Kuidas naasta reisilt tähenduslike fotodega?

"Kus siin on fotograafia ja mida sa selle pildiga öelda soovid?" küsis mõni aasta tagasi fotograafia õppetooli õppejõud, vaadates järjest fotosid minu meelest imetoredatest paikadest. Seletasin siis pikalt ja laialt, et see on see vaade ja mõtlen seda ja näe, vahvad pilved ja päike loojub ja... "Nojaa, Rene, aga sinu käes on ju fotograafilised tööriistad, neid aga siin eriti kasutatud ei ole."

"Kus siin on fotograafia ja mida sa selle pildiga öelda soovid?" küsis mõni aasta tagasi fotograafia õppetooli õppejõud, vaadates järjest fotosid minu meelest imetoredatest paikadest. Seletasin siis pikalt ja laialt, et see on see vaade ja mõtlen seda ja näe, vahvad pilved ja päike loojub ja... "Nojaa, Rene, aga sinu käes on ju fotograafilised tööriistad, neid aga siin eriti kasutatud ei ole."

Samal hetkel mõistsin, et kui pean ise pildil olevat kirjeldama, siis järelikult minu pildid seda iseseisvalt edasi ei anna. Need olid pelgalt faktid, et olen olnud Itaalias Cinque Terre matkaradadel, Portugalis Lagoa de Albufeira laguunis surfamas või Mehhikos maanteid „mõõtmas“, kuid lugu sellest, kuidas lõhnavad tsitruspuud, milliseid maitseelamusi kogesin või kuidas viimased päikesekiired kutsusid naasma rannaliivadele, neis piltides siiski ei olnud.

See küsimus on mind enim aidanud edasi liikuda oma igapäevases fotograafitöös ning juhatanud kätte niidiotsad eristuvaks ja tähenduslikuks pildikeeleks.

Reisimine on võimas õpetaja

Reisides on väga suur potentsiaal arendada endas pildistamise oskusi. Esiteks oled tavakeskkonnast väljas ning seega ümbritseva suhtes juba eos tähelepanelikum, sul on olemas soov teha pilte kõigest, mida koged ja näed ning ilmselt on sul reisil kaasas ka fotokaamera. Nüüd on jäänud veel küsimus – kuidas.

Siinkohal ei hakka ma andma tehnilisi juhendeid, kuidas saada terav või hästi komponeeritud foto, vaid pigem annan soovitusi enda kogemusest lähtuvalt. Ära võta endale liiga suurt ambitsiooni, sest reisil olles ei ole vaja kõike pildistada. Oma viimastel reisidel olen valinud alati mingi läbiva konkreetse teema, mida otsima hakkan.

Mootorrattareis Vietnami

Mootorrattareisil Vietnamis seadsin endale mõne konkreetse eesmärgi. Esiteks soovisin kohalikest elanikest teha portreesid viisil, et juhendan neid kehakeeles (mina Vietnami keelt ei oska ning nemad inglise keelt samuti mitte).

Tahtsin maksimaalselt viie kaadriga jõuda soovitud tulemuseni. Oluline eesmärk oli arendada ka maastike pildistamise oskust. Need ülesanded andsid reisile täiesti erakordse dimensiooni. Õppisin, kuidas juhendada portreteerimisel inimesi ilma sõnu kasutamata, kuidas iseennast ületades tänaval võõraid peatada, kuidas kohalikke julgustada ja kontakte luua – näiteks küsida aadress, kuhu võiks hiljem fotod saata.

Ja mis kõige olulisem, see kogemus juhtis mulle tähenduslikul viisil mu tähelepanu mind ümbritsevatele ning rikastas ja täiendas reisikogemust. Lisaks oli mul koju tuua suurepärane pagas jutustavaid reisifotosid.

Mongoolias dukhasid pildistamas

Teise näitena võin tuua eelmisest aastast Mongoolia reisi, millel seadsin eesmärgiks dukhade (hääbuv rahvakild Põhja-Mongoolias) argipäeva dokumenteerimise. Et seda mõtet teostada, tuli esmalt võita kogukonna usaldus, ning oma isiklikust mugavustsoonist kõvasti väljuda. See tähendas väga varajasi (päikesetõusudel) ärkamisi, et veeta ühiselt aega, ning tundidepikkusi rännakuid, otsides mööda metsi põhjapõtru, kuid tehtu sai pärjatud ning viimaseks, viiendaks külasoleku päevaks tekkisid võimalused vahetuks portreteerimiseks ja olme dokumenteerimiseks. See eesmärk õpetas, et kuigi soov on suur, ei saa ega olegi mõistlik kohe sihtkohta saabumisel kõike ümbritsevat jäädvustama hakata, pigem elada keskkonda natuke sisse, jälgida rutiine ning alles seejärel tähenduslikul moel oma eesmärk täita. Tulemuseks sai loodud sõprus ja suur usaldus, mis on taas kord nähtav ka piltidel. Lisaboonuseks on kaameras kohe juba hoolikalt valitud ning ainult parimad kaadrid, ning kodus ei ole vaja tuhandeid pilte sorteerida.

Kus siin on fotograafia?

Täpselt samal moel võib endale valida meelepärase teema või kaks, olgu selleks kohalik toit, arhitektuur, vaatamisväärsused, veepiisad, päikeseloojangud, laulud, infrastruktuur, peegeldused, lilled või mõni muu teema, mis kõnetab. Kui teema valitud, siis leiab internetist juhendeid, kuidas ja mis tingimustes on kõige parem pildistada ning millele tähelepanu pöörata. Lisaks on võimalik teha veidike eeltööd, kust soovitut üldse otsida, salvestada asukohad ja kontaktid, samuti viia ennast kurssi kultuuriliste kontekstidega. Selliselt hakkab reisi planeerimine, reis ise ja fotograafia omavahelises sünergias võimsalt tööle ning uskuge mind, teie pildid jutustavad seda iseenesest. Läbi kõigi nende praktikate õpite tundma oma fotokaamerat, olgu selleks mõni profim aparaat või lihtsalt telefonikaamera. Iga kogemus annab võimaluse järgnevateks paremateks sammudeks.

P.S. Nähes enda ümber kümneid teisi sama asja pildistavaid fotograafe, küsige endalt alati: „Kus siin oleks fotograafia, millised võimalused on teha tähenduslik ülesvõte, kasutades loominguliselt fotograafilisi vahendeid?“

René Türk on portree- ja lavastusfotograaf ning kirglik reisija. Tema tööd on pälvinud mainekaid rahvusvahelisi ja kodumaiseid auhindu. 2016. aasta Eesti suurima reisifotokonkursi võitja, kelle ülejäänud esitatud fotod olid samuti finaalis. Töödega on võimalik tutvuda portfooliolehel www.rene.com.ee ning Instagramis www.instagram.com/renetyrk/.

Tekst ja fotod: RENÉ TÜRK

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga