Kirglik matkaja Anete Kruusmägi veetis hiljuti koos kaaslasega kaks kuud Küprost avastades. Põneva elamuse pakkusid saare keskosas asuva Trodose mäestiku lumised matkarajad ning pooltühjad, kuni kuue püsielanikuga külad. Siin meenutus kolmest meeldejäävast ja seikluslikust matkapäevast.
Esimene päev: matk vanal palverännuteel
Mina ja mu elukaaslane oleme matkajad, kellele meeldib kõige rohkem külast külla kõndida. Idees sellest, et kõnnime terve päev looduses ning jõuame lõpuks väsinud, kuid õnnelikuna tsivilisatsiooni, on midagi võluvat. Seda elevust, mis tekib siis, kui näed kauguses kirikutorni või astud pärast pikka matka sisse kohalikku kõrtsi, on raske kirjeldada. Ning oh kui mõnus on järgmisel hommikul matkasaapad jalga tõmmata ja lihtsalt astuma hakata. Autoga matkarajale sõitmine võtab justkui selle elamuse ära, lööb tajud segamini, ei lase maastikul segamatult kulgeda. Nii otsustasimegi, et parim variant on kolm päeva järjest kõndida. Kohalik turismiorganisatsioon soovitas meile marsruuti Panagia–Mylikouri–Kalopanayiotis.
Esimeseks päevaks oli niisiis planeeritud rännak vanal palverännuteel Paphosest Kykkose kloostrisse. Kui tänapäevased palverännuteed viivad turiste lennukitega Paphose mereäärsesse kuurorti, kus šotlased sulle hommikusööki serveerivad ja inglased õhtuti õlut ette kannavad, siis omal ajal liikus rahvas vastassuunas. Kuna vanade kaartide järgi taastatud matkarada polnud aga veel päris valmis, siis kõndisime meie sellest vaid osa, täpsemalt 23 kilomeetrit läbi Paphose metsa ja seedrioru.
Varahommikusest linnast korjas meid peale giid Savvas Iezekiel. Tõsise olemisega mees on Panagias üles kasvanud ning teadis metsa nagu oma viit sõrme. Kuid me ei põrutanudki esimese asjana kohe matkarajale. Metsandust õppinud mees tahtis kõigepealt näidata oma töökohta, mägedes asuvat metsandusosakonda.
Metsandusosakond meenutas kiirreageerimisrühma. Uttu uppunud maja oli täis kummikutes mehi, kes liikusid kiiresti ühest ruumist teise. Tundus, et oleme sattunud sõjaväeossa või tuletõrjekomandosse. Täiesti vale see tunne polnudki. Nimelt oli metsanduskeskuse üks tähtsaimaid ülesandeid metsatulekahjude ennetamine ja kustutamine ning selles vallas oli juba märgata edusamme. Nimelt toimus Paphose metsas viimane ulatuslik põleng aastal 1974.
Kui viimaks end matkaraja algusest leidsime ning kopsud männimetsa värsket õhku täis tõmbasime, avastasime end tõeliselt metsikust loodusest. Terve meie matka jooksul ei näinud me ühtki asfaltteed, inimest ega inimasustuse märki. Ümberringi kõrgusid vaid vanad puud ja rohelised mäed. Helitaustaks kõlas linnulaul ja männiokaste krõbin jalge all.
„Mind huvitavad tegelikult väga linnud, aga metsandus tundus omal ajal tagavat kindla töö. Sellepärast minust ornitoloogi ei saanudki,“ räägib mees, aeg-ajalt peatudes, et kuulata, mis lind kauguses laulis.
Kohati kõrgusid siin puud lausa taevastesse kõrgustesse. Savvas selgitas, et üliõpilastena võitlesid nad kõvasti selle eest, et vana mets säiliks. Nimelt usuti 1980ndatel seda, et vanad puud tuleb metsast maha võtta. „Siis ei mõeldud veel metsast kui ühtsest ökoloogilisest kooslusest,“ selgitas mees.
Hetkel näis aga, et looduse puutumatuna hoidmine on Savvasel ja ta kolleegidel hästi õnnestunud. Iga natukese aja tagant giid peatus, et näidata meile mõnd väikest endeemilist orhideed või lasta nuusutada mõnd taime. „See lõhnab nagu pitsa,“ teatas mu elukaaslane punet nuusutades.
Keskpäeval nägime viimaks esimesi inimtegevuse jälgi. Nimelt jõudsime väikese metsaonnini jõekäärus. See on endine metsandusosakonna maja, mis on nüüd ümber ehitatud matkajate puhke- ja piknikukohaks. Loomulikult polnud siin hingelistki, kõrvu kostis vaid jõevulin. Võtsime istet ning Savvas ladus lauale viigimarjad, rosinad ja kuivatatud ploomid. Kõik need viljad pärinesid ta enda aiast.
Vanasti tootis iga majapidamine kogu toidu endale ise. Koduaiast pärinesid nii oliivid, viinamarjad, munad, liha kui ka juust. Nüüdseks on Savvase sõnul inimesed linna kolinud ning ehkki toitu siiski kasvatatakse, tuleb linnainimeste söögikraam siiski toidupoest. „Tasapisi hakkavad inimesed taas toidu kasvatamise vastu huvi tundma, kuid teadmistesse on juba lünk sisse jäänud. Vanasti polnud see midagi keerulist. Jooksid vanemate ja vanavanemate sabas ning õppisid käigu pealt, kuidas asju kasvatada,“ selgitas Savvas.
Kuid mis siis viga toitu kasvatada, kui kõik nii hästi kasvab! Vaid kümne kilomeetri raadiuses leiad juba mitu eri mikrokliimat, mis sobivad nii õunte ja kirsside kui ka banaanide, mangode ja ananasside kasvatamiseks. Linnatänavatel veerevad puu otsast kukkunud sidrunid, mandariinid ja puruks tallatud oliivid. Küproselt võib leida ka palju liike, mida pole kuskil mujal maailmas. Selle põhjus on lihtne: nimelt asub Küpros Aafrika, Euroopa ja Aasia ristumiskohal, mis muudab siinse pinnase vägagi viljakaks.
Oli aga aeg oma kodinad taas kokku korjata ning alustada viimase tõusuga. Meie giid oli vägagi kerge sammuga – küllap ei jõudnud ta ära oodata, mil saab koju naise juurde lõunat sööma. Nii rühkisime meie, aeglaselt kulgejad, keel vestil, giidile järele. Mäetipus tervitas meid silt „Doxa to Theo“, mis tähendab „Jumal tänatud“.
„See oli koht, kus karjused, kaupmehed ja palverändurid jumalat tänasid, et enam kõrgemale ronima ei pidanud,“ muigas giid.
Kafeneia kogu oma eheduses
On ülimalt tüütu, kui sõidad Euroopa teise otsa ja leiad end tüüpilisest hipsterikohvikust või käsitööõlle pruulikojast, kui Guatemalas toidukohta otsides satud sušit sööma või tahetakse sulle Šotimaal ilmtingimata Itaalia toitu pakkuda. Mitte et mul midagi eelnimetatud söökide vastu oleks. Ei, hästi valmistatud roog on alati maitsev. Kuid mida ma reisides otsin, on kohalikud maitsed ja autentsed söögikohad. Kõige parem söök on ju ikka kodune vanaema valmistatud lõuna, olgu see siis Eestis, Küprosel või Indias.
Meie suureks õnneks asus Mylikouri-nimelises külakeses üks vägagi kohalik söögikoht. Hea küll, tõele au andes siiski vist kaks, kuid too teine oli avatud vaid hooajal. Külas elab nimelt madalhooajal kokku kuus kuni kümme inimest. „Noored kolivad linna, viinamarjaistandused ja roosikasvandused jäetakse maha,“ rääkis Savvas linnastumise trendist.
Tõepoolest, Mylikouri mõjus omamoodi kummituslinnana. Tänavatel polnud hingelistki. Autod ei sõitnud ning kenade valgete majade akendest sisse piiludes ei hakanud silma ühtki toimetavat koduperenaist.
Vaid Tassose kafeneia (kr k ’kohvik’) kaminas põles tuli. Plasttoolid ja -lauad olid lükatud ühte toanurka ning seinal rippusid perekonnapildid kõrvuti ikoonide ja tähtsate usutegelaste portreedega. Hallipäine Tassos jälgis pingsalt järjekordset seebiooperiosa. Tunne oli, nagu oleksime kogemata kombel kellegi elutuppa sisse astunud. Istusime maha ja Tassos tõi meile kolm pudelit õlut. Savvas oli juba aga telefoni otsas ning hüüdis meile läbi vestluse, et õlled on küla presidendi kulul.
Küproslased nimelt armastavad suhelda eelkõige telefoni teel. Panime juba metsas tähele, kuidas Savvas tegi kümneid telefonikõnesid ning tänu kohalike valjuhäälsusele paistis see tagasihoidlikele eestlastele, et ta oli lahendamas mingit suuremat sorti tüli. Tegelikult aga ajas ta karjudes tõenäoliselt lihtsalt tööasju. Loomulikult vähendas selline lärm meie šanssi näha loomi. Näiteks elavad just selles metsas uhkete keerdus sarvedega Küprose muflonid, keda meil vaatamata suurele tõenäosusele kohata ei õnnestunudki.
Olime õnnelikud, kui lõpuks ööbimiskohta jõudsime. Sättisime matkasaapad järgmise matkapäeva ootuses juba ukse kõrvale valmis.
Teine päev: vikerkaare kohal
Teine päev algas äreva telefonikõnega. „Matk jääb täna ära, lubas vihma,“ teatati meile turismibüroost. Üritasime küll selgitada, et väike vihm meid ei hirmuta, kuid sealtpoolt jäädi siiski endale kindlaks ja lubati asendustegevusi.
Nautisime siis Tassose juures maitsvat hommikusööki, mis muide saabus lauda pitsi kohaliku brändi zivania’ga. Kehitasime õlgu ja jõime pitsid tühjaks. Kui kohalikud kombed käsivad halloumi, muna ja röstsaia kõrvale hommikul alkoholi juua, siis igaks juhuks ei hakka sellest ka keelduma.
Küll oli kurb kõndimise asemel autoga oma järgmisse peatuspaika jõuda. Mu reisikaaslane oli lausa nördinud, sest ilm polnudki teab mis jube.
Keelt sõlme ajava nimega küla Kalopanayiotis mõjus Mylikouri kõrval metropolina, mis sest, et viimane rahvaloendus andis elanike arvuks vaid ligi 300. Inimesed kõndisid tänavatel, autod sõitsid. Külas oli spaahotell ning mitu söögikohta. Munakividega palistatud trepptänavad jooksid risti-põiki läbi küla ning kõikjalt avanesid ümbruskonnale imelised vaated. Pildi tegid eriti kauniks õitsvad mandlipuud. Selle küla päästis kummitusküla staatusest kohalik miljonär, kes siia hotelli ja restorani ehitas ning sellega paiga turistide huviorbiidile lennutas.
Kalopanayiotises oli palju ettevõtlikke inimesi, kes olid kõik kas üksteise sõbrad või sugulased. Näiteks käisime tol päeval vaatamas, kuidas tehakse Küprosele omaseid viinamarjamahlast valmistatud vorstikujulisi maiustusi. Naine, kes meile rõõmuga demonstreeris, kuidas nööri otsa aetud mandlid viinamarjapüreesse kastetakse ning siis tahkuma riputatakse, kutsus meid õhtuks oma mehe veinikohvikusse. Veinikohvikus aga teenindas meid nende poeg.
Õnneks ei jäänud me ka tol päeval päris ilma matkata. Nimelt lubati meile näidata matka kõige kaunimat osa. Kolmekilomeetrine lõik oli üsnagi pingutav. Nimelt viis tee otse üles. Mägedele omaselt tõmbas ühel hetkel olemine väga uduseks ning siis hakkas ilmataat meid rosinasuuruste rahetükkidega pommitama. Silmad kissis ja vihmakeebi kapuutsi varjus rühkisime aga kindlalt edasi. Olime me ju ise seda matka nõudnud ega saanud ometi nüüd virisema hakata. Sama kiirelt kui rahe algas, oli see ka läinud. Mäe tipus säras päike. Ühel pool laiusid lumised mäed ja teisel pool sinine Vahemeri, kuhu siinsed elanikud minna ei saa. Nimelt kuulub rand Põhja-Küprosele, mis on Türgi poolt okupeeritud. Mõnda aega seisime mäeveerul ja ahmisime sisse kaunist vaadet, kui korraga pööras mu kaaslane tähelepanu sellele, et meie alla oli tekkinud vikerkaar. Seisime sõna otseses mõttes vikerkaare kohal nagu mõnes muinasjutus. Edasi kulges matk läbi metsa kivilt kivile hüpeldes ja jõgesid ületades.
Õhtuks olime väsinud, kuid õnnelikud. Olime kätte saanud arvestatava portsjoni seiklust. Siiski ilmnes, et seiklused polnud sugugi veel läbi. Nimelt käänulistel mägiteedel tiirutades tõmbas giid äkki järsult pidurit. Teele oli mäeküljelt kukkunud hunnik kive. Tuli autost välja ronida ja hakata Kalevipoja kombel kive tee äärde loopima. Meie giid otsustas aga asjale vinti juurde keerata ja hakkas kive mäenõlvalt alla viskama. Palvetasime siis kaaslasega, et need kivid mõnda pahaaimamatut matkajat ei tabaks.
Kolmas päev: lumi ja eksinud giid
Kolmandal päeval juhtus see, milleks me Küprosel valmis polnud. Vannitoa aknast välja piiludes nägin, et lumi oli maas. Et meil polnud ei talvejopet ega saapaid, otsustasime, et jalutame niisama küla peal ringi. Kummaline oli aga see, et Küprose1 ei olnudki nii külm kui Eestis. Seega tegime hommikumüslit krõbistades kiire kõne giidile, et me siiski soovime matkata.
Giid Andreas, kes oli ka selle matkaraja rajaja, oli aga veidi laisk ning selle asemel, et terve tee maha käia, sõidutas ta meid vaid pooleteisekilomeetrisele rajajupile. Autoaknast avanevad vaated lumistele mägedele olid imekaunid, seega olime pisut kurvad, et tervet maad läbi kõndida ei saanud. Kuid Andreas eelistas allamäge matkata ja üldse kõndida nii vähe kui võimalik. Niipea, kui olime autost väljas, pani ta suitsu ette ja asus ees kiire sammuga liduma. Üks hetk jäi mees seisma ning hakkas paaniliselt telefonikõnesid tegema. Tuli välja, et Andreas oli omatehtud rajal ära eksinud. Seisime siis nõutult lumisel ristteel ja mõtlesime, kuidas küll nii läks, et ilusa ilma asemel avastasime end lõunamaa lumes eksinuna. Olukorra absurdsus ajas lausa naerma.
Paar temperamentset kõnet hiljem leidsime taas õige teeotsa kätte ja nentisime, et Küprosel seiklustest juba puudust ei tule.
Tekst: Anete Kruusmägi
Foto: Pantelis Ignatiou