KUUBA TAHUMATU ILU

Mälestus 1959. aasta revolutsioonist hõljub Kuuba kohal kui päevinäinud kummitus, mille jõud on raugemas ja vaim tasapisi millelegi uuele avanemas, vaatamata seintele tähendatud propagandamaigulistele üleskutsetele ja sümbolitele, mis üritavad vaatajat vastupidises veenda. Sellest hoolimata näib aeg Havanna kesklinnas ringi jalutades ligi pooleks sajandiks peatunud olevat. Eriti kui panna tähele laitmatus heakorras ameerika klassikalisi autosid ning mitte nii heas seisukorras vene eksemplare vuhisemas külg külje kõrval mööda pealinna hiigelaegu näinud koloniaalstiilis ehitiste väsinud fassaadidest.

Kuubal on oma tahumatu ilu, mida ei pruugi esmapilgul märgatagi. Parem reisida seal kiirustamata ning näha vähem, aga sügavuti, et lasta sel riigil vaikselt mõjuda. Eestlasele on Kuuba külastamine omamoodi nostalgialaks unustusehõlma vajunud nõukogude aega, kui poelettidel valitses tühjus ja kust hea õnne korral võis leida ainult üht tüüpi kaupa ning äraelamiseks tuli rakendada parajal määral leidlikkust; kui klienditeenindus oli tundmatu kunst ning sõnavabadus vaid unistus; kui parim auto oli Volga ja tulutoovaim amet olla kaubandustöötaja.

Ent Kuuba on enam kui pelgalt kommunistlik riik ning tänavanurgal kaikuvad salsarütmid, värskelt lõhnav piparmünt Mojito-klaasis, maailmakuulsad sigarid ning kuubalase muretu karakter näivad saareriiki sama olulisel määral defineerivat nagu 50ndate vastupanuliikumine või selle (kuri)kuulsad juhtfiguurid. Kuubat võib kogeda omapäi ringi käies või tšarterreisiga turismisihtpunkte väisates, ent kui piirduda ainuüksi Varadero hotellikompleksiga, võib tekkida oht parim osa saarestikust kogemata vahele jätta. Allpool mõned minu jaoks üllatavamad seigad, mille mõni aasta tagasi Kuuba põhja- ja keskosas reisides leidsin.

Helesiniselt helkiv Kariibi meri

Eeldasin peene heleda liivaga helesiniselt helkivat Kariibi merd, ent ma ei oleks uskunud, et ma avastan oma Kesk-Ameerika reisi ilusaima ranna just Kuubalt. Üks meeldejäävamaid ettevõtmisi oli sõita punase Plymouthiga põhjarannikule jäävasse Cayo Jutíasesse, osta kohalikelt grillitud homaare ning võtta ette piknik täiuslikku värvi Mehhiko lahe ääres. Ehkki auto rentimine ei ole Kuubal odav lõbu, on selle suur eelis võimalus jõuda turistitrajektoorist kaugematesse piirkondadesse ja tahte ajel mõnel ideaalilähedasel inimtühjal rannaribal vette hüpata. Kohaliku transpordiga on see raske, kui mitte lausa võimatu.

Koloniaalarhitektuuri pärlid

Keskpäeva kuumava päikese eest Plaza Vieja kaarvõlvide alla varjudes ja välikohvikus kohvi rüübates on Havanna seletamatult rahulik ja inspireeriv paik, kuhu võiks end nädalateks unustada. Kujutan ette, kui sobilik oleks Havanna loometööks kirjanikule, nagu Hemingwaylegi omal ajal. Visuaalselt kütkestava linnana võib kaameraga jäädvustamist väärivaid paiku leida pea igal sammul. Havanna kõrged ja piirkonniti rääma jäänud suursugused ehitised ning Trinidadile iseloomulikud erksavärvilised suurte trellitatud akendega madalad majad on näited revolutsioonieelsetel aastatel õitsenud kaunist arhitektuuristiilist − rikaste ameeriklaste meelispuhkepaigast.

Kodude avatud uksed

Kuubal reisimise eripära on võimalus ööbida inimeste kodudes ja nendega lähemalt suhelda, kui natukenegi hispaania keelt osata. Paiguti on casa particular’id ilusad vanad majad ajastutruu mööbli, kõrgete lagede ja kahhelkivist põrandatega. Kuid ka lihtsamad kodud oma sitside-pitside ja pjedestaalile sätitud televiisoriga mõjuvad üdini südantsoojendavalt ning pakuvad kardinaalselt teistsugust elamust kui anonüümsed võõrastemajad mujal. Samuti täidab kodumajutus ka restorani rolli, kuna eraldiseisvaid toidukohti on vähe. Pea igalt tänavalt võib leida kodukootud putka, kust läbi ukseava mõnd saial baseeruvat kiirtoitu osta ning tibatillukesest tassist kanget ja magusat musta kohvi peale võtta.

Optimism ja ärivaist

Hoolimata raskustest ja piirangutest tunduvad kuubalased olevat rõõmsameelsed ja jutuhimulised, püüdes võtta parimat sellest, mida elul neile pakkuda on. Enamasti suhtlevad nad turistiga küll pigem ajendatuna rahateenimise võimalusest kui siirast huvist, ent samas ei saa seda neile ka väga pahaks panna, kuna palju muid alternatiive neil lihtsalt ei ole. Levinud on „käsi peseb kätt”-põhimõte, kus iga ettevõtja teist omasugust (vastuteene eest) toetab. Analoogse kire ja pealehakkamisega nagu äris, tantsivad kuubalased aga ka salsat ja pahvivad sigarit. Rikas muusikakultuur toob õhtu eel casa de la musica tantsupõrandale nii soliidses eas mammid kui ka kaabuga vanahärrad, rääkimata noorematest põlvkondadest.

Kapitalismi keelatud viljad

Nõukogude Liidu lagunemise ja seniste kaubanduspartnerite kadumisega kaasnesid Kuubale tõsised majandusraskused, mis sundisid valitsust läbi viima reforme, et riiki välismaalastele avada. Tänaseks on turism Kuubal kasvanud üheks suuremaks majandusharuks, tutvustades paljudele kuubalastele sotsialismist hoolimata juba ka kapitalismi võlusid. Inimesed, kelle tegevus on turistidega vähegi seotud, elavad paremini. Maal suhkruroogu või tubakat kasvatavatel farmeritel tuleb leppida palju vähemaga. See-eest on näiteks haridus ja meditsiin kõrges hinnas ning ligipääs neile tagatud ka kõige kehvemal järjel inimestele, erinevalt paljudest teistest riikidest üle maailma.

Kuubale tagasi mõeldes meenub mulle Alberto Korda kuulus foto, millega Che Guevara majaseintel ja kõikvõimalikes muudes kohtades figureerib. Meenub spontaanne jalutuskäik Viñalese rahvuspargis, mille järel üks sõbralik farmer meid enda juurde kohvile kutsus. Meenuvad mitmed õhtusöögid ja jutuajamised kuubalastega kodumajutustes. Meenub 50ndates aastates võõrustaja Leo, kelle unistuseks on kunagi, kui võimalus avaneb, reisima minna. Meenuvad autokummidel veerevad hobuvankrid, ühistaksod ja külgkorviga mootorrattad, ühes kõigi nende ameerika uunikumide, Moskvitšide ja Ladadega… Kuuba on kordumatu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga