselt ainus omalaadne kogu maailmas. Maja külastamise kellaaeg tuleb rangelt enne kokku leppida. On siis see soovijate rohkus või perenaise kõrge vanus, aga niisama ukse taha koputama pole mõtet minna. Erandlikult pidi külastuse eest seekord ka maksma. Kuivõrd külastajate miinimummäär oli kaks, pidin ostma VIP-pääsme kuningliku 10 euro eest ning selle raha eest sain ka väikesed suupisted ja kingikoti.
Maja on tõesti unikaalne. Eesootavast saab aimu juba enne sisenemist – elamu fassaad on kaetud peegelmosaiigikildudega. Kogu majas leiduva loomingu taga on 87-aastane kunstnikust vanaproua Lidia al-Quattan, kes teeb ise huvilistele oma kodus tuure. Maja esimene korrus on viimse võimaluseni kaetud peeglitükikestega ja proua reaalselt elab oma kunsti sees. Laed, seinad, uksed, põrandad, mööbel, ventilaatorid, trepid ja isegi sanitaartehnika on väga maitsekalt ja natuke naiivse fantaasiaga ära disainitud ning tegelikult ajab natuke segadusse. Võiks ju arvata, et ta on sama teksti rääkinud sadadele huvilistele, kuid pisikese proua juttu oli tõeliselt huvitav kuulata.
Kogu oma elamise suutis ta mitme katse järel mosaiikidega ära katta 27 aastaga. Maja teisel korrusel on meeletutes kogustes ta kunagise abikaasa maale ning tema enda graafikat, tekstiile ning fantastilist elektroonikat täis pikitud keraamikat ja universumit kujutavaid massiivseid liikuvaid kompositsioone. Kusjuures proua kunstnikul oli täpselt läbi mõeldud, kus ja millise nurga all täpselt tuleb külalisel istuda, ning ta hoolitses nii valgustuse kui vägagi tänapäevase muusikalise tausta eest. Talle meeldis pildistada külalist tema enda väljavalitud punktides. Meil klappis jutt hästi, kokkulepitud tunnisest visiidist sai peaaegu kolm tundi lobisemist ja albumite lehitsemist ning mängisime ka mingit imelikku mängu, mille ta oli välja mõelnud, teostanud ja mida ta järjekindlalt ka võitis. Vahetame Whatsappi sõnumeid siiamaani.
Arhitektuur ja muuseumid
Pilvelõhkujate arvult ja kõrguselt jääb Kuwait City tublisti alla Emiraatidele, kuid ahhetama panevaid ehitisi on kogu linnas. Elasin linna kõrgeima ehitise Al Hamra Toweri kõrval ja sain iga päev nautida vaadet oma hotelli aknast. Torni ühes osas on väga luksuslik kaubanduskeskus, kus asub näiteks ka Aston Martini müügisalong. Teisel pool tänavat kõrgub pea sama kõrge NBK pangahoone. Loomulikult kuulub korraliku ostukeskuse juurde ka meeletult suur bassein purskkaevudega.
Kuveidis pole jõgesid-järvesid ja kogu vajalik tarbevesi töödeldakse ümber ookeaniveest. Rikkas naftariigis on energia selleks piisavalt odav ja vee kokkuhoidmisest ei olnud kuskil märke. Vesi pumbatakse rohketesse veetornidesse ning ka need on omalaadsed vaatamisväärsused. Igavate betoonkobakate asemel otsustas toonane emiir tellida projekti rootslastelt ja tulemuseks ongi mööda linna laiali paigutatud seenekujulised päris ägedad veetornid (poolametliku nimega Mushroom Towers). Eriti ikoonilised ehitised on aga selgelt eristuvad kolm kõrvuti asuvat koonilist torni, Kuwait Towers. Koonustele on lisatud sfäärilised ornamentidega kaetud veemahutid ja üks torn toimib ka tasulise vaateplatvormina. Eraldi tasub torne pildistama minna pimeda saabudes. Linna ongi ägedam avastada just öösiti.
Täiesti rabav rajatis on üle Kuveidi lahe ehitatud Sheikh Jaber Al-Ahmad Al-Sabah Causeway. Kuveidis on ilmselgelt üleliigset raha. Loomulikult on see suurim omalaadne projekt maailmas. Tegu on põhimõtteliselt 27 kilomeetri pikkuse sillaga (täpsemalt kiirsillaga (high speed bridge), mis lühendab oluliselt sõiduaega Dohasse ning riigi põhjaosas asuvasse Subiyah’ asulasse, kuhu plaanitakse rajada poole miljoni elanikuga Silk City. Igatahes sel päeval seal erilist liiklust polnud, kui seal sõidetud sai. Kummaski suunas kolm rida, lubatud kiirus 100 km/h ja palju kiiruskaameraid.
Kohalikud on vaimustatud oma parkidest. Koduse rohelusega harjunud eestlase jaoks vast mitte nii suur elamus, aga kõrbes elavale inimesele kindlasti olulisem. Kohe hotelli kõrval oli Al Shaheedi nimeline park, mida mu giid pidas parimaks, ja seal vähemalt leidsin päikese eest varju. Ja pargis oli ka Starbucks.
Kurioosumeid jagub igale maitsele
Kes peab lugu kurioosumitest ning Guinessi rekorditest – Kuwait Citys asub Al-Hashemi II, maailma suurim kunagi ehitatud dhow ehk traditsiooniline araabiapärane laev ja ühtlasi ka üks suurimatest tänapäeval eksisteerivatest puust laevadest. Hoolimata 30 miljoni Ameerika dollari suurusest hinnast ning kõigi iidsete laevaehitustavade ja -reeglite järgimisest pole see laev kunagi merel sõitnud ja see rajatigi omapäraseks meremuuseumiks. Aga rekordite raamatusse pääses see ikkagi.
Riigi suurimasse mošeesse (Grand Mosque of Kuwait) pääseb tasuta, aga vaid koos kohaliku giidiga. Statistika järgi on see suuruselt kaheksas kogu maailmas. Palvetama pidavat mahtuma korraga 10 000 inimest. Imekaunisse mošeesse oli paigaldatud mingid täiesti sinna sobimatud sinised kabiinid. Nimelt toimusid parasjagu laste riiklikud võistlused koraani tundmise alal ja kabiinides käidi nõudlikele kohtunikele oma teadmisi demonstreerimas.
Mu giid Walid soovitas hiljem läbi käia Sheikh Abdullah Salemi kultuurikeskusest. Ei hakanud tausta uurima ja sõitsin kohale, maksin vanema kodanikuna vaid ümber arvestatult euro pileti eest ja veetsin keskuses pea terve päeva. Tegu on nende enda väitel suurima galeriide ja muuseumide kollektsiooniga maailmas ning elamuse saab isegi ilma muuseumidesse sisenemata. Fantastiline arhitektuur, palju hiigelsuuri skulptuure, palju rohelust. Muuseumid on orienteeritud pigem siiski nooremale publikule. Teadus- ja tehnoloogiamuuseumis saab kätt harjutada näiteks robotite juhtimisega ning saab suhelda tehisintellektiga, kosmosemuuseumisse on üles seatud orbitaaljaam, loodusmuuseumis olid minu meelest ägedaimad sauruste kujud, mida ma üldse kuskil näinud olen.
Peaaegu samasuguse nimega Sheikh Jaber Al-Ahmad Cultural Center on kindlasti vähemalt sama ägeda arhitektuuriga keskus, kuid seda õnnestus vaadata lõpuks vaid läbi aia, sest turvatöötajad ei lasknud seal millegipärast ringi liikuda.
Muuseumi- ja kultuurihuvilised võiks kindlasti läbi käia Tareq Rajabi muuseumist ehk islami kalligraafiamuuseumist – koraani ja araabia tähestikku mittetundvale külastajale on see lihtsalt omalaadne ja kauneid elamusi pakkuv kunstimuuseum. Pimedat aega saab kasulikult kulutada taas kord tasuta tagasihoidlikus kaasaegse kunsti muuseumis ning rahvusmuuseumis.
Äralendu oodates käisin giidi soovitusel aega parajaks tegemas ostukeskuses nimega The Avenues. Kuveidi suurim omalaadne, täielik arhitektuuripärl. Suurust kirjeldab vast see, et parklast viis keskusesse 30 eskalaatorit. Oleksin pidanud muidugi enne paigaga tutvuma, sest hiljem selgus, et pool keskust jäi ikkagi nägemata, kuigi enda meelest jalutasin maha meeletu maa ja suutsin ka ära eksida. Ilmselt see oligi see ainus koht, kus võis kohata ehtsaid Kuveidi kodanikke oma raha kõikmõeldavate kaubamärkide peale kulutamas. Mina olin õnneks juba viisakad pikad püksid jalga vedanud.
Tekst ja foto: Peeter Kuus