Kultuur või päike – mõlemaks jaksu ei jätku

Milleks peab valmis olema inimene, kes usub, et nädalasel reisil Egiptusse jõuab ta lisaks päevitusele saada ka ülevaate Egiptuse ajaloost ja kultuurist? Silvia Pärmann proovis omal nahal järele.

Päike on katuse ahvatlevalt kuumaks kütnud. Tõotab tulla ideaalne päevitamisilm. Paraku on tegemist kopti kloostri katusega ning säravate silmadega munk Nikodemus on juba paar korda mõista andnud, et viisakas oleks end sõrmeotsteni kinni katta.

Kolmas päev Hurghadast alanud Egiptuse ringreisil... Näeme esimest korda päikest. Merd ei ole me veel näinud. Kairost 100 kilomeetri kaugusel keset kõrbe Wadi Naturnis asuvad kindlusesarnased kopti kloostrid on olnud päikeseturistidele tundmata paik. Ehkki mungad võtavad külalisi meeleldi vastu.

Egiptuse kristlased lõid ortodokssest kirikust lahku pärast seda, kui kirikukogu 451. aastal leidis, et Kristuse loomus on ühtaegu nii jumalik kui inimlik. Aleksandria patriarhi veendumust, et Kristus on täielikult jumalik, ei õnnestunud kõikuma lüüa – ning kopti kirik oligi sündinud. Rooma võimude eest leiti pelgupaik Wadi Naturni koobastes, hiljem rajati kloostrid, millest tervelt neli on säilinud.

Nikodemus räägib päikesenäljas turistidele pikalt ja põhjalikult kloostri ajaloost, kopti kristlusest, isegi laulab. Kui pooletunniseks planeeritud kloostrikülastusest saab kaks tundi ja ees ootavad veel kolm Wadi Naturni kloostrit, juhtub see, mis Egiptusesse päikesereisile sattu- nud inimestega juhtuma peab: ka kõige kultuurihuvilise- mad nõuavad valjuhäälselt teekonna jätkamist Vahemere poole Porto Marina viietärnikuurorti.

Kunstlinnak tühja koha peal

Päike kaob Porto Marina tornide taha just siis, kui meie bussi nina turvameeste putka vastas seisma jääb. Veel mõni aasta tagasi polnud selle küla kohal midagi. Nüüd on siin avarad hotellitoad paari tuhande inimese jaoks, restoranid, kohvikud, spaa, säravvalged kaatrid, luksusli- kud jahid, golfiväljakud. Ümberringi laiub tühi kõrb.

Enne reisi küla kohta Internetist infot otsides sattusin enda arvates kogemata mingi Itaalia kuurordi saidile, mis aktiivselt reklaamis gondlisõidu võimalusi. Kuid keset küla vookleb tõepoolest basseinisinise veega kanal ning sellel sõidab gondel. Et hooaeg Vahemere ääres on juba läbi, siis sõidutab igavlev paadimees gondliga kokki hotelli restorani kööki tööle.

Õhtusöögile ilmuvad kõik sekundilise täpsusega ja teatavad kelnerile oma joogisoovid. Kelneri pilgus peegelduvat hämmingut peaksid õppima tulema ka Hollywoodi staarid: „Meil on alkoholivaba kuurort, araablasest omanik ei luba alkoholi müüa.Nii karmiks alkoholipoliitikaks ei ole me grupis keegi valmis.

Selge! Vaja on taksot lähimasse asustatud punkti. Selgub, et lähim küla on kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel, lihtsalt veel pisut edasi. Kuid taksot sinna ei saa.

Saaks aga limusiini, ütleb noormees vastuvõtuleti taga rõõmsalt ning tõstab juba telefonitoru. Täiuslik päikesepuhkus tundub lõpuks käegakatsutav, kuid siis hakkab lõpuks mõistus tööle – rühmareis ei ole suutnud siiski täiesti laastavat tööd teha. On seal ka mõni kohvik, baar?

„Ei-ei-ei-ei-ei. See on väike beduiiniküla!“ Lähim veinipudel on 125 kilomeetri kaugusel Aleksandrias.

Päris linn ja päris inimesed

Võimalust järgmisel päeval kell kaheksa bussi istuda tervitame niisiis rõõmuga. Plaanis on väljasõit Aleksandriasse – terve päev kunagise maailmalinna hiilguses. Reisikorraldajatel on küll kummaline mõte, et kell 10 Aleksandriasse jõudes võiks meid algatuseks paariks tunniks pimedatesse katakombidesse lükata.

Tervelt neli inimest on aga otsustanud vaatama minna, milline Aleksandria tegelikult on. Noh, ja kui aus olla, siis vahelduseks buffet’dele otsida üles mõni mereäärne kalarestoran.

Linna peatänavast ja ühtlasi merest paari kilomeetri kaugusel asuvate katakombide ees bussist välja astudes kohtame ootuspäraselt reisikorraldaja vastuseisu meie ekspeditsioonile. Asi lõppeb pisut põgenemist meenutava ettevõtmisega.

Suuna mereni seame paika tähtsamate vaatamisväärsuste järgi. Meie nelikust kolm on pärit Pärnust – see annab garantii, et mere lõhna peale jõuame kohale.

Enne on aga vaja läbida linnaosa, mis argipäeviti muutub hiiglaslikuks turuks. Kohalikud mehed sätivad lettidele kangaid, puuvilju, vesipiipe, saapaid, vürtse, vaipu. Mitte keegi ei ürita meile mitte midagi maha müüa. Ilmselt pole asi selles, et tegemist oleks harukordselt halbade kaupmeestega – nelja valget naist nägid nad viimati nendel tänavatel omapead liikumas vist väga ammu. Jalgu pole nad ilmselgelt veel kauem aega näinud.

Pärast pooletunnist rännakut – ja edukat kõrvalepõiget meie poole visatud banaanist – oleme turvaliselt mere ääres hotelli Sofitel Alex Cecil ees, mille on teinud kuulsaks Lawrence Durelli romaan „Aleksandria kvartett“ ja legend, et samas kohas sooritas enesetapu Kleopatra VII. Meie tunneme vastupidiselt Kleopatrale, et elu alles algab.

Marsime kalaturule, istume sealsesse restorani maha, näitame näpuga, millised kalad ja krevetid tuleks grillida ning tellime päikese ja mereni jõudmise tähistamiseks lõpuks ka pudeli valget veini.

Võrreldes turisti-Egiptusega, määrib päris linn päris inimestega valgeid kingi kõvasti rohkem, kuid vastukaaluks on kuhugi kadunud kõik tüütud ja pealetükkivad kaupmehed. Värvilised kalapaadid sõeluvad sadamast sisse ja välja, võrgud erinevaid elukaid täis. Kel paati pole, peab leppima õngitsemisega – paremad kivid Kaitbei kindluse juures hõivatakse ilmselt juba päikesetõusu ajal. Tänaval hõljub pisut kõrbema läinud maisitõlvikute lõhn.

Maandume kohvipausiks mereäärses sukeldumisklubis. Viimased väljakaevamised on toonud nähtavale kiviplokke, mis arvatavasti pärinevad 3. sajandil eKr ehitatud Aleksandria tuletornist ning need meelitavad kohale sukeldujaid kogu maailmast. Piirdume lestade ja balloonide imetlemisega ning veendume iga sekundiga järjest rohkem, et Aleksandria hiilgus – mida uus raamatukogu küll hoogsalt tagasi tooma on hakanud – võis ju pageda koos kirjanike-kunstnikega Nasseri revolutsiooni eest, aga otsatult lahke ja toreda linnaga on ikkagi tegemist.

Imeilus sisutühi päev

Bussireisi neljas päev pidi meid viima turistidest peaaegu puutumata Siwa oaasi. Kahtlemata reisi tipphetk, kuid paraku 500 kilomeetri kaugusel. Tekkis küll kerge kiusatus järele proovida, mitu kilomeetrit suudab inimene nädalas bussiga sõita, kuid võimalus kell neli ärgata, bussi istuda ning sellest paar tundi pärast südaööd väljuda surmab igasuguse seiklusvaimu täiesti.

Lõpuks ometi avaneb võimalus proovida, mida turistid tavaliselt Egiptuses päevade kaupa teevad – rannas vedeleda. Kella kümne paiku on rannas lamamistoolidel ees juba pool reisiseltskonnast, kelle bussisõidu taluvuspiir on samuti ületatud.

Tellime mangomahla, jäätisekokteile, peame võrkpallilahinguid ja raporteerime oma imeilusast sisutühjast päevast oaasi valinud reisikaaslastele.

Reisikaaslased jõuavad tagasi natuke pärast südaööd, on vaimustuses ja valmis kasvõi kell kolm uuesti oaasi poole teele asuma. Paraku nõuab kontroll oma elu üle mõningatest vaatamisväärtustest loobumist. Ka õhtu rannavõrkpalliga oli imeilus.

Pean tunnistama, et kui Porto Marinast lahkumise päeva hommikul oli programmis esmakordselt jäetud „ametlik“ aeg ranna ja päikese nautimiseks, tundsin kerget kahjurõõmu pilves taevast vaadates. Novembrist veebruarini ilm Vahemere ääres reisikorraldaja välja mõel- dud graafikuga eriti ei arvesta.

Egiptuse kultuurilugu rannaliivalt lahkumata

Egiptuse aja- ja kultuuriloo huviliste õnneks on eesti keeles ilmunud mitu väga head raamatut, mis aitavad Egiptusega tuttavaks saada ka Punase mere liivarandadelt lahkumata või isegi jalga Egiptusesse tõstmata.

Populaarseim Egiptuse-teemaline raamat maailmas on ilmselt Agatha Christie „Surm Niilusel“. Ainult pisut igavama, kuid kindlasti adekvaatsema pildi Egiptusest annab Eesti tuntuima egüptoloogi Sergei Stadnikovi äsja ilmunud raamat „Egiptus. Kohtumine Vana-Egiptusega“. Stadnikov tutvustab teadlaste uurimisretki Egiptusse ja annab ülevaate Vana-Egiptuse aja- ja usundiloost, mütoloogiast, jumalustest ning üleloomulikest jõududest. Raamat sisaldab ka turistile eluliselt vajalikku infot, selle on kogunud Hanna Talving.

Edasijõudnutele on võibolla jõukohane ka 10 aasta eest ilmunud Stadnikovi artikli- ja esseekogumik «Vana-Egiptuse kultuurilugu». Selle esimene osa käsitleb teemasid, mida päevitamistooli-kirjanduseks klassifitseerida ei saa: näiteks jumal-kuninga institutsioon Muinas-Egiptuses, samuti aja ja igaviku probleemid. Lisaks sellele surm ja teispoolsus, mis on üks tähtsamaid teemasid egiptuse kultuuris.

Suurepäraseks giidiks Egiptuse kultuurilukku on Soome kirjanduse tuntuselt teine tegelane Sinuhe (Muumid hoiavad esikohta). Mika Waltari „Sinuhe, egiptlane“ kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi aastail u. 1390-1335 enne Kristust.

Neile, kes hindavad christielikku lähenemist Egiptusele, on heaks teejuhiks egüptoloog Gerald O ́Farrelli „Tutanhamoni pettus“. O’Farrell tõestab oma raamatus, et Howard Carter ja lord Carnarvon leidsid Tutanhamoni hauakambri tegelikult mitu aastat varem, kui nad sellest maailmale olid teatanud. Nad rüüstasid kõigepealt hauakambri, et jätta muljet muistsel ajal sinna tunginud röövlitest. Autor otsib raamatus vastust ka küsimusele, mis juhtus papüürustega, mille Carter ja Carnarvon olid hauakambrist leidnud ja mis seejärel kiiresti kadusid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga