Kuubalastel ei jää aega, et oma pead poliitikaga vaevata

„Kõik minu lapsepõlve ähmased ja arusaamatud mälestused elustusid selles keerulise olevikuga saareriigis,“ meenutab Madli Lääne oma elu ja õpinguid Kuubal.

„Kõik minu lapsepõlve ähmased ja arusaamatud mälestused elustusid selles keerulise olevikuga saareriigis,“ meenutab Madli Lääne oma elu ja õpinguid Kuubal.

Miks õppida filmikunsti Kuubal? Aga mis saaks olla ühele dokumentalistile veel magusam pala, kui praktiseerida niivõrd keerulises ja värvikas riigis! Seepärast viiski mu tee mind kaks suve tagasi Kuubale.

Kuubalased elavad nagu 1990. aastate alguse eestlased – tühjad poeletid, tundidepikkused järjekorrad, must turg, sealsamas kõrval on valuutapoed lookas riiulitega, uhked varjatud erarestoranid ja viietärnihotellid. Lisaks Fideli ülistavad ja Bushi laimavad poliitplakatid. Kõik minu lapsepõlve ähmased ja arusaamatud mälestused elustusid selles keerulise olevikuga saareriigis.

Esimene (mõnus ja niiske) Kuuba „Tere tulemast!“ oli siis, kui astusin keskööl Havanna umbsest lennujaamast otse kasvuhoonekliimasse. Teine (hoiatavam) märk tabas mind ühikatoas, kui nägin voodil tualettpaberirulli. Nõukaaegse lapsena panin rulli kohe koolikotti ning jagasin sealt järgnevatel päevadel kulm kipras lehti naiivsetele lääneeurooplastele, kes olid oma paberi viinud avalikesse tualettruumidesse. Rullid olid sealt loomulikult mõne minutiga kadunud ning uut ei saanud enam kuskilt.

Ja ei saanudki, sest kui kohalikku poodi ka kord kahe nädala tagant paarkümmend rulli ilmus, siis kandideeris nendele paarsada inimest. Kool aga jagas uut vetsupaberit ainult kord kuus. Kui arvestada erinevate kõhuhädadega, taskurätiku ja majapidamispaberi funktsioonidega, mida vetsupaberil Kuubal kanda tuli, oli seda ilmselgelt vähevõitu.

Kui kuulsime vanadelt olijatelt ohtralt näpunäiteid Kuubal vastupidamiseks, siis troonisid nende kõigi muljeid jutud wc-paberi kriisist, mis pikapeale muutusid tüütuks. Siis ma veel ei teadnud, kui naeruväärselt tähtsaks see teema minu jaoks muutub. Mul oli vähemalt see luksus, et välismaalasena sain oma järjekordsel Havanna- retkel kallisse hotelli sisse põigata ja seal endale paberit kaasa kerida nii palju kui kulus. Kohalike kempsudes tervitas mind lapsepõlv ehk rebitud ajalehetükid.

Ametlik pöidlaküüt

Kool meenutas esmapilgul pioneerilaagrit – traataiaga piiratud territoorium, väravas nägude kontroll, kahekordsed magalad. Pioneerilaagri tunne süvenes pärast pesupäeva, kui pesumajast puhtad riided tagasi tõin ja igale särgile oli punase vildikaga sisse kirjutatud ML ehk nimetähed.

Filmikool oli loodud paarkümmend aastat tagasi ning sellest hetkest alates ei olnud sealsetes hoonetes peale põrandapesu midagi liigutatud. Kõik oli lagunenud ja roostes, kraanid ei töötanud, tualetid olid pidevalt umbes. Videoteek oli koolil küll uhke, kuid VHS-makke, millega seda kogu nautida, vaid paar, sest videomakkide riiki toomine on keelatud.

Kooli territooriumil elasid nii tudengid kui õppejõud ja osa personali, kes käis koolis kaugemalt kui kõrval asuvast külast. Loengud lõppesid varakult ning kinniselt ja eraldatud territooriumilt liikuma pääseda oli keeruline. Koolil olid küll oma bussid, mis vedasid õhtuti töötajaid lähimasse linna või nädalavahetustel Havannasse. Vahel oli tunne, et pooled Kuubal olevatest bussidest kuuluvad filmikoolile – nii harva sõitis mõni teine buss meile vastu.

Ühistransport on Kuubal pea olematu, busside vähesuse tõttu on väiksematest linnadest liikuma pääseda raske. Autosid pole lubatud omada, nagu ka kinnisvara. Seetõttu on riik häda sunnil välja mõelnud geniaalse lahenduse – kõik liikurid on kohustatud hääletajaid peale võtma. Isegi kui auto on rahvast täis, pressitakse (selleks on eraldi ametnikud, kes hääletajaid autodesse jagavad) sinna veel 2–3 inimest.

Turiste veavad suurte linnade vahel suhteliselt uued ja konditsioneeritud bussid. Kohalikud lahendavad õhupuuduse probleemi oma vaevatud bussides sellega, et kisuvad absoluutselt kõik aknad pärani. On küll meeletu tuuletõmme, aga see-eest saab vajadusel suitsetada.

Loeng kottpimedas klassis

Kuna tegemist oli filmikooliga, kus loengutes ohtralt filme vaadati, siis vahel oli päevi, kus istusime rohkem kohvikus kui auditooriumis, sest pidevate elektrikatkestuste tõttu oli võimatu midagi pikemalt vaadata. Alguses ajas muigama, kui akendeta kinosaalis õppejõud loengut pidades ei lasknud ennast elektrikatkestusest häirida ja jutustas kottpimedas edasi. Kui see juhtus juba neljandat korda, ei märganud seda enam keegi.

Kuuba kogemus tuletas meelde, et kõik siin elus pole iseenesestmõistetav või planeeritav. Ei saa mõelda, et ma praegu ei viitsi patareisid laadima panna, laen õhtul, sest elekter võib kaduda terveks päevaks või vähemalt paariks tunniks. Ei tohi mõelda, et käin söömas ära ja siis lähen pesema – pärast ei pruugi enam vett olla. Korraga on kõik väga lihtne – ainuke, mille pärast tõsiselt muret peab tundma on see, et end õigeks ajaks söökla ukse taha sätid. Sest üks kellaaeg, millest seal koolis nui pooleks kinni peeti, oli see, mis kellani toitu jagati. Juba varakult seisis sööklatädi uksel ja vaatas kannatamatult kella, millal saaks ukse lukku keerata.

Toidusedel oli koolisööklas pehmelt öeldes üksluine: lõunasöögiks riis, oad, kana ja õhtusöögiks riis, oad, kala. Või vastupidi. Havannas ükskõik millises restoranis süües (ka Hiina omas!) jäid komponendid ja maitse samaks, ainuke erinevus oli numbril arve peal.

Puuviljad jõudsid koolis toidulauale harva, piimatoodetest ei maksnud unistadagi. Hiljem Kuubal turistina ringi rännates ja kodumajutustes ööbides sai erinevaid puuvilju süüa nii palju, kui sisse läks ning laualt ei puudunud kunagi juust ja piim. Ei tea küll, millise väikese lapse arvelt viimane kõrvale oli pandud, sest ametlikult saavad Kuubal piima osta vaid kuni 7-aastased lapsed.

Juba 47 aastat otsustab kuubalase toidulaua üle riik. Normeeritud on enamik toiduaineid ja esmatarbekaupu, mida vastava dokumendi esitamisel kord nädalas või iga kolme kuu tagant osta saab. Loomulikult juhul kui on õnne ja soovitut on poes müügil.

Kunagises suhkruparadiisis on normeeritud ka valge surm. Samasugune saatus on tabanud teisigi Kuuba kuulsaid põllumajandussaadusi – kohvi ja tubakat. Mustalt turult on kõike võimalik juurde osta, kuid siis tuleb riskida vangistamisega ning hinnad on kümneid kordi kõrgemad. Näiteks poole kilo riisi eest, mis toidukaardiga ostes läheb maksma umbes 20 sentaavot, tuleb mustal turul välja käia 4 peesot ehk 20 korda rohkem.

Külm jäätis ja kuum salsa

Tõeliselt head toitu saab (illegaalsetes) erarestoranides. Kuulsaim erarestoran La Guarida asub päevinäinud villa ülakorrusel Havanna vanalinnas. Kui olime jõudnud mööda lagunenud treppi ning pimedaid ja mahajäetud ruume värvistkoorunud ukse taha ja seal kella tiristasime, olime valmis halvimaks. Kuid vaatepilt, mis sisenemisel avanes, lõi pahviks. Oleksime justkui sattunud Pariisi peeneimasse lokaali ja seda ei kinnitanud mitte ainult toretsev sisekujundus, vaid ka tõeliselt rikas menüü.

Tõeliselt rikas peab olema ka selle restorani klient, sest õhtusöök läheb seal maksma Eesti rahas nii 500 krooni. Kohalikud sellist summat loomulikult välja käia ei jõua ning eelistavad oma südamedaami viia jäätist sööma. Jäätisekohviku Copelia ümber lookleb alati mitmekümnemeetrine järjekord. Pärast tunnist sabatamist saab valida koore, okolaadi ja maasikamaitselise jäätise vahel. Ideaalis. Tegelikkuses saad selle, mida sel päeval on.

Lisaks jäätisele armastavad kuubalased ogaralt salsat. Tantsivad kõik ja meelsasti igal pool. Macho pole mitte see mees, kes diskol kõige rohkem joob, vaid see, kes tantsib kõige kauem ja uhkemalt. Nii on tavapärane, et kui satud kohalike tantsupidudele (mis enamasti toimuvad lihtsalt küla peatänaval), siis moodustavad noorukid omaette tantsuringe ning tütarlapsed piidlevad eemalt nende tantsuoskust.

Noored eelistavad salsale reggaetoni, mis põhimõtteliselt on seks otse tantsupõrandal. Mis eurooplasele tundub liiast, on ohtra füüsilise kontaktiga harjunud kuubalastele tavaline. Nii nägime ühes kodus vaatepilti, kus ema tantsis oma tütre peigmehega reggaetoni, ehk siis hõõrus oma tagumikku vastu tulevast väimeest. Kuubalased lihtsalt tantsivad nii ning juttu rääkides armastavad teineteist puudutada ja tervitades mõlemale põsele suudelda.

Nii ei ole ka prostitutsioon midagi erilist, millele väga viltu vaadataks. Kurb on vaadata Havanna restoranides kõhukate Euroopa härrade kulul isukalt riisi ja ube mugivaid teismelisi Kuuba plikasid. Ja kohata siis silmatorkavat paari hiljem tühjadel randadel vanainimeste asja tegemas.

Ilus nagu mango

Eriline elamus oli lõpupidu, kus tulevased filmitegijad olid oma bakalaureuse kraadi saamist kutsunud tähistama kogu suguseltsi ning kõik oma filmides kaasa löönud inimesed. Imetlesime kümneid ja kümneid Ameerika uunikume, mis selleks puhuks läbi kooli piiripunkti voorisid ning sadu litterkleitides või kuldsetes toppides kümnesentimeetristel kontsadel üle kooli aasa tippivaid kauneid kuubalannasid ning nende saatjaid, kellel olid seljas USA-st smugeldatud kirevad T-särgid. Samasugune uhke vaatepilt avanes kord kohalike randa minnes.

Kuubalased on väga edevad ja armastavad enda välimuse eest hoolt kanda. Korralik soeng, põhjalik meik, silmatorkav maniküür ja pediküür kuuluvad iga kuubalanna arsenali. Ka mehed armastavad end üles lüüa ja uute rõivastega uhkeldada.

Piitspeenikesed ja väljaarenenud kehaga tüdrukud lähevad puberteedi saabudes mõnusalt ümaraks. Aga uhked Kuuba naised ei lase end sellest häirida. Nende õõtsuvast kõnnakust õhkub õrritavat seksapiilsust. Mehed vilistavad neile tänavatel järele ja hüüavad „mango“ (mis tähendab väga ilusat naist/meest ehk siis nii ilusat nagu mango).

Kuna kliima on palav ning korterid rahvast pungil täis, siis põhiline elu käibki tänavatel. Nooremad kükitavad treppidel, vanemad kiiguvad mõnuga kiiktoolis ja jälgivad ümbrust. Õhtuti küla vahel jalutades on avatud ustest tore sisse vahtida, kuidas terve pere on televiisori taha naelutatud. Ja nii igas majas. Vaid väga vaestes majapidamistes puudub teler. Seal istuvad elanikud kobaras ukse ees ja kaevad elu otse live ́is.

Suhtlemise eest vangi

Suhelda armastavad kuubalased tohutult ja nii on mujalt tulnul mõne nädalaga hispaania keel suus. Kuubalased lihtsalt räägivad sinuga nii kaua, kuni sa neist aru hakkad saama.

Kui satud kuubalaste otsa, kel on kontakte turistidega vähe või kes pole välismaalast enne üldse näinud, võid saada kuningliku vastuvõtu osaliseks. Nii juhtus meiega, kui Kuuba peal ringi rännates lootusetus olukorras hobuvankri peale hääletasime. Kohalik mees oli ootamatust kohtumisest nii erutatud, et viis neli eurooplast pärast spontaanset ekskursiooni ümbruskonnas oma koju pere juurde. Söötis kõhud punni ning lasi isegi omas voodis leiba luusse lasta. Tema elas suhteliselt eraldatud kohas ja sai seda endale lubada. Linnades ja külades on tavaline, et mõni naabruskonnast (CDR ehk nn naabrivalve) jälgib täpselt teiste tegemisi ning sekkub iga kord, kui asi kahtlane tundub.

Välismaalastega pole kohalikel suhelda lubatud (kui neil ei ole just turismiäris töötamise eriluba) ning kodumajutust pakkuvad kuubalased tohivad enda juurde ööbima võtta vaid kaks, erandjuhtudel ka neli inimest.

Milliseid probleeme kohalikele välismaalastega suhtlemine kaasa toob, kogesin kohaliku võttegrupiga Havannas ringi liikudes. Ootasime – kolm Euroopa tudengit – parasjagu ühes pargis oma bussi ja natuke eemal seisis omavahel jutustav kohalik võttegrupp. Ühel hetkel tuli helimees meiega juttu ajama ning tõesõna – viis minutit hiljem oli politsei kohal. Ei lugenud see, et mehel olid vajalikud dokumendid ja load välismaalastega töötamiseks. Politsei tahtis ebasobiva elemendi koheselt endaga kaasa viia. Vürtsi lisas kõigele veel asjaolu, et tegemist oli mustanahalisega – kuigi Kuuba elanikest on kolmandik mustanahalised, on tegemist eriti rassistliku riigiga.

Üldiselt on kuubalased väga sõbralikud ja üldse mitte pealetükkivad. Lääneeurooplastest kursusekaaslased kurtsid vahel, et kohalikud on liiga kasuahned. Häbi tundmata küsiti endale küll pastakaid, käterätikuid, särke, käekellasid kui ka sülearvuteid ja fotoaparaate. Või nuiati kuni ärasõiduni küllakutset.

Mina otseselt millegi sellisega kokku ei puutunud. Silme ette kangastusid vaid mälupildid Soome sõpruskooli külalistest, kelle omal ajal klassikaaslastega tõmbasime tühjaks isegi kammidest. Nii et arusaadavalt valitseb kuubalase meelt asjadejaht, ja see täidab tema päevi. Kui keegi on midagi kätte saanud, siis katkeb kogu elutegevus ning asutakse noosi jagama. Näiteks tabas mind dejavu-olukord enne viimast montaažilihvi, kui ruumi astus filmi produtsent, kes oli ei tea kust saanud kotitäie odekolonne. Polnud tähtis kas parfüüm oli mõeldud meestele või naistele või mis lõhnaga see oli, loosi läks kõik ja igaüks rabas selle, mis kätte juhtus.

Isegi kui ime läbi poes midagi müügil on, ei pruugi kohalikud seda kätte saada, kuna välismaalastel on alati eesõigus. Nii ajas mind toidumürgitusega voodist välja üks kooli töötaja, kes palus, et läheksin tema eest kohalikku poodi, kuhu saabus just uus kaup. Väga ebameeldiv oli poe ukse ees tunglevatest kohalikest läbi trügida ning pärast sületäie asjadega end tagasi pressida.

Leiutajate rahvas

Mis kuubalasi praeguse olukorra juures enim solvab, on saareriigis valitsev topeltühiskond, mis pole enam ammu näiline – turistidele on Kuubal kehtestatud isegi oma rahasüsteem. Et parteiliidrid ja rikkurid elavad paremat elu, on veel mõistetav, aga et kuubalane omaenda maal on välismaalase kõrval teisejärguline, on vastuvõetamatu. Tema on see, kes peab pass taskus oma kodulinnas ringi jalutama. Tema peab ootama, et kui kõik välismaalased on teenindatud, siis ehk jõuab järjekord ka temani.

Toit ja kaup, mida toidukaart välistab, on tegelikkuses Kuubal olemas. Kui kohalike toidukauplustes kõnnivad tühjadel lettidel hinnasiltide vahel vaid kärbsed, siis täp- selt samal tänaval paar maja edasi on konditsioneeritud kaupluses konverteeritava peeso eest võimalik osta pea kõike hädavajalikku. Jah, sul on valida kahe šampooni vahel ja palsamist võid vaid unistada, aga turistina on sul vähemalt see võimalus. Neil kohalikel, kes turismiäris ei tööta, või kel pole välismaal sugulasi, kes neile iga kuu raha saadaks, seda varianti ei ole. Kuigi noorem Castro on nüüd peenemate kohtade uksed avanud väidetavalt ka kohalikele, siis CUC-e ehk konverteeritavat raha nad ikka ei teeni ning põhimõtteliselt kohalikel neisse poodidesse, restoranidesse jne ikka asja pole.

Kuna Kuubal on suurelt jaolt kõik riigi oma ja kontrollitud ning hinnad kindlaks määratud, siis pole ükski asutus ega üleüldse keegi huvitatud töötegemisest. Konkurents puudub, palk on nigel, tulevikuväljavaated on olematud. Milleks siis pingutada? Loomulikult ei kehti see mõttekäik siis, kui teenindada tuleb turiste, kellelt saab osavalt vaheltkasu lõigata.

Raskest võitlusest hoolimata pole kuubalased kaota- nud oma huumorimeelt. Nad küsivad üllatust teeseldes: „Mis mõttes Kuubal midagi ei muutu?“ ning vastavad irooniliselt: „Kuubal muutub KOGU AEG midagi, ükski päev pole selline nagu eile!“ Ja tõsi see on. Sa ei saa iial millegi peale kindel olla. Kui üks päev on sul elekter, siis teisel päeval ei pruugi seda olla ning kolmandal on lülitigi ära varastatud.

Kuubalased ise peavad ennast uhkelt leiutajateks ja on väga varmad demonstreerima oma osavaid ideid, kuidas nad on võimatust olukorrast välja tulnud või kuidas peedist pesumasinale trumli teinud. Ja imestamist väärt on see tõesti, millistest enneolematutest risutükkidest on nad endale enam-vähem liikumisvõimelise automobiili ehitanud või kuidas nad on peaaegu et kümnele ruutmeetrile ära mahutanud elutoa, köögi, du inurga, tualeti ja kaks magamistuba.

Kui küsida kohalikelt, millest nad kõige rohkem puudust tunnevad, siis enamasti vastatakse, et reisimisest. Kuubalased tunnevad end vangis olevat. Nende maailm lõpeb seal, kus algab meri, ning kõik, mis jääb vee taha, on kohalikele kättesaamatu. Noored otsivad iga võimalust, kuidas saareriirist minema saada. Minu sealsetest kohalikest koolikaaslastest elab praeguseks juba vähemalt neli Euroopas.

Väsinud ootamast

Tänavu jaanuaris möödus Kuuba revolutsioonist 50 aastat. Pool sajandit on mitu põlvkonda kuubalasi elanud pidevalt muutuste ootuses. Kui muidu Kuubal ringi vaadates tundus, et seal pole viimase poolesaja aasta jooksul midagi muutunud, siis üks asi torkas küll silma – värvistkoorunud seintele, kust vaevumärgatavalt võis välja lugeda „Viva Fidel” (elagu Fidel) oli värske värviga juurde maalitud „y Raul” (ja Raul).

Kuna kohalike põhiaur läheb iga päev nuputamisele ja kompunnimisele, kuidas katta pere söögilaud, siis poliitilise olukorra üle peavaevamiseks mõistagi aega ei jää. Nii tundubki esmapilgul, et kõik nagu oleks leppinud praeguse olukorraga ja lihtsalt ootavad passiivselt, et ehk midagi muutub. Kuubalased on väsinud uskumast, et revolutsioonist saab kord evolutsioon.

Visatakse küll kohaliku elu-olu üle sarkastiliselt nalja, kuid barrikaadidele võimu kukutama keskmine elanik ei jookseks. Fidel juhib vägesid ja kõik teevad hirmust, vanade aegade mälestuseks või lihtsalt harjumusest seda, mida tema ütleb. Et kohalikel ei tekiks ülearu vaba aega mõttetegevuseks (kui juhuslikult seda pärast eluks vajaliku hankimist üle jääb), pakuvad võimud pidevalt erinevaid tasuta kultuuriüritusi, festivale, raamatupidusid jne. Pidutseda kuubalased armastavad ja nii ongi tänavad täis rõõmust pakatavaid kohalikke, mitte mürgiseid ja halle rõhutuid.

Kas kuubalased üldse tahavad muutusi? Jah. Milliseid? Majanduslikke. Et USA blokaadi asemele astuks õitsev ka- pitalism. Mitte Ladina-Ameerika tüüpi ega Ühendriikide oma, vaid Euroopa kapitalism, armastavad nad rõhutada. Barack Obama võimule tulekuga on Kuubal paistma hakanud uus lootusekiir, kuid ootamisest väsinud kuuba- lased usuvad muutustesse alles siis, kui need on käes.

50 aastat Kuuba revolutsiooni:

1959 Kuuba revolutsioon, võimule tuleb Fidel Castro.

1962 USA kuulutab Kuuba vastu välja kaubandusembargo, mis kehtib siiani. Sellest ajast kehtivad Kuubal toidukaardid (libreta de racionamiento). Enamik toidu- ja esmatarbekaupu on normeeritud.

1991 Nõukogude Liidu lagunemisega kuulutatakse välja viieks aastaks periodo especial (eriajajärk).

1994 Kuubal hakkab kehtima topeltrahasüsteem. Kohalikud arveldavad tavalises peesos (CUP), turistid konverteeritavas peesos (CUC). 1 CUC on u 25 CUP-i.

2006 Fidel annab võimu üle oma vennale Raulile.

2008 Kuuba parlament valib uueks presidendiks Raul Castro, kes on ainuke ametlik kandidaat.

Ellujäämine Kuubal

• Kel on kogemusi ja mälestusi NSV Liidust, tasuks need meelde tuletada. Elu saarel meenutab paljuski kooperatiivide aega, mõned piirangud aga viitavad varasemale, stalinlikule ajale.

• Politsei välismaalasi reeglina ei tülita, kuna turism on põhiline sissetulekuallikas. Ka liikumispiiranguid eriti ei ole ning rendiautoga saab hästi liigelda, kui välja jätta halvad teeolud. Siiski vaatavad võimud viltu välismaalase kontaktidele kohalikega, kusjuures kannatavad seeläbi just kohalikud, kes võivad halvemal juhul ränga trahvi või lausa vanglakaristuse saada. Kui välismaalasel peaks siiski tulema politseiga tegemist, tuleb arvestada, et nende võim on piiramatu ning eriarvamus võib lõppeda väljasaatmise ja sissesõidukeeluga.

• Vägivaldset kuritegevust on vähe, kuid pettusi ja väljapressimist palju. Eesmärk on iga hinna eest turistilt raha kätte saada. Kõik kohad, kus liigub turiste, kubisevad ärikatest, kes üritavad müüa madalakvaliteedilist või varastatud kraami (näiteks sigarid) või pakkuda kõikvõimalikke tee- nuseid (vahendada prostituute, pakkuda seltsi kõrtsi või kontserdi külastusel jms). Ärikad on väga pealetükkivad, õigem on nendega vestlusse mitte laskuda (mitte reageerida sissejuhatavale küsimusele “where are you from”, millele vastates ongi kontakt loodud). Kuna politsei ärikaid enamasti ei sega, võib eeldada, et paljud neist teevad koostööd salapolitseiga ja võivad provotseerida välismaalasi olukorda, kust neil raha välja petetakse või trahvitakse. Sama kehtib prostituutide kohta.

• Kõrtsides, kus puudub hinnakiri, või taksodes, kus pole taksomeetrit või see ei tööta (põhiliselt piraattaksod), on soovitav hind varem kokku leppida, et mitte hiljem end ebamugavast olukorrast leida.

• Võimud suhtuvad tõrksalt igasugustesse sidevahenditesse. Mobiiltelefoni võib küll vabalt riiki sisse tuua, helistamine on aga üle mõistuse kallis. Arvuti ja raadiosaatja tuleb tollis deklareerida. Kui tagasiminekul neid enam ei ole, ootab trahv ja sissesõidukeeld. Lihtsaim sidevahend on taksofon, mille kaardi saab välismaalane osta lennujaamast või hotellidest.

Mart Nutt

Kuuba, USA autotööstuse vabaõhumuuseum

Enne Fideli, kui Ameerika kuulsustele meeldis Kuubal aega veeta, kasutasid USA autofirmad saart oma uudismudelite testpargina. Sestap on seal praeguseni säilinud vapustavalt mitmekülgne tänavapilt, mida ilmestavad Ameerika autotööstuse kuldaja rariteedid – autod, mis kommunismi eest põgenevad omanikud töörahva kätte olid sunnitud jätma. Pildil on 1959. aasta pompoosne Pontiac Parisienne oma ilus ja valus – ta on säilinud nii, nagu ta loodi. Tagavaraosi Vabaduse saarel ju pole!

Raivo E. Tamm

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga