Kümme aastat Jakuutiat ehk paadiga Botumil

„Mulle meeldib vene moodi matkamine. See ei ole läänlaste turbotempol punktist A punkti B kulgemine, et lühikeste pauside ajal kiirtoitu kugistada.“ Aimar Ventsel pajatab, kuidas ta tähistas oma Jakuutias käimise esimest aastakümmet paadimatkaga Leena lisajõel Botumil.

„Mulle meeldib vene moodi matkamine. See ei ole läänlaste turbotempol punktist A punkti B kulgemine, et lühikeste pauside ajal kiirtoitu kugistada.“ Aimar Ventsel pajatab, kuidas ta tähistas oma Jakuutias käimise esimest aastakümmet paadimatkaga Leena lisajõel Botumil.

Seisime augustikuu alguspäevil varahommikul Jakutski rahvusvahelise lennuvälja suure värava taga ja ootasime, millal avaneb viimane takistus meie ja välismaailma vahel. Meie, see olime mina (suundumas järjekordsele välitööle), mu abikaasa (külastamas ema ja sugulasi) ning meie kaheksa-aastane poeg (kes tahtis ennekõike kokku saada naiseõe pojaga, kes on jakuudi sugulussüsteemi järgi ka tema vend). Värav avanes ja edasised viis minutit olid täis suudlusi ning kallistusi. Edasi tuli pagasi kättesaamine, takso leidmine, aurav tee ja värsked pirukad.

Alles hiljem tuli mul pähe, et sel aastal võin ma väga vabalt tähistada oma Jakuutias käimise esimest aastakümmet. Selle aja jooksul olen muutunud mina, Jakuutia ja minu suhe sellesse maasse.

Esimest korda seisin ma sama lennujaama värava taga 2000. aasta juulis eesmärgiga veeta Põhja-Jäämere rannikul aastakese ning koguda materjali oma doktoritöö jaoks. Ma olin täis uudishimu, entusiasmi ning (tagasivaates) parasjagu Lääne teadlase ülbust. Esimesed Jakuutias veedetud kuud jäävad vist elu lõpuni meelde emotsioonide ning piltide virvarrina.

Mu esimene jet leg, mis kestis terve nädala. Uni kadus kell kolm hommikul ja kui olekski saanud magada, siis ei oleks seda teha lasknud klubidest naasvate purjus teismeliste kaklused hotelliesisel Ordzonikidze väljakul. Pidev hirm inimesi segi ajada, sest sellist massi asiaate polnud ma enda ümber veel kogenud. Toidupoed kui nõukogude aja déjà vu: müügil koorejäätis, pelmeenid,

doktorivorst ning vormileivad. Šokeeriv avastus, et linnas on vaid kolm kohta, kus saab korralikku kohvi. Kontrastiks sinna juurde viimase trendi järgi rõivastuvad noored ning röögatud džiibid, mis eirasid kõiki liiklusreegleid.

Nüüdseks on Jakutsk linn, mille suhtes võib uhkelt kasutada väljendit „täis kontraste“. Veel suuremad džiibid kui kümme aastat tagasi (peavad aga kinni liiklusreeglitest), klaasist säravad pilvelõhkujad, luksuslikud restoranid ning veel luksuslikumad ööklubid vastanduvad hruštšovkadele, aukus kõrvaltänavatele ja rääbakaile Žigulidele. Konstantne nähtus on vaid viimase aja trendide järgi rõivastatud noorus.

NATUKE JAKUUTIAST

Jakuutia ehk ametlikult Sahha Vabariik (Jakuutia) asub Kaug-Idas. Pindalalt üle 3 miljoni ruutkilomeetri – see maa on umbes India subkontinendi suurune. Elab Jakuutias aga vaid umbes miljon inimest, neist ca 250 000 elab pealinnas Jakutskis. Kaardilt vaadatuna on Jakuutia täis asulaid ja nii see ka on, ainult et 100 kuni 10 000 elanikuga asulate vahele võib jääda sadu kilomeetreid.

Kui võtta joonlaud ja tõmmata diagonaalis joon loodest edelasse, siis algab joon Anabari ulussist (rajoonist), kohast, kus ma veetsin oma esimese Jakuutia aasta. Joonest allpool olevat osa võib pidada Jakuutia tööstuslikuks alaks, seal asuvad teemandi-, kulla- ning söekaevandused. Tööstuslik ekspan- sioon algas Jakuutias, nagu ka teistes Siberi regioonides 1960. aastail ning kestab tänapäevani. Elanikkond on neis rajoonides peamiselt pärit Venemaalt ja Ukrainast, ent on ka palju muude endise Nõukogude Liidu vabariikide inimesi, lätlastest armeenlasteni.

Jakuutia tööstusrajoonid on huvitav koht. Seal on maavarasid kaevandavad kontsernid asutanud sõna otseses mõttes kinniseid kuningriike, kuhu tavainimesel on raske sisse pääseda. (Tasub aga proovida, teemandikaevandus on võimas vaatepilt!) Kuulsaim on vast teemandikompanii ALROSA, mis kaevandab 30% maailma ja pea 100% Venemaa teemantidest.

Diagonaalist ülalpool on nn põllumajandusrajoonid. Nende elanikkond koosneb jakuutidest ja Jakuutia väikerahvastest. Jakuudid on maailma kõige põhjapoolsemad karjakasvatajad, nende traditsiooniline kultuur ja köök on üles ehitatud veistele ning hobustele.

Jakuudid (ca 300 000 inimest) on väga huvitava ajalooga rahvas. Nad on aastasadu eksisteerinud koloniaalvõimu ning kohalike vahelülina, nii näiteks korjasid jakuudi toioonid tsaaririigile jassaki, jakuudi kommunistid kollektiviseerisid ning sunnismaastasid väikerahvaid ja praegu on neil Sahha Vabariigis poliitiline võim. Jakuudid räägivad turgi keelt ning nende keelt vallates on võimalik raskustega aru saada ka tuva, kasahhi ja turkmeeni keelest.

Jakuutia väikerahvad on evengid, eveenid, jukagiirid, dolgaanid ning tšuktšid. Väikerahvad on traditsiooniliselt ning valdavalt siiamaani põhjapõdrakasvatajad, kütid ja kalurid. Nad elavad küll osa aastast paiksetes külades, ent ots otsaga tulevad nad kokku ikkagi karjadega rännates, küttides ja kalastades. Nende kolme elanikkonna grupi ja alagruppide vahel on ajalooliselt väga keerulised suhted ning poliitkorrektsus Eesti moodi – „pahad venelased ja head mittevenelased“ – vähemalt Jakuutias ei kehti. Aga see on teine teema.

Looduse koha pealt on Jakuutias põhjas tundra, mis minu oma kogemuste põhjal sarnaneb nii visuaalselt, taimede valikult kui lõhnalt Põhja-Eesti loopealsega. Suure osa Jakuutiast katab aga taiga, polaarmets.

Jakuutias asub ka hulk mägiseid alasid, nende hulgas ka kaelamurdev Verhojanski mäestik, kus ma evenkidest hobusekasvatajate seas oma elu ilusaima suve veetsin (2001). Rända ringi nagu indiaanlane muiste, lasso ja püss sadula küljes! Teravate elamuste otsijaile soovitan Magadani trassi, mis läheb läbi Verhojanski mägede, või on õigemini kleepunud järskude kuristikuseinte külge. Trassi selles osas on igas kurus ohvrikohad, kuhu autojuhid oma annetused jätavad. Arvestades sellega, et pea igas kurvis on roolirattaga kaunistatud rist mõne õnnetult kuristikku sõitnud veoki mälestuseks, on neil kartmiseks piisavalt põhjust. Trassi ääres asuvad endised GULAGi laagrid, mis on omaet- te groteskne vaatepilt – riided, paberid ja saapad siiamaani poollagunenud barakkide põrandail vedelemas.

Lõunapoolsetes rajoonides elavad jakuudid. Nende külad asuvad taigas lagendikel, mida kutsutakse alaasiks. Need lagendikud on tihti ringikujulised ja nende keskel on tavaliselt selge veega järv, kus lehmad joomas käivad. Alaas on omaette sümbol jakuudi kultuuris. Kodualaas on üks levinumaid teemasid jakuudi rahva- ja popmuusikas, aga ka kujutavas kunstis ja luules. Tegelikult on alaas väga lüüriline koht. Pärast pikka loksumist auklikul teel läbi taiga tervitab teelist alaasil ere päikesevalgus ning erkroheline rohi. Tuul puhub sääsed minema ja ühtäkki paistab maailm niiiiiii ilus! Temperatuuri kohalt pidada aastane amplituud Jakuutias olema 100 kraadi ringis. Talvel võib külma ilusti alla 60 kraadi olla, suvel võib aga visata suisa 40-ni, nagu ka sellel suvel. Ning jõed! Jakuutias asub üks Siberi hiigeljõgesid Leena, aga ka soliidse suurusega Indigirka ja Kolõma.

TEEMANDID JA KONTRASTID

Kui Venemaal ütelda sõna „Jakuutia“, siis tähendab see „teemandid“. Teemandikaevandamise ümber käib poliitiline mäng alates 1991. aastast, kui Jakuutia kuulutas ennast suveräänseks. Siis jagati teemantidest saadav tulu Vene Föderatsiooni ja Sahha Vabariigi vahel ära enam-vähem 50/50. Keskvalitsus üritas seda protsenti muidugi pidevalt kärpida ning nüüdseks jääb Sahha Vabariigi eelarvesse vaid kümmekond protsenti teemanditulust.

Enamiku kohalike elanike unistus on elada nn teemandiprovintsides, ehk rajoonides, kus tegutseb ALROSA, sest seal on moodsad linnad, head palgad, korralik haridus ning hea varustamine. ALROSA annab ka korraliku osa oma sissetulekutest rajooni kassasse, mistõttu rajoonid saavad näiteks premeerida inimesi tuusikutega Musta mere äärde jne. Juba aastaid on migratsioon jakuudi ja väikerahvaste küladest Jakutskisse meeletu. Enamasti noored inimesed tulevad linna õnne otsima, osa töötama, osa õppima. Vanemad ostavad neile korteri, kusjuures mina ei saa aru, mis rahadega. Kinnisvarahinnad on Jakutskis peaaegu Moskva tasemel ning kuidas lehmade-hobustega selliseid finantse kokku aetakse, on müstika. Kohalikud seda teemat eriti arutama ei kipu.

Jakutskisse kolimise buum on kaasa toonud selle, et linn on oma välimuselt muutunud veelgi eklektilisemaks, kui ta enne oli. Rikastele ostjatele aetakse püsti peegelklaasist pilvelõhkujaid, kus pidada olema unistuste korterid. Klaasbetoonhoonete kõrval on suured moodsad kortermajad, kus on kortereid väiksema ostujõuga inimestele. Ja lisaks ostetakse külades palkmaju, võetakse need koost lahti ja tuuakse äärelinna, kus nad jälle kokku pannakse. Tegelikult eelistavad paljud palkmaju, sest need hoiavad talvel paremini sooja.

Vastuolusid ja kontraste sisaldab ka ainuüksi Jakustki kesklinn. Linna keskuseks on Lenini väljak, mille servades asuvad kaks nõukogudeaegse arhitektuuriga valitsushoonet ja Lenini kuju. Nende vastas asub teemandirahadega püstitatud klaasbetoonist pilvelõhkuja, esindushotell Dõgõn Tarhan (müütilise jakuudi kangelase auks nimetatud). Natuke edasi asub nn uus vanalinn. Nimelt taastati ühele platsile kolm aastat tagasi tükk 17. sajandi Jakutskit suurte palkmajadega. (Moto: igas normaalses pealinnas on vanalinn, peab ka meil olema!) Edasi on kohustuslik Suure Isamaasõja mälestusmärk igavese tulega. Tolle komplekti kõrval asub tuttuus õigeusu kirik, mille ees heasüdamlik naisterahvas müüs kiriku pagaritöökojas tehtud värskeid imehäid leibasid.

KATAMARAANIGA JÕEL

Idee katamaraaniga jõe peale minna tuli naiseõelt. Tal on matkainstruktori paberid ja ta korraldab kanuu- ning katamaraaniretki pea kõikidel Jakuutia jõgedel.

Seekord valiti välja Botum (hääldatakse Bootum), mis on üks Leena lisajõgesid. Botum on samanimelise looduskaitseala keskmes. Millegipärast üritatakse seal juba aastaid piisoneid kasvatada ja metsa lahti lasta.

Sõitsime taksoga tsemenditootmislinna Mogsollohh, mis asub Leena ääres. Sealt praamiga üle jõe ja siis ootasime transporti Botumi äärde. Meid oli seitse. Mina, mu abikaasa Tanja, tema õde Lee- na, õpetajanna Dora, kondiitor Lida, mu poeg Oskar ja tema jakuudi vend David. Peale selle hulgaliselt selja- ja muid kot- te. Lida, Dora ja Leena on vanad kalad, nad käivad suvel paatidega ning talvel suuskadega matkamas ja nende sitkust imetlesin ma järgnevate päevade jooksul kordi.

Nojaa, olime siis teisel pool Leena jõge ja ootasime Andreid, kes pidi meid viima Botumi äärde. Andrei saabus ... UAZiga. Sellesama väikese nõukogude džiibiga, mida kasutas ka näiteks miilits. Pärast tuli välja, et Andrei ongi jaoskonnamiilits. Igipõlise jahimehe ja taigaelanikuna suutis ta nii meid kui meie kraami niimoodi autosse pakkida, et kogu kupatus sisse mahtus.

Edasi läks sõit mööda tolmuseid taigateid, läbi külade ja alaaside, sopkade ning lehmakarjade vahelt läbi. Viimased seitse kilomeetrit sõitsime mööda kuivanud jõepõhja, mille veoautod olid täiesti segi pööranud. See, mida Andrei ja ta UAZ näitasid, oli absoluutne meistriklass. Andrei sõitis kohati nii, et ühe külje rattad olid kaldapealsel, teise poole rattad aga kümnesentimeetrise laiusega kuivanud mullariba peal, mis turritas keset teed kahe veoautojälje vahel. Kasutades puujuuri ja kivisid, vältis ta rööbastesse kukkumist. Pärast kõike seda olen ma raudselt veendunud, et UAZik on üks maailma parimaid maastureid!

Pärast kraami mahalaadimist viskusime kollektiivselt Botumisse tolmu maha uhtma. Välja tulles olid kohal ka kihulased. Kes on Siberis käinud, see teab, mis elukas on moška. Väike, vastik ja neid on palju. Taigakihulased pole õnneks sellised vereimejad, nagu seda on nende tundras elavad liigikaaslased, ent kublad olid meil siiski üleval veel nädalaid pärast paadiretkelt naasmist.

Õhtu saabudes vahetasid kihulased välja sääsed ja nende vastu aitab vaid hermeetiline telki sulgumine. Lapsed mähiti pealaest jalatallani sisse nagu araabia terroristid ning neist jäid nähtavale vaid silmad. Kes sai, keeras endale pluusid ümber pea nii, et kogu nägu oli kaetud. Ning me palvetasime kogu aeg, et tuleks natukenegi tuult, sest ainult tuulehoog viis kihulased minema.

Kruvisime katamaraani kokku, ehitasime puuroigastest teki, panime asjad sin- na peale ning reis algas. Peab ütlema, et mulle meeldib vene moodi matkamine.

See ei ole läänlaste turbotempol punktist A punkti B kulgemine, et lühikeste pauside ajal kiirtoitu kugistada. See, mida ma Botumil kohtasin, oli hoopis teine stiil. Tüdrukutel oli kaasas hulgaliselt värskeid toiduaineid, nagu kapsad ja kartulid, piim, jahu, kohustuslik laar viina ja õlut, gaasipliit, kokkupandavad toolid ja laud ja palju muud. Ja muidugi õnged.

Siber on kalasportlase paradiis, ning sel ajal, kui neli inimest aerutasid, viskas viies alati lanti. Ja kui koht oli hea, siis tehti peatus ning kõik viis meist loopisid ennastunustavalt lanti, lootuses teisi üle trumbata. Õhtul lõime laagri üles, tüdrukud keetsid ja praadisid äsja- püütud kala, tehti juurviljasalatit ning lastele pannkooke. Ja muidugi visati tagasihoidlikult haljast. Ja me rääkisime kogu aeg. Ma sain palju teada Jakuutia uuest keelepoliitikast, väikefirmadest, elust üldse.

Teise päeva alguses läksime ülespoole jõge kala püüdma ning sattusime esimestele karujälgedele. Noor karu oli öösel kala püüdnud. Hommikune kalapüük ei olnud just eriti edukas, mistõttu tüdrukud naasid suhteliselt mossis olekus. Järgnes tee lõkkel ja hommikusöök, siis laagri kokkupanemine ja edasikulgemine. Päev oli palav ja nii hüppas keegi alati riietega vette, et päikese ja kihulaste eest varju saada.

Poole päeva ajal nägime esimesi hobuseid. Jakuudid peavad hobuseid karjas ning need jooksevad suvi otsa taigas ringi. Sügisepoole otsivad peremehed karjad taigast üles, ajavad külla, tapavad piisava hulga loomi lihaks ning lasevad teised metsa tagasi. Varsaliha on muide jakuutide delikatess!

Oli seal igat karva hobuseid ning ma hüppasin vette, et nende juurde ujuda. Niipea kui naised mu kavatsusi mõistsid, läks lahti üldiseks kisaks. Ma sain kuulda, et olen idioot, hobused on metsikud, neil on varsad ja märad hakkavad kohe oma varssasid kaitsma. Peatusin umbes kolme meetri kaugusel maalilistest pikkade väljakasvanud lakkade ja sabadega hobustest ning vaatasin neid lähemalt. Nende ilme polnud just eriti heasoovlik ja ma otsustasin kabjahoobiga näkku mitte riskida, keerasin otsa ümber ja ujusin tagasi.

Kolmas päev läks marjakorjamise ning kalapüügi peale. Läksime hermeetiliselt kinninööbituna mööda hobuseradasid taigasse ja korjasime jõhvikaid ning mustikaid. Pärast keedeti sellest kohapeal moosi ning see läks nii leiva peale kui tee sisse.

Jakuutia taigas ringikondamise juurde kuulub see, et tuleb kogu oma kraamiga sumada läbi soode või siis täisvarustuses ujudes ületada jõgesid. Metsast naastes aerutasime mööda Botumi väikeseid madalaid kiirevoolulisi lisajõgesid ning üritasime teineteist haugide ja muude kalade püügis üle trumbata. Lisajõgedel liikumise juurde kuulus pidev katamaraani kärestikust läbivedamine, ent see oli ainult kergendus – vähemalt jalgade kallale kihulased ei pääsenud!

Viimased päevad läksid pigem sõudmise kui õngitsemise peale. Kaldad on Botumil ääretult maalilised. Kord oli seal põlenud taiga, siis noor mets, siis metsaga kaetud sopkad, siis kaljud. Kaljud tähendasid üldjuhul laia ja sügavat kohta, kus veevool on aeglane. Miskipärast oli tuul sellistes kohtades pidevalt vastu, nii et aerutasime higist leemendades. Vastutuule tõttu oli edasijõudmine plaanitust väiksem, mistõttu lõunapausid jäid ära. Selle asemel tegid Dora või Lida gaasipliidi peal süüa või keetsid teed ja me sõime liikumise ajal. Seega muutus meie katamaraan juba liikuvaks elamuks.

Ka kärestikud muutusid järjest vastikumaks. Kord oli jõgi täis madalikke, kivisid ning langenud puid, vesi oli alla põlve ja järgmisel hetkel tuli auk, kus vesi oli pea kolme meetri sügavune.

Tol paadirännakul kohtasime ka inimesi. Kõigepealt sõitsid meist mööda evengi kalurid. Nad suundusid mootorpaadiga ülesjõge ja kuidas nad käresti- kest läbi said, on mulle mõistatuseks. Siis kohtasime UAZ bussiga mööda jõepõhja üles sõitnud seltskonda, kes oli kalastama tulnud. Noored vene mehed ja naised rääkisid, et allpool jõge on mammutid ning palusid neile bussiseltskonna asukohast teatada.

Mammutid on Jakuutia motorändajate klubid. Offroad UAZikutega sõidavad nad mööda taigat ringi ning naudivad metsaelu. Järgmine päev kohtasimegi mammuteid. Need olid korralikult tuu- nitud UAZikutel mehed, kes olid lüürilises kohas laagri üles löönud. Taigas peab inimesi nähes nendega suhtlema ja nii me läksime kaldale ning tegime sehvti. Taigakombed on mulle alati meeldinud. Meile kaeti laud, kallati teed, kohvi ja viina. Peale selle olid meestel kaasas kanistrid lahtise õllega, küpsised ja palju muud head. Mis teha, venelased oskavad metsas käimist naudinguga võtta!

Viimane päev oli paras eneseületamine. Oli laupäev ja pühapäeval pidime kõik Jakutskis olema. Peale selle said mul suitsud otsa. Otsustasime ühe hooga külani praamiülesõidukohal välja aerutada. Aerutasime ja tirisime katamaraani läbi kärestike. Tuul oli pidevalt vastu. Vaikse veega kohtades lasime mitteaerutajad kaldale, et paat läbi tuua. Peatuse tegime vaid eriti ilusa kaljuseina juures, kus kõik ennast kaljulõhedes pildistasid. Ühes jõekäänus lasime lapsed ja Tanja maha ning umbes veerand tunni pärast kostis kaldavõsast paanilist kisa. Aerutasime kaldale ning võtsime nad peale. Kaldal olid olnud värsked karujäljed!

Paras katsumus oli Botumi suue Leenasse. Tuul oli vastu ja ajas vett üles. Mingil hetkel muutus ühel kohal sõudmine mõttetuks ja me läksime kaldale. Edasine sarnaneb kuulsale maalile „Burlakid Volgal“. Ma tirisin köiega katamaraani, paadi kõrval vees kõndisid Dora ja Leena, kes hoidsid aerudega katamaraani sügavas vees, ning Lida istus paadis ning küpsetas pannkooke.

Kui me lõpuks Leenani jõudsime, olime ka mobiililevis. Helistasime külla Andreile ning palusime poest osta viina, suitsu, kondenspiima ja leiba. Teatasime, et meil läheb veel mitu tundi, enne kui kohale jõuame. Sõudsime mööda Leenat allavoolu. Vool on seal aeglane, 7-kilomeetrise laiusega jõgi on saari täis. Kaldal nägime hobuseid ja saartel inimesi heina tegemas.

Umbes tund pärast Leenale jõudmist oli meil ees suur lame taimestikuta saar. Arutasime, kas üritada saare ja kalda vahelt läbi pugeda või siis sõita ümber saare. Kuna oli kuiv periood ja vesi madal, siis otsustasid tüdrukud aerutada ümber saare.

Ühel hetkel hüüatas Leena: „Karud!“ Sel kohal, kus me oleksime pidanud saare ja kalda vahelt läbi minema, olid välja tulnud karud. Õieti tulid nad välja kaks korda. Esimene kord tuli kaks karupoega, teine kord karupojad koos emaga. Karupojad jooksid nagu kassid mööda kallast, mängisid, sööstsid kaldast üles ja alla. Nad olid kiired, plastilised ning elegantsed. Imetlesime nende liikumist ja meil oli hea meel, et me seal ei olnud. (Hiljuti sain Jakutskist telefonikõne. Leena jutustas, et kolm päeva hiljem oli sama emakaru kallale tunginud jahimeestele, kes ta enesekaitseks maha lasid. Surnud karu vaadates avastasid kütid, et emakaru oli mitmest kohast täis valusaid mädanevaid haavu. Mul käis mitu külmalainet mööda selga. Kui me oleks seal madalikul istunud ...)

Ilm muutus külmaks, vesi jäiseks, viimased tunnid aerutasime tuimalt ja inertselt, viimaste jõuvarude piiril. Ainukene edasiviiv mõte mu peas oli: „Külas ootab mind kaks pakki suitsu ja pudel viina! Külas ootab mind kaks pak- ki suitsu ja pudel viina!“ Kui küla tuled juba päris näha olid, keeldus Lida edasi sõudmast ja pani ette kaldale minna. Oli ka viimane aeg, sest me kõik olime läbi ning kaldale minnes ja paadist välja ronides saime sellest eriti hästi aru.

Leena ja Lida läksid mööda kallast külla Andreid otsima, me ülejäänud panime laagri üles, tegime süüa ja sidusime paadi kinni. Kui taigast paistsid autotuled, oli mul tunne, et inglid on maa peale laskunud! Andrei tõi tüdrukud autoga laagrisse ja traditsioonilise jakuudina keeldus sõidu eest tasu võtmast. Edasi hakkas tibutama vihma, me istusime ja jõime teed ning viina ning meil oli hea olla.

Hommikul laagrit kokku pannes kostis teiselt poolt pikka jõekääru karu möire. Päevad hiljem ajasime kaardil näpuga järge ja arvutasime kokku, et tol päeval aerutasime 14 tunniga üle 50 kilomeetri, sellest 15 km Leena jõel, mida kõik paadimatkajad peavad tugeva vooluse, tugeva tuule ja keeriskohtade pärast küllaltki ohtlikuks jõeks.

Pühapäev möödus katamaraani pestes, asju kokku pakkides ja praamiga üle Leena liikudes. Teisel kaldal sõime kasahhide improvisatoorses kiirtoidukohas värskeid sooje lihapirukaid ja jõime õlut. Leena tellis Mogsollohhist takso, me pressisime ennast sinna sisse ja sõitsime Jakutskisse tagasi. Kahe tunniga olime linnas.

JAKUUTIA TOIDUST

Kuna minu meelest tasub reisida vaid kohtadesse, kus on huvitav toit, siis väike ülevaade ka köögist sealmaal. Taimetoitlasel pole Siberi rahvaste juures õieti suurt midagi teha. Jakuutide köögi aluseks on veise- ja hobuseliha (õieti varsaliha) ning piimatooted. Liha tavaliselt keedetakse või praetakse. Sinna juurde käivad makaronid või kartulid. Pole nagu midagi erilist, kui eriline poleks liha. Tallinnas elavad jakuudid kaebavad, et Eesti liha on puine. Ja ma nõustusin selle väitega pärast esimese kahvlitäie allaneelamist Jakutskis. Ju siis mõjub vabalt taigas kondamine lihale hästi!

Varsaliha on pidupäevatoiduks, seda süüakse nii küpsetatult, keedetult kui toorelt külmutatuna. Omaette toit on lehma sisikonnast supp, mis haiseb õudselt, ent on vägagi maitsev. Toores külmutatud maks on rahvustoiduks terves Siberis, see on ka minu lemmiksööke. Kui maksakild suus sulab, siis see on maitseelamus!

Piima lisatakse kangele teele, ent juuakse ka niisama liitrite kaupa. Suvine talutoit on aga suorat, jääkülm hapupiim. Kui tulla tagasi heinatöölt, väljas on 40 kraadi kuumust, siis muud ei taha ka.

Dieedifriikide õudusunenägu on körtsähh, jakuudi hommikusöök. See on vahule klopitud rammus vahukoor, kuhu on lisatud marju. Süüakse saia ja suhkruga! Kahjuks on viimasel ajal vähe levinud jakuudi puder salammat. See on rohke võiga nisujahust kört, millele mõeldes mul neelud peale tulevad.

Omaette teema on jakuudi supid. Lihatükk keedetakse ühes tükis koos muu vajaliku kraamiga. Siis võetakse liha supist välja, lõigatakse tükkideks ja süüakse küüslaugu ja soolaga, peale rüübates suppi ennast. Piimast tehakse ka kumõssi, mis on hapendatud kerge kraadiga valge sogane jook. Olenevalt olukorrast teeb ta kõhu korda või võtab lahti.

Väikerahvaste köögi aluseks on põhjapõdraliha ja kala. Unustamatud on hom- mikusöögid Põhjas kalapüügihooajal – kauss punase kalamarjaga, leib ja tee! Süüakse ka kondiüdi, noori põdrasarvi ja eriline delikatess on värsked toored põdrasilmad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga