Kultuurne Motobande Iirimaal

Üheksa aasta jooksul on Kultuurne Motobande külastanud mootorratastel ühtekokku kahtteist riiki. Sõitjad, kellest enamik on seotud kultuuriga, maksavad kõik oma kulud ise, lahkete sponsorite raha läheb kultuuriobjektide toetuseks. Nii on saanud Peterburi Jaani kirik endale uued sepisväravad, Väinamere uisk grootpurje ja Gustav Ernesaksa mälestustuba mitmeid eksponaate, renoveeritud on Võru linna vanim uks ning Rudolf Tobiase sünnikodu aknad Hiiumaal. Tänavuse heategevusliku motorännaku tulemusena kogutud 4000 euro eest kingiti valguspark Viljandi Noortekeskusele (www.estoniaselts.ee).

motobande.jpg

Kui pärast jaanipäeva saabus Eestimaa pinnale ammuoodatud soe suvi, prognoositi heitlike ilmaolude poolest kurikuulsale Iirimaale oluliselt jahedamaid temperatuure ja vihmahooge. Põnev reisisiht sai paika pandud juba novembris, kahtlemata oli valiku tegemisel olulisteks argumentideks soodne otselend (www.ryanair.com) ning DSV terminali olemasolu sihtkohas. Mootorrataste transpordiks vajalikesse spetsiaalsetesse raamidesse ning eelkõige valmisolekusse ja kogemustesse on DSV väga jõuliselt panustanud (www.ee.dsv. com).

Dublin oli meie saabumise hetkeks ehitud vikerkaarevärvidesse − kõikjal lehvisid temaatilised lipud ning tänavatel liikusid ringi täiesti teistmoodi inimesed. Mis seal salata, suure hulga demonstrantidest moodustasid lapsed, kelle jaoks mässumeelsus tundus seksuaalsest orientatsioonist ilmselgelt eespool paiknevat. Paraad võiski olla põhjuseks, miks juba kaheksa kuud varem polnud võimalik laupäeva õhtuks mõnes hotellis suurele seltskonnale normaalse hinnaga tube saada. Seetõttu ööbisid pooled meist väikestesse gruppidesse jaotatult www.airbnb.com vahendusel, teine osa Sigatüüka meeleolu tekitavas legendaarse Trinity College’i ühiselamus, mida suveks turistidele välja renditakse (www.tcd.ie/accommodation).

Tänavu tähistatakse Iirimaal sajandi möödumist 1916. aasta lihavõtteülestõusust – sündmustest, mis viisid lõpuks riigi iseseisvumiseni. Nii sai esindusliku kultuuridelegatsiooni minek saarele erilise tähenduse, mida Kultuurset Motobandet Rahvusooper Estonia eest teele saates toonitas Iiri suursaadik Frank Flood. Meeldiva üllatusena oli vastuvõtt Iirimaal sama esinduslik: suursaadik Kristi Karelsohn tervitas meid Dublini kesklinnas asuval Ha’penny sillal, mis on nime saanud kunagi üle Liffey jõe minejatelt kasseeritud poolepennisest maksust. Ehkki legendaarne ja vahel turistilõksuks nimetatud Temple Bari linnaosa oma rahvarohkete pubidega jäi vaid mõnesaja meetri kaugusele, võtsime ette pikema jalutuskäigu Cobblestone’i pubisse, kus sel õhtul esines maailmakuulus torupillimängija Néillidh Mulligan, kes on mitmel korral Eestiski käinud. Õhtu edenedes hakkas külastajate kiiduavalduste saatel üha enam kõlama eestikeelne laul.

Wicklow Mountains – Old Military Road – Sally Gap – Glendalough

Hommikul ärgates saime kohe aru, miks iirlased tihtipeale oma külalistele ilusat ilma soovivad: põgusaks tutvumiseks Dubliniga tuli soetada vihmavarjud või -keebid. Populaarseks atraktsiooniks osutus kesklinna pillipood, kus igaüks leidis midagi puhumiseks või tinistamiseks. Pärastlõunal sõitsime bussiga pealinnast 45 kilomeetri kaugusel asuvasse DSV terminali, kus ootas meid ees teenindus ... puhtas eesti keeles. Tunniga olid mootorrattad lahti pakitud ja sõit võis ettevaatlikult alata. Loomulikult oli vasakpoolne liiklus alguses harjumatu, samas kõige rohkem kardetud ringristmikud osutusid mõne päeva möödudes parema käe reeglile tuginedes kuidagi loogilisteks ja enesestmõistetavateks. Mis aga mõistetavaks ei saanudki, olid teekattesse täpselt telgjoonele paigutatud metallist munad, mis rida vahetades kippusid Murphy reegli kohaselt alati ratta alla sattuma ja olid vihmaga libedad.

Ei olnud vaja kuigi kaugele sõita, kui kuulsate kiviaedadega ääristatud üha kitsenevatel teedel lonkisid muretult ringi esimesed kirjuks võõbatud lambad.

Olime jõudnud Wicklow’ mäestikku, kuhu 18. sajandi lõpul rajasid britid algselt üksnes sõjaväe kasutuses olnud tee. Keset karget ja ülikaunist maastikku looklev asfalt viib üle Sally kuru, kus nägime kohe algatuseks ära tiheda udu.

Suure orkestri kokkumäng vajab harjutamist ning oskust üksteist tunnetada. Seetõttu esineb esimesel sõidupäeval alati väiksemaid ja suuremaid viperusi ning ootamatuid seisakuid. Kuna kellaaeg oli juba kahtlane, palju kilomeetreid veel sõita ja Vasakpoolsest liiklusest hoopis rohkem segadust tekitasid Iirimaa kahe segistiga valamud. Naiselikku nutikust appi võttes sai plastpudeli abil mitmes kohas asja veidi korrigeeritud. Vett saime päris kõvasti ka taevast, aga ükski vihmane või külm ilm ei suuda päeva ära rikkuda, kui ümberringi on head sõbrad ja meeldiv seltskond. Ilma seiklusteta olekski elu igav. Larianna Holm tantsija söönud olime viimati hommikul, otsustasime kahetsusega vahele jätta algselt planeeritud ekskursiooni iidsesse järveäärsesse kloostrikompleksi Glendalough’s ja kiirustada läbi Kilkenny Casheli suunas.

Iirimaa majutusasutused koos kuulsa hommikusöögiga on põhiliselt orienteeritud paarikaupa reisijatele, tihti leiab toast laia voodi kõrvalt veel kolmanda, lapse jaoks mõeldud magamisaseme. B&B on võrratu lahendus just väikse seltskonna jaoks. Kui ei soovi ööbida kallis hotellis või hoopis klassiekskursiooni stiilis, kus samas toas paikneb kolm kuni kümme kahekorruselist nari, on suure grupi jaoks sobiva majutuse leidmine paras pähkel.

Rock of Cashel – Charles Fort – Healy Pass – Molls Gap – Killarney

Iirimaa on vaatamisväärsustest tulvil ja ühest nädalast selle kõige haaramiseks kindlasti ei piisa. Püüdsime igasse päeva mahutada sobivas kontsentratsioonis maalilisi teid ja paar-kolm peatust mõnes põneva ajalooga kohas.

Pärast hommikusööki jalutasime Casheli kuulsa kaljukindluse varemetesse, mille külastus sisaldus majutuse hinnas.

Tuhandeaastast kuninga- ja preestrivõimu sümbolit on ajaloo vältel räsinud nii katk kui ka rohked vallutusretked. Vanim ehitis kompleksis on dateeritud aastast 1100: 28 meetri kõrgune ümar vaatlustorn, et kindluse elanikke lähenevate ründajate eest hoiatada ja kaitsta. Viis aastat tagasi, kui kuninganna Elizabeth külastas esimese Briti monarhina iseseisvat Iirimaad, mahtus Rock of Cashel ainukese ajaloomonumendina tema riigivisiidi tihedasse programmi.

Võtnud õppust eelmise päeva kogemustest, sõitsime mööda kõige otsemat teed lõunasse. Kinsale’i linnas asuv tähekujuline Charlesi kindlus ehitati kaitseks merelt tulevate ründajate vastu aastal 1680, kuid saatuse irooniana vallutati see hoopis maa poolt juba kümme aastat hiljem ning oli Briti armee kasutuses kuni 1922. aastani. Tegemist on ühe kauneima säilinud bastioniga kogu Euroopas. Nüüd alustasime liikumist päripäeva mööda rannikut, et uljad merevaated jääks arvukatest turismibussidest varjutamata. Vahepeal sai läbitud kaks sportlikumat lõiku: Healy ja Mollsi kurud, kus kohtasime esimest korda teisi mootorrattureid, keda Iirimaal on United Motorsilt saadud ametliku statistika põhjal tuhande elaniku kohta üllatuslikult lausa poole vähem kui Eestis. Kuna tervituseks vaba vasak käsi jääb vastutuleva mootorrattaga kohtudes tee serva poole, siis Iirimaal hoopis noogutatakse viisakalt.

Väga kitsad teed on lisaks kiviaedadele raamitud lopsakate puulehtedega, mis teeb kurvid pimedaks ja ettearvamatuks. See ei takista käänulisele teele viitava hoiatusega sama posti otsa paigaldamast 100-kilomeetrist piirkiirust lubavaid märke. Tegelikkuses olid liiklejad igati ontlikud ja üle 80 keegi eriti ei sõitnudki. Veidi kummastav tundus, et kui keegi liikus rahumeeli näiteks 60 kilomeetrit tunnis, siis ei vaevutud taha tekkivat autorodu mingi hinna eest mööda laskma. Meeldiva erandi moodustavad ses suhtes üksnes traktorid. Üllatavalt kitsad on sõiduread ka suurematel teedel, lühidalt ja ilma naljata: kahe vastutuleva (sõidu)auto vahele möödasõitev tsikkel ära ei mahu. Seetõttu edenesime rahulikus tempos ja kui haruharva ühine möödasõit ette võeti, siis igaüks pidi isiklikult ja veel kord kaaluma, kas/ millal/kuidas see sooritada. Ilusate teede lõpus ootas ilus linnake nimega Killarney ning veelgi ilusam külalistemaja nimega Castle Lodge (www.castlelodgekillarney. ie), millest sai meie armas kodu järgnevaks kaheks ööks. Õhtusöögi ajal pubis asendas elavat muusikat jalgpall, eestlaste siirast rõõmust Islandi uskumatu võidu üle said osa teisedki pubikülastajad.

Wild Atlantic Way – Gap of Dunloe – Ring of Kerry

Iirimaa tundub territooriumilt väike, kuid ainuüksi läänerannikut pidi kulgev Metsik Atlandi tee (www.wildatlanticway.com) on 2500 kilomeetrit pikk ja selle terves ulatuses läbimiseks kuluks ideaalis vähemalt nädal. On märkimisväärne, et sinilipuga tähistatud supelrandadega pikitud kaljudel kulgev marsruut on lülitatud riigi turismiobjektide nimekirja. Nimele kohaselt pakub see meeliülendavaid vaatepilte ja adrenaliinirohket sõiduelamust. Oluline osa Kultuurse Motobande reisist oligi pühendatud lähemale tutvusele mõningate lõikudega sellest atraktsioonist, mida oli otstarbekam teha väiksemates gruppides seigeldes.

Killarney keskväljakul hakkas silma hulk hobukaarikuid, mis on traditsiooniline liikumisvahend lustisõitudeks kaunite järvede vahel looklevat teed mööda kuni jääliustike poolt kaljusse lõigatud Dunloe kuruni. Seetõttu mattis ilule lisaks hinge muljetavaldav kogus hobusesõnnikut, millele alguses viisakalt jalaga osutades tähelepanu juhiti, hilisemas faasis kaotas see igasuguse mõtte ning pikapeale moodustus mootorrataste taguotstele tihke ja aromaatne koorik. Ulakamad püüdsid lahtiste kiivritega taganttulijaile tekitada Pipi Pikksuka stiilis grimmi.

Poolsaart ümbritsev Kerry ring on koos peatustega igati sobilik päevateekond. Osa seltskonnast jõudis välja Valentia saareni, kust avaneb omakorda vaade Skelligi saarele, mis on kuulus aastal 588 rajatud kloostri ning suulade, lunnide ja teiste eksootiliste merelindude pesitsuspaiga poolest. Lisaks rannikuteele on üks Iirimaa omaette vaatamisväärsustest pubikultuur. Sõltumata nädalapäevast on pubid täis rõõmsaid inimesi, kes üle 30 sekundi ei lase naljalt kellelgi end üksildasena tunda – ikka tullakse lahkelt juttu puhuma ning päritolu küsima. Lummav ja vahetu muusika elavas ettekandes koos teravmeelsete vaherepliikidega on kindlasti üks võtmesõna kogu sellest melust.

Hea oli kogeda, et kumu eestlaste muusikalembusest oli saareelanikel hästi teada. Harvad olid need õhtud, mil Marko sarmikatest lauludest seinad ei helisenuks ja alati väljendas publik seepeale valjul häälel oma siirast tunnustust.

Gallarus Oratory – Connor Pass – Cliffs of Moher – Poulnabrone Dolmen

Oli teada, et neljas sõidupäev saab rannikujoont järgides olema päris pikk, õhtuks olime eneselegi märkamatult koos peatustega veetnud sadulas kaksteist tundi.

Esimene sihtpunkt Dingle’i poolsaarel oli varakristlik Gallaruse pühakoda, mis on laotud 7. ja 9. sajandi vahel ilma mördita veidi kaldus kividest, et vihmavesi alla voolaks. Pärast ühispilti sai läbitud maaliline Connori kuru, mis oma 456 meetriga kuulub Iirimaa kõrgeimate hulka. Väike ajavõit tekkis praamisõidu näol Tarberti sadamast üle Shannoni jõe, mis kestis umbes 20 minutit ja maksis 9 eurot tsikli kohta.

Kui paekivist pankrannikute poolest tuntud Eestist tulnule võib kergesti tekkida kiusatus Iirimaal sarnaseid objekte vahele jätta, siis Türisalu 30 meetri ning Ontika 55 meetriga paraku kahvatuvad Moheri panga kõrval, mis kõrgub 214 meetrit üle vahutava merepinna. Taas kord pidime nentima, kuivõrd oskuslikult on isegi looduslik vaatamisväärsus turistide jaoks söödavaks ja väärtuslikuks kujundatud. Uhke vaate eest tuleb välja käia 3 eurot, tipptunnil poole rohkem, kusjuures grupihind kehtib ainult ette registreerunutele ja ainult koos makstes.

Kerge väsimus hakkas peale tulema, aga kui juba sealkandis olime, olnuks patt vahele jätta Poulnabrone’i riituspaik, mille juurde viis üsna tagasihoidlikult tähistatud kitsuke, kuid seda ägedam tee. Esmapilgul ei suutnud silm haarata kiviaedade vahelt vilksatavat Burreni maastikku, mida iseloomustab jäätumisest, tuulest ja vihmast tingitud kummaline lõhenenud paekivist platoo. Kohale jõudes lummas üle 4000 aasta vana koobashaud oma haprusega ja mõte, et see riituspaik võib olla vanem kui Stonehenge või Egiptuse püramiidid, viis rammestuse hetkega pealt.

Connemara – Sky Road – Kylemore Abbey – Friary of Ross

Kaheks järgnevaks ööks sai meie baaslaagriks Galway Salthilli linnaosas asuv Rio Guesthouse, kus rikkaliku hommikusöögi lahutamatuks osaks koos peekoni, tomati, ubade ja munaga on verivorstile ja -käkile sarnane black pudding.

Meenutan heldimusega, kuidas niigi piiratud pagasi hulka sai veel kolm aastat tagasi Šotimaale minnes mahutatud lisaks Briti süsteemi kolmeharulisele üleminekule kolakas vargapesa ja neli eri adapterit. Praegu on Euronicsis saadaval adapter, mille neli USB-auku erinevate ampritega annavad lahenduse kõikidele matkaliste nõudmistele.

Silme ees lahti rullumas dekoratsioonid etendusele „Üks pealuu Connemaras“ ja kõrvus kumisemas „Have You Ever Seen The Rain“, asusime väiksemates gruppides Connemara rahvusparki avastama. Iirimaa loodusnähtustest tasub silmas pidada kiiresti algavaid ja lõppevaid vihmahooge, kohalikus keeles showers, ning imeväikseid, kuid seda tüütumaid sääselisi, kohalikus keeles midges. Positiivne on see, et mõlemat korraga olla ei saa, nii jäi kaasavõetud sääsemürk sootuks kasutamata. Lõpuks ei viitsinudki keegi enam ilmateadet vaadata, automaatselt sikutati toast väljudes Motomarketist ostetud Heldi hingavad vihmakombinesoonid selga. Eesti ilmaolude kallal nurisemine on täiesti ülekohtune!

Mööda mereranda kulgev Sky Road oli esimene sihtmärk pärast Clifdeni linna, sealt edasi järve kaldal olev sakiliste servadega maaliline Kylemore’i klooster, kus nunnad siiamaani tütarlastekooli peavad. Teekond jätkus mööda Killary fjordi kallast järgmise vaatamisväärsuse suunas. Friary of Ross paelus lisaks kloostrivaremetele tuule käes laulva terastorudest väravaga.

Õhtu lõppes 175 aastat ühe suguvõsa valduses olnud O’Connor’si pubis, kus seekord said eestlased näidata üles hoopis oma võrratut tantsuoskust.

Galway – Clonmacnoise – Kilbeggan

Kuna juba kella kolmeks olime oodatud DSV terminali tsikleid pakkima, oli taas kord planeeritud varajane hommikusöök ja start kell üheksa. Clonmacnoise’i klooster osutus vaatamata krõbedale piletihinnale jahmatamapanevaks kohaks. Oma vihmakostüümide ja kiivritega moodustasime seal turistide jaoks omaette elamuse. Järgmine peatus oli ajaloolises Kilbeggani viskitehases, mille tuuri edukaid lõpetajaid premeeriti mikroskoopilistes kogustes Iiri viski degusteerimisega. Alkoholiaurudest läks sassi hoopis GPS, mis juhatas meid esimesel katsel DSV terminali asemel hoopis otse kellegi suvekodu liivakasti servale. Samal ajal saime kaela veel ühe pilvetäie padukat – Iirimaa otsustas meid kuivalt mitte koju lasta.

Pakkimine võttis taas aega tunni ja nägi välja umbes nii: ratas raami peale, koorLennukitehases saavad kokku ajalugu, kultuur ja erinevad põlvkonnad. Musta saali, kuhu toetuse eest saadud valgusaparatuur paigaldatakse, kasutavad iga päev paljud noored muusikud, tantsijad ja näitlejad. Suur tänu Estonia Seltsile ja Kultuursele Motobandele meie lavade tuleviku peale mõtlemast! Mart Saar MTÜ Viljandi Lennukitehase projektijuht marihmadega kinni ja kõik ülemõõduline alla/maha (esiklaas, peeglid, tagakohver), kuna kaks tsiklit ülekuti mahuvad haagisesse üsna napilt. Reisi meeleolukas finaal möödus luksuslikus Maudlins House Hotelis (www.maudlinshousehotel.ie), valge linaga kaetud pikk laud koos pidulike kõnedega hakkab saama Kultuurse Motobande lõpuõhtute tunnuseks.

Slán abhaile! (gaeli keeles: „Turvalist koduteed!“)

Ehmatused, kukkumised, tühjenenud rehvid ja akud kuuluvad paratamatult motomatkade raudvara hulka. Kultuurse Motobande eriline tänu kuulub Ilmarile, Eduardile, Toomasele ja Silverile asjatundlikkuse, osavõtlikkuse ja abi eest. Loomulikult tuleb siinkohal toonitada hea varustuse ja reisikindlustuse olemasolu tähtsust.

Läbisõidetud kilomeetreid kogunes veidi alla 1600. Nelja mootorratturi jaoks oli seda ilmselgelt liiga vähe – juba enne reisi algust olid nad otsustanud mööda maad koduni sõita. Ülejäänud istusid bussi. Ehkki tegelikult on ühistranspordiühendus lennujaama ja Naasi vahel igati olemas, kasutasime kõigi kolme transfeeri jaoks soodsamat ja mugavamat alternatiivi tellitud bussi näol (www.bartons.ie).

Lennuki väljumine Dublinist viibis, mis tegi nii mõnedki pardalolijad ärevaks. Oli laupäeva õhtu ja publik juba ootas armastatud esinejaid Vooremaal, Pärnus, Muhumaal ja Pranglil.

Tekst: Mart Mikk            

Fotod: Estonia Selts  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga