Kursus aitab leida šamaaniteed!

Mikk Sarv on juba üle 15 aasta korraldanud meelerännu- ehk šamanismikursuseid kõigile, kes tahavad olla välisest maailmast vähem haavatavad ning soovivad leida iseennast läbi pärimuse ja šamanismi. GO Reisiajakiri uuris täpsemalt järele.

Mikk Sarv on juba üle 15 aasta korraldanud meelerännu- ehk šamanismikursuseid kõigile, kes tahavad olla välisest maailmast vähem haavatavad ning soovivad leida iseennast läbi pärimuse ja šamanismi. GO Reisiajakiri uuris täpsemalt järele.

Tekst : Stina Eilsen
Foto: Mikk Sarv

Mis teid šamanismi juures köidab?

Kõige enam isikupärane lähenemine. Igaühel on täiesti ainuomane tee, vaim-abilised ja õpetajad, ükski pole teisest ülem, kõrgem või vägevam. Igaüks on isesugune, kõigilt on midagi õppida.

Minu kursuste sisuks on meie pärimuskultuuri side tänapäevaga, meie keele ja pärandkultuuri sügavam mõistmine, edasiarendamine ning oma eluga parem toimetulemine. Olen teinud kursuseid mitmel pool Eestis, viimasel ajal põhiliselt Tartus, aga sel kevadel kutsuti sõnajõu kursust õpetama ka Saksamaale Bremeni lähistele.

Milliseid tehnikaid trummiringides kasutate?

Meelerändetrummi saatel alumisse, keskmisesse ja ülemisse ilma, käike loodusesse oma paiga ja oma puu leidmiseks, jõu taastamist vaimu-abilise juurdekutsumisega, hingeosa tagasitoomist, oma väelaulu ja loitsu leidmist ning palju muud. Abi saavad need, kes kogu hingest on muutumise teel, püüan aidata neid sellele teele käima nii, et nad ei ole enam välisest maailmast sedavõrd haavatavad ja saavad iseendaga hästi hakkama. Aga paljudest kujunevad ka teiste aitajad, on ju meil läbi aegade olnud igas väikeses kogukonnas oma ravitseja.

Kui oluline roll on teie jaoks Harneri meetodil?

Harneri meetod on mõtteliseks raamiks, sisu on aastatega aina omakeelsemaks ja -meelsemaks kujunenud. Eelkõige kasutan siiski meie pärimuskultuuri, millega olen süvitsi tegelenud üle 40 aasta – meie oma väelaule-regilaule, ravimtaimi, pärimusrituaale, loitse, rahvakalendrit. Palju õpetusi olen saanud ka Siberi šamaanidelt, nende ehedus on mind alati lummanud. Kuid ka Harneri õpetuse sisu on ju see, et vastuseid oma küsimustele tuleb ise otsida, leida omaenda šamanism.

Harneri teooriat peetakse kohati üsna vastuolulisteks, aga mis on selle tugevus ja nõrkus?

Harneri juures on kõige põnevamad seosed tema õpetajateks olnud põlisrahvaste teadmistega. Näiteks Loode-Ameerika ranniku sališite vaimulaeva lauluviis ja ka tegemise viis on sedavõrd lähedased meie regivärsilise laevamänguga „Sõua laeva, jõua laeva”, et olemegi kasutanud meie oma viisi ja sõnu, vahel ka sališite viisi ja eesti sõnu. Toimib väga hästi!

Nõrkuseks võiks olla kohati tarbetult üksikasjaline tegemiste kirjeldus ja range hierarhilisus. Saan Harnerist aru – see on see, millega inimesed on harjunud ja mida oodatakse. Nii võib seda vaadata kui poolele teele vastutulemist liikumisel meeleränduri vaba ja sõltumatu mineku poole. Sümpaatne on selle juures, et üle kõige jääb siiski kehtima üksteise aitamise ja toetamise põhimõte – oleme olemas selleks, et koos toimida ja üksteist tervena hoida.

Kirjeldage veidi kursuse ülesehitust.

Alustame ja lõpetame ühises ringis, suur vägi on just sellel ühisel väeringil. Kursusel on põhirõhk iseenda praktilisel meelelisel kogemisel. Loomulikult räägin põhjalikult läbi ka teooriapoole, aga just otsene kogemine on see, miks inimesed kursusele tulevad. Šamanismi ei ole võimalik raamatute järgi õppida. Samas pean ütlema, et peaaegu igaüks kasutab iga päev teispoolsuse abi, vaja on see enda jaoks vaid teadvustada ja seda ka kasutada.

Palume igaühel kaasa võtta mingi ennast tutvustav toit, mida ühises tutvumisringis üksteisega jagame. Uskumatult palju kõneleb meist see, mida sööme. Hommikuti alustame õues päikesetervituse ja oma paigas käimisega. Palju on väelaulmist, uuesti hakkavad iseendale laulma ka need, kel koolis „laulmine ära keelati”.

Meelerändudel kogetut jagame ühises ringis, leppides kokku, et keegi teiste lugusid luba küsimata edasi ei kõnele. Oluline osa on paaris- ja rühmatööl. Igaüks paneb kogetu enda jaoks kirja, et selle juurde saaks hiljem tagasi pöörduda. Kursuse lõpuks on ühine tegemine – vaimulaev, kus kõik toetavad ühte osalejatest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga