Jüri Paeti sõnul laiendab bussiekskursioon pigem tagumikku, mitte silmaringi. Üldiselt kehtib see ka motoekskursiooni kohta, eriti olukorras, kus on koos suur grupp, kelle põhieesmärk on läbida napi nädala jooksul hulk kuulsaid teid Prantsusmaa Alpides. Kümnenda ja ühtlasi viimase heategevusliku motorännaku Kultuurne Monobande tulemusena kogunes heade toetajate abiga 4500 eurot, mille eest valmib raamat Estonia Seltsi väärikast ajaloost (www.estoniaselts.ee).
Prantsusmaa Alpid on mootorratturi vaatevinklist lihtsad: üsna piki Itaalia piiri kulgeb põhja-lõuna suunal 700 kilomeetri pikkune Route des grandes Alpes. See on piirkond, kuhu lume sulades koguneb märkimisväärne hulk kaherattalisi nii mootoriga kui ka ilma – planeedi tuntuima jalgrattavõistluse trassid kattusid meie poolt valitutega päris mitmes lõigus ning intensiivsed teetööd kinnitasid, et Tour de France'i alguseni olid jäänud vaid mõned päevad.
Tallinn – Bergamo
Ryanairi lennu hilinemine lõi kohe alguseks kõik plaanid sassi. Kuna viimane liinibuss kesklinna suunas oli ammu läinud, jäi ainukeseks võimaluseks veerandtunnine taksosõit. Paraku vähemalt sel ööl kapitalism sealkandis suurt ei toiminud – taksosid nappis ja vähesed ärkvelolevad sohvrid lantisid pikemaid otsi. Magamiseks olime valinud juba varasemast reisist tuttava hosteli, mis vahepeal oli teinud läbi põhjaliku remondi ning hakanud vastavatud bistroost lisaks moosisaiadele pakkuma veidi tõhusamat kõhutait (www.centralhostelbergamo.com). Viimane murelik võrdlus meteogrammi ning marsruudi vahel tõi kaasa otsuse, et esimese osa järgmiseks hommikuks mõeldud etapist Prantsusmaa piirini sõidame väikese ringiga, et kohe alguses mitte läbimärjaks saada – sademete hulgaks lubati paiguti lausa 46 millimeetrit tunnis!
Milano – Tortona – Susa – Val-d'Isere – Séez – La Thuile – Courmayeur
Hommik Bergamos oli päikesepaisteline, õnneks jätkus kaunist ilmatsiklite lahtipakkimiseks Milano DSV terminalis ning esimeseks paarisajaks kilomeetriks kiirteel. Eespool olevaid tumedaid pilvi vaadates sai selgeks, et lõpmatult me vihmast ei pääse ning Iirimaa reisil drillitud vihmakombedesse kiirpugemine sai perfektselt ajastatud. Lõunat sõime Susas, kus on tänaseni säilinud roomlaste rajatud amfiteater ning imperaator Augustuse auks püstitatud triumfikaar.
Üle mägede viivate teede kohta on eri keeleruumides välja kujunenud erinevad väljendid, nagu pass, passo, Sattel, Joch või col. Kaardi jälgimise huvides tasub alati eelistada kohalikku versiooni. Meie esimeseks kuruks sai Prantsusmaad ja Itaaliat ühendav Col du Mont-Cenis (2081 meetrit), mida oma armeede eesotsas on ületanud nii Constantinus kui ka Karl Suur.
Parast pööret Val d’Isere poole algas tee D902, mis avati tänavu liikluseks alles 11. juunil. Kõrgele mägedesse sõitma minnes tuleb arvestada, et lumeolude tõttu võivad mitmed kurud olla pikalt suletud lausa jaanipäevani välja. Ja kõrgust jätkus: Col de l’Iserani tippu tähistava sildi peal oli kirjas 2770 meetrit, nii mõnigi avastas esmakordselt enda mootorratta näidikupaneelist lumehelbekujulise hoiatustule, termomeetrid näitasid numbreid ühest kolmeni. Kõrvad läksid lukku päris mitmel korral, järsk kõrguste ning temperatuuride vahe andis kehale ja vaimule parajat vatti. Ehkki esimese sõidupäeva tipp jäi selja taha, järgnes veel teinegi legendaarne kuru, 2188 meetri kõrgune Col du Petit-Saint-Bernard, mille kohta arvati pikki sajandeid ekslikult, et just sealt viis oma väed läbi Hannibal. Väljateenitud puhkus ootas meid Aosta orus, mis iidsetel aegadel oli määratud Rooma leegionäridele pensionipõlve pidamiseks. Courmayeur on Itaalia poolel asuv suusakuurort, kust saab alguse Mont Blanci tunnel. Kolme tärni kandvas perehotellis Berthod (www.hotelberthod.com) oleks tahtnud peatuda pikemaltki –harvaesinevale hubasusele sekundeeris võimas vaade Euroopa kõrgeima mäe Mont Blanci (4808 meetrit) suunas.
Courmayeur– Aosta – Martigny – Chamonix – Albertville – Hermillon – Valloire
Itaaliat Šveitsiga ühendav Col du Grand-Saint-Bernard on tuntud 2469 meetri kõrgusel asuva Alpide patrooni püha Bernhardi nime kandva kloostri poolest, mille eelkäijaks oli 1049. aastal Montjoux’ Bernhardi rajatud puhkepaik palverändurite jaoks. Erilist kuulsust tõid hospiitsile koerad, kes tänu suurele kasvule ja heale haistmisele leidsid üles lume alla jäänud inimesi (legendi järgi olid neil kaelas vaadikesed turgutava brändiga). Kui jutt on juba korduvalt tuntud väejuhtidele läinud, siis St. Bernardi kuru ületas 800. aastal Napoleon oma armeega.
Šveitsis liigeldes tuleb olla tähelepanelik tasuliste teedega, kuna üleriigilisest aastamaksust väiksem võimalus puudub. Ka mitu tunnelit on tasulised, nii maksaks päästekoerte nimelise tunneli ühekordne läbimine mootorratturile 16,40 eurot.
Lõunapausi tegime Chamonix's linnas, kus toimusid esimesed taliolümpiamängud ning kuhu oleksime pääsenud hommikusest stardipaigast läbi 11,5 kilomeetri pikkuse Mont Blanci tunneli kõigest poole tunniga! Siiski tuleb tunnistada, et isegi tõhusa ventilatsiooni ja suurepärase valgustusega pikkades tunnelites ei ole mootorrattaga miskipärast kuigi hea tunne sõita.
Naabruses asuvas taliolümpialinnas Albertville'is tegime põgusa bensiinipeatuse.
Kui koos sõidab üle 20 mootorratta, on mõistlik, et suuremas tanklas tangivad alati kõik, et olla enam-vähem samal joonel. Erandi moodustavad hiiglasliku paagiga BMW GS Adventure'd, mille sisselasketorustikes voolas selleks hetkeks veel Eestis tangitud kütus. Üleüldse koosneb Kultuurse Motobande masinapark kõige erinevamatest tsiklitüüpidest. Kui esmapilgul sobiks mägedes hullamiseks kõige paremini supermotod, siis niipea, kui on kaasas nädala jagu kahe inimese pagasit, taandub asi igaühe isikliku eelistuseni, sest serpentiine mööda sõidetakse absoluutselt igasuguste sõidukitega kuni ajalooliste traktoriteni välja. Selle tõendiks oli meie neljapäevaõhtune vabatahtlik ning kahtlemata pöörane lisaekskursioon mööda tõusu, mis kannab nime Lacets de Montvernier (’Montvernier’ kingapaelad’), kus iga 150 meetri järel on 180-kraadine kurv, millest ka tabav võrdlus aasadega. Nii tervelt 17 korda järjest 2,5 kilomeetri jooksul umbes 8-kraadise kaldega! Selles seikluses osales kogu Kultuurne Motobande vaatamata asjaolule, et tee oli kitsas ja ohtlik. Päeva pidulikuks finaaliks sai Col du Telegraphe, mille teises otsas oli suusakuurort Valloire ning hotell nimega Village D+ (www.villages-dplus.com).
Valloire – La Grave – Huez – Oz – Saint-Sorlin-d’Arves – Valloire
Kuna Valloire asub otseses mõttes keset tänavust Tour de France'i, sai meie puhkepäeval side jalgratturitega kõige tihedam: Col du Galibier (2645 meetrit), Col du Lautaret (2058 meetrit), Col du Glandon (1924 meetrit), Col de la Croix de Fer (2067 meetrit) ning eelmisest päevast tuttav Col du Telegraphe (1566 meetrit) –neid kõiki läbisid tuuri käigus jalgratturid 18. juulil. Vahelduse huvides tuuri trass kogu aeg muutub, sel aastal ei olnud kavas näiteks kuulsat Alpe d’Huez’i etappi, mida on kõrgeima kategooria tõusuna võetud mõnel tuuril lausa kaks korda. Sellele vaatamata oli tee treenijatest ja saateautodest üsna ummikus, eelmistest aastatest oli jäänud asfaldile hulk valge värviga maalitud motivatsioonisõnumeid, mis jalgrattureid selles hullumeelses pingutuses aitama pidanuks. Kuna jalgratastel tuhisetakse serpentiinidest alla teatavasti oluliselt kiiremas tempos, siis valisime laskumiseks pisut teise marsruudi mööda eriti vahvat ja pimedate kurvidega rõduteed Ozi suunas, summutid mootoritega pidurdamisest plaksumaisina paukumas. Tagasi Valloire'is kuulasime teiste muljeid: näiteks Tiit Sukk ja Danel Pandre käisid ära Val de Thorens'i suusakuurordis, kus neil kummalgi olid talvise kõrghooajaga seoses võimsad mälestused. Paraku keset suve oli nimekas keskus praktiliselt inimtühi...
Valloire – Brianēon – Jausiers – Saint-Martin-Vésubie – Sospel – Nice
Ööbimiskohad said enamuses broneeritud suuremate seltskondade majutusele keskendunud portaali www.groupcorner.com kaudu. Vaja vaid sisestada kuupäevad ning inimeste arv ja paari päeva pärast hakkab erinevaid pakkumisi tulema. Edasi toimuvad läbirääkimised juba otse hotellidega – milline suur kergendus näiteks klassiekskursioonide või kultuurireiside korraldajaile!
Kuna eesmärk oli jõuda õhtuks Vahemereni ja igaüks saab aru, et kõiki kuulsaid alpiteid ei ole võimalik nädalaga läbi sõita, pidime tegema valiku ja keskendusime sel päeval kahele märkimisväärsele kurule. Selleks keerasime esmalt Brianconi poole ja sealt kõige otsemat teed Guillestre’ini, edasi Col du Vars (2108 meetrit) ning Jausiers, kust algas tõus Euroopa kõige kõrgemale asfaltkattega kurule Col de la Bonette (2802 meetrit). Vähemalt sel hetkel tundus, et reisi tipphetk on saavutatud! Arusaadavalt hakkas temperatuur edasi järjest soojemaks minema. Liikusime läbi Isola ja üle Col de Saint-Martini (1503 meetrit) Saint-Martin-Vesubie’ni, eesmärgiks sõita Ott Tänaku auks kas või mõni lõik Monte Carlo rallist ja Col de Turinist (1607 meetrit), mida veel mõni aasta tagasi pimedas sähvivate täistuledega sõidetud kiiruskatse tõttu nimetati "pikkade nugade ööks". Nice'ini jõudmiseks valisime keskmise kolmest Corniche'ist – need on merega paralleelselt mööda mäe külge kulgevad meeleolukad teed. Nice'i-suguses suurlinnas omandab parkimine hotellivalikul suure tähtsuse, eriti arvestades asjaolu, et veetsime seal nädalavahetuse juuli alguses! Hotel Ibis Nice Aeroport Promenade paikneb lennujaama lähistel, nelja kilomeetri kaugusel restoranidest tulvil kvartalist Cours Saleya'st, mille laupäevaõhtune sumin ületas kõik ootused.
Nice – Castellane – Ravin de Corchon – Pont de l’Artuby – Saint-Tropez – Nice
Mida võtta ette vabal päeval Nice’is, kui sooja on 30 kraadi? Tuleb tunnistada, et seekord oli ka neid, kes mootorratta asemel kasutasid transpordiks rongi ja vahelduseks sõidusaabaste asemel plätudes Monacosse laksid. Mootorratastel liikunud seltskonna esimeseks sihtkohaks sai Euroopa kauneimaks kanjoniks nimetatud Gorges du Vernon, mille lähedalt algavad kuulsad lavendlipõllud. Castellane’ist läbi kulgevad nii ajalooline Route du Napoleon kui ka lõhna- ning lilleilu tutvustav Route de la Lavande.
Pärast kanjonit oli programmis Euroopa kõrgeim sild Pont de l'Artuby, kus 182 meetri kõrguselt sooritatakse katkematu voona benji-hüppeid. Edasi viis tee lummavasse sadamalinna Saint-Tropezi ja sealt rannikut pidi tagasi ööbimiskohta.
Nice – Monaco – Sanremo – Genova
Eelmisest päevast oli saanud selgeks, et sõit piki Cote d’Azur’i ehk Prantsuse Riviera mereranda võib osutuda liialt tuliseks suutäieks. Seevastu Monaco Grand Prix' ringraja läbimise nimel oldi valmis välja kannatama selja külge kleepunud jopesid arvukates liiklusummikutes. Ja lõpuks oli see hetk käes! Kuna mootorratastele on läbipääs kasiino ette keelatud, siis läbimata jäi üksnes Casino kurv. Tunnel, stardisirge, William Grover-Williamsi pronksist Bugatti, luksusjahid –tehtud!
Hinged emotsioonidest tulvil, ületasime taas kord Itaalia piiri ning suutsime palavusele vastu panna kuni lauluvõistluse paigana tuntud Sanremoni, kus tegime väikse pausi ujumiseks ning kergeks lõunasöögiks ja edasi kolisime kiirteele ära. Liguuria pealinn Genova on tuntud Kolumbuse sünnipaigana, seal majutusime kunagisse perekondlikusse residentsi rajatud hotelli Grand Hotel Mediterranee (www.hotel-mediterraneegenova.com).
Genova – Torbi – Milano – Bergamo – Tallinn
Liigse stressi vältimiseks startisime juba kell kaheksa hommikul. Et üleminek argipäeva ei kujuneks liialt järsuks, võtsime hommikuvõimlemise asemel ette kitsa ja käänulise tee kuni Torbi külani, kust edasi läks kõik kiirelt. Itaalia kiirteed on oma nimetust väärt, liiklus nendel on tõhus ja veidi ärev, kuna ühtelugu tuleb olla valvel nii teise ritta trügivate veokite kui kolmandas reas kihutavate uljaspeade suhtes.
Milano DSV terminalis olid raamid kenasti õuele laiali laotatud, pakkimine ning virnastamine toimis tänu pikaajalisele koostöökogemusele ideaalselt. Milano on kindlasti parim alguspunkt erinevateks motomatkadeks, kuna võrdsel kaugusel asuvad Alpid, Korsika, Sardiinia ja kogu Itaalia. Kuuldavasti on DSV Tallinna terminali plaanis tööle võtta üksnes mootorrataste logistikale keskendunud spetsialist. Kultuurne Motobande oskab seda mõtet üksnes siiralt tervitada ja soovitada!
Kaks tundi hiljem istusime juba tuttavas konditsioneeriga bussis (www.zambettibus.it), mis viis meid otse Bergamo lennujaama.
Läbisõiduks kujunes umbes 2000 kilomeetrit, vaid kaks õrnema (?) soo esindajat Larianna Holm ja Mirjam Männamaa otsustasid ka seekord koju sõita mööda maad, millega nende tulemile lisandus veel kaks ja pool tuhat kilomeetrit.
Lõpp kisub alati pisut moosiseks. Kultuurne Motobande on aastate jooksul üheskoos korda saatnud väga palju head ja elanud läbi unustamatuid hetki. Kõlab uskumatuna, et kõik need toredad inimesed on olnud valmis unustama oma ego ning järgima kohati detailideni paikapandud reegleid. Tasuks selle kõige eest on saadud hulga uusi sõpru ning sellise sõidukogemuse, et ükski Euroopa piires asuv asfaldiga kaetud kuru ei tohiks edaspidi valmistada vähimatki üllatust. Kuid Kultuurse Motobande heategevusliku missiooni kõige suuremad kangelased on hoopis vastutustundlikud ettevõtted, kelleta ei oleks mitte midagi toimunud ja keda me siinkohal südamest täname: DSV Transport, Inchcape BMW, CRU Hotell ja Restoran, Euronics, Saku Õlletehas, Muhu Varahaldus, Tamrex ja Fifaa.
Tekst: Mart Mikk
Fotod: Estonia Selts