Ühtepidi on meie organism stabiilsuse ja kindla rütmi järele igatsev, teistpidi on aga ka paindlik ja erinevate tingimustega adapteeruv. Kuulume loomariigis püsisoojaste rühma ja sellest ka see, et temperatuurimuutustele reageerime koheselt. Organismil on hulk kaitsemehhanisme, et säilitada kindel kehatemperatuur.
Kraadiklaasiga tavaliselt kaenla alt mõõtes saame väärtuseks keskmiselt 36,6°C, kuid organismi sisemine temperatuur on tavaliselt 37°C. Sellise temperatuuri juures toimuvad kõik ainevahetusreaktsioonid ökonoomselt ja optimaalselt. Stabiilse temperatuuri peab meile kindlustama vereringe. Usun, et enamus on tähele pannud, et leiliruumist saabudes on nahk punakas, külmal talvel õuest saabudes aga kahvatu ja sinaka varjundiga. Selline muutus on tingitud veresoonte seintes olevatest silelihastest, mis kuumaga laiendavad ja külmaga ahendavad veresooni.
On teada, et paremini polsterdatud nahaaluse rasvkihiga inimesed kannatavad jahedat paremini, soojas aga higistavad rohkem. Kõhnemad sagedasti külmetavad, aga higistavad vähem. Osal inimestel külmetavad kogu elu käed ja jalad, mis on sageli seotud perifeerias asuvate veresoonte nõrkusega. See on enamasti kaasasündinud sümptom. Teadaolevalt jahedas vastupidamine oleneb paljus riietusest. Soojust aitab paremini hoida riiete vahel olevad õhukihid. Need õhukihid ja nende kasutamine on omaette teadus, mida saab siberlastelt õppida. Väga tundlikud on aga need kehapiirkonnad, kuhu külm kergesti ligi pääseb ja kus polsterdavat rasvkihti pole ehk siis sõrmed, varbad, põsed, kõrvad. Kogu keha soojusest ligi 18% eraldub just pea kaudu. Tundlik on ka kael.
Külmades tingimustes tuleks õhku sisse hingata vaid nina kaudu, kuna ninasisene limaskest on väga hea verevarustusega ja õhk enne soojendatakse, kui see sügavamale hingamisteedesse suundub. Täiesti vale on aga arusaam, et alkoholi tarbimisega saab allajahtumist vältida. Kange alkohol paneb küll esialgu nii-öelda vere käima, kuid hiljem tuleb kiire allajahtumine.
Meditsiinis eristatakse kogu keha allajahtumist ja lokaalset külmetust. Kriitiliseks piiriks on umbes 25°– 30°C kraadi juurde langenud kehatemperatuur. Jahedamat keha tavaliselt ei õnnestu enam ellu äratada. Oleneb ka sellest, kui kaua on organism madalas temperatuuris olnud. Soojuse saamine tagasi organismi peab olema aeglane. Igasugused soojad vannid allajahtunule on keelatud. Ülessoojendamisel tehakse tihti ka see viga, et inimene keeratakse kuidagi „konksu“. Tegelikult peab külmetanu lamama selili, käed ja jalad kergelt kehast eemale viiduna ja võimalikult sirgetena, et mitte takistada sügavates veresoontes verevoolu.
Kõige paremini töötab inimese ülessoojendamisel madalatest kehatemperatuu- ridest termolina, mille ääred on patsiendi keha alla keeratud. Allajahtunute kaenla alla ja kubeme piirkonda, kus veresooned paiknevad suhteliselt pindmiselt, võib asetada ka sooja veega pudeleid (38°– 40°C). Võimalusel anda allajahtunule juua sooja mahla või magusat teed (38°–40°C).
Ülessoojenemine peab toimuma aeglaselt. Matkadel pole üldse vale, kui allajahtunule poeb keegi kaissu. Usun, et ei ole tarvis meelde tuletada, et kaissu võtmine ja kaissu minemine toimub paljalt. Vana tšuktši kombe kohaselt.
Lokaalne külmumine toob endaga sageli kaasa ka tõsised tüsistused. Ikka näpud, varbad, kõrvad ja ninaots on kõige tundlikumad. Esmaabis ei tohiks nimetatud kehaosi tõesti kunagi hõõruda lumega ega tekkinud villidest vedelikku välja vajutada. Nahk on tüsistuste ja haavade kaitseks. Kõige paremaks kaitseks külmetuste vastu on soe kuivus ehk villane riie. Külmumis- tunde tekkimisel võiks, kui võimalik, käed peita vastu ihu, näiteks kõhu peale sooja suruda. Võimalusel võib ka käed ja jalad panna sooja vanni temperatuuriga 37°C
ja siis iga 10 minuti pärast kraadi võrra soojust tõsta, vee all kätt kergelt mudides.
Näo piirkonna külmumisel tuleks aga püüda teha grimasse ning liigutada kõiki naeratuslihaseid, et miimilistesse lihastesse verd juurde meelitada ning külmumist peletada.
Dr. Toomas Põld, Qvalitas arstikeskus