Kuidas me Noa laeva otsisime ja mida tegelikult leidsime

Eestlaste 2008. aasta Ararati mäevallutus luhtus enne, kui see alata sai – kolm saksa mägironijat pantvangistati Kurdistani Töölispartei poolt ning mägi suleti eestlaste silme all. 2013. aastal toimus teine katse, seekord oli mägimatkale minemas kümneliikmeline rühm, kus oli nii vanu matkahunte kui ka täiesti esimest korda matkale minejaid. Eestlaste mäevallutusest teeb ülevaate Targo Tennisberg.

Eestlaste 2008. aasta Ararati mäevallutus luhtus enne, kui see alata sai – kolm saksa mägironijat pantvangistati Kurdistani Töölispartei poolt ning mägi suleti eestlaste silme all. 2013. aastal toimus teine katse, seekord oli mägimatkale minemas kümneliikmeline rühm, kus oli nii vanu matkahunte kui ka täiesti esimest korda matkale minejaid. Eestlaste mäevallutusest teeb ülevaate Targo Tennisberg. Esmaspäev, 1. juuli, saabumine Start autoga meie Tartu kodust kell 9.30, plaanis kulgeda 24 tunni jooksul marsruudil Tartu-Valga-Rīga-İstanbul-Ankara- Van-Doğubeyazıt. Kell 10 võtsime peale Karu ja ekspeditsiooni toiduvaru, kell 11 Valgast Janeli. Karu magas terve tee, välja arvatud seitsekaheksa korda, kui talle helistati. Edastas seepeale käsklused, kes kellega peab rääkima, kohtuma, mingeid asju teatud punkti viima jne, ning magas seejärel silmapilk edasi (või siis ei ärganudki üldse?). Riia lennujaamas oli ülejäänud seltskond juba kohal, ajaloolise tõe huvides on siin toodud meie munsterroll: Allan Sülla, Janeli „Žallai” Jallai, Katrin Gabrel, Katrin Merisalu, Kristjan Saar, Kunnar „Karuto” Karu, Marko „Django” Villup, Martti Järv, Rain „Kurnaja” Seepõld, Targo Tennisberg. Karu oli ametlik rühmajuht. Igaüks sai oma pakkimismeisterlikkust demonstreerida ning lõpuks oli kogu toit ja varustus niiviisi ära jagatud, et kõigi kotid olid parajasti kriipsuke alla 23 kilogrammi pagasipiiri. Esimene lend oli Istanbuli. Turkish Airlines sai eelmisel aastal Euroopa parima lennuliini auhinna ning lennukis oli ka kohe näha, et teenitult. Uus viks lennuk, parim meelelahutussüsteem, mida ma näinud olen, ning täitsa söödav toit − hästi tehtud. Teine lend Ankarasse oli juba siselend ja natuke vähem fancy, aga see-eest kiire − umbes nagu Stockholmi lennata. Ankaras pakid välja ja veel kolmas lühike lend Van’i linna, kuhu saabudes oli kell juba üle kesköö. Türgi on tervenisti Eestiga samas ajavööndis, nii et vähemalt kellakeeramisraskus jäi olemata. Kohalikud olid meile aga hilisest ajast hoolimata lennujaama kenasti väikebussiga vastu tulnud, kotid läksid bussi katusele ning algas sõit läbi öise Türgi provintsi. Van’i-Doğubeyazıti tee on umbes 180 kilomeetrit, aga suur osa teest oli renoveerimisel, nii et sõit kestis pea kolm tundi. Vahepeal põikas bussijuht veel ka mitmesse bensiinijaama, kolmandas kohas õnnestus tal ka keegi üles kloppida ja tankida. Kell oli ligi neli hommikul, kui buss hotelli juures peatus, idataevas valgenes juba ning saime ka esimese pilgu Araratile endale. Hotelliks oli mõistagi kurikuulus Golden Hill, aga väsimus oli piisavalt suur, et narmendavatest voodilinadest mitte numbrit teha. Teisipäev, 2.juuli, Doğubeyazıt Teine päev kulus puhkamisele ning linnaga tutvumisele. Doğubeyazıt on 70 000 elanikuga, suurem kui näiteks Pärnu, aga oma kõikjale tungiva tolmu, juhuslikul viisil kokkuklopsitud majade ja putkamajandusega on Euroopa standardite kohaselt tegu paraja pommiauguga. Siiski käivad siin vähemalt turistid, nii et muud provintsilinnad on ilmselt veel kõvasti õnnetumad. Tänu turistidega on tänavad täis ka poisikesi, kes paremal juhul katsuvad mingit träni müüa ning halvemal juhul jooksevad lihtsalt sabas ja kilkavad money-money. See-eest sai linnas hästi ja odavalt süüa. Meile tutvustati üht tõenäoliselt peenemat lokaali, kus supp, eelroog, põhitoit, magustoit, karastusjoogid ja tee tulid kokku seitsme euro ringis inimese kohta. Toit oli lihtne, aga väga hea, kohalikust värskest toorainest sealsamas valmistatud. Neile, kes kohalikku toitu kõhu pärast pelgasid, sobis lollikindla valikuna kanalihast kebab, mina proovisin aga võimalikult palju asju. Iseäranis hea oli piparmündiga hernesupp (oskab keegi järele teha?) ning liha ja riisiga täidetud kohalik aedvili, millele ei osanud nime anda. Restoranis, hotellis ja igasugustes muudes kohtades ripuvad Kemal Atatürki pildid, mis meenutab natuke sotsialismimaadest tuttavat isikukultust, kuid samas tundusid kohalikud moodsa Türgi rajajasse suhtuvat täitsa ehtsa austusega. Päeva lõpus tegi Karu briifingu sellest, mis meid ees ootab. Karu ise oli juba tolsamal 2008. aastal proovinud Ararati otsa ronida, aga pärast Saksa turistide pihtapanemist ajas sõjavägi kõik ülejäänud ronijad minema. Peamine, mida ta rõhutas, oli see, et läheme hästi aeglaselt ja rahulikult, kuus tundi tuhande meetri kohta. Ilmateate järgi pidi hetkel olema pilvine, aga nädala lõpupoole selginema. Lootsime parimat. Kolmapäev, 3. juuli, alumine laager Kui Doğubeyazıt asub 1625 meetri kõrgusel, siis matkaraja algus on 2200 meetril, alumine laager ligikaudu 3300, ülemine laager 4200 ja tipp 5137 meetril. Nagu enamasti tavapäraseks sai, anti ka esimesel päeval start kell 9, enne seda jäi parasjagu aega hotelli katuseterrassil moosisaia süüa ja elu üle järele mõelda. Seljakotid kõigepealt jälle bussi katusele ja ise bussi. Mäele viis teine buss kui lennujaama, aga kõik bussid olid kohalikus stiilis dekoreeritud − kudumeid ja pilte täis. Poolel teel tuli teha peatus sõjaväe kontrollpunktis ja meilt korjati passid ära, väidetavalt selleks, et neist koopiaid teha. Buss sõitis koos kõigi meie kottidega minema, jättes meid tee äärde istuma. Ilma asjade ja dokumentideta tekkis pisike kõhedus, et kas kõik on ikka korras, aga ei möödunud tundigi, kui buss jälle tagasi jõudis ja sõit võis jätkuda. Mäkke viiv tee läks vaikselt järjest konarlikumaks ja lõpuks saabuski punkt, kust edasi tuli rattad asendada jalgadega. Giidid lasksid oma kraami tassida eeslitel, sama teenus oli mõõduka tasu eest saadav ka klientidele, nii et mõlemad Katrinid andsid oma raskemad kotid pigem neljajalgsetele sõpradele. Esimese matkapäeva rada oli küllaltki mõnus ja ilm ka paras, lausa lust jalga jala ette tõsta. Mäenõlvad olid täis pikitud kohalike karjuste telklaagreid ning nende pudulojuste salkasid, kes otsisid toitu ja vett, kust said. Mõned karjastest laulsid pentatoonilises helistikus venivaid laule ja kõri võttis neil hästi. Kui kõvem laulumees suu lahti tegi, kajas see üle terve oru, mitmesaja meetri kauguselegi. Meie põhigiid Azat oli enam-vähem kõigi kohalike elanikega sugulane või siis vähemalt tuttav. Linnas näitas ta meile bussijuhte ja kohvikupidajaid, mäe peal eeslikarjaseid: näe, see on minu onupoeg, see on minu vend, see on minu sõber. Paistis, et kõik elanikud olid vähemalt viie lapsega peredest, nii et asi võis nii ollagi. Azat tönkas rahuldaval määral ka inglise keelt, teistega sai suhelda üldjuhul vaid kehakeeles. Kui me aga Azatilt küsisime, kas ta ka teab, kustkohast esimene Ararati otsa roninud mees pärit oli, jäi ta umbusklikuks − ei saa olla, et keegi mingisugusest Eestist esimesena tema mäe otsa jala pani! Ta ise arvas, et on Ararati tipus käinud ehk sadakond korda, saanud aastate jooksul ilmselt päris hea trenni. Umbes poolel maal tegime peatuse ühes rajaäärsetest laagritest, kus meile lahkelt teed pakuti. Teepakkumine ja -joomine käis üldse iga toimingu juurde, söögiaegadest rääkimata. Isegi riidepoes anti teed juua. Kokku umbes neljatunnise astumise järel olimegi esimeses laagris. Nüüd oli juba selgelt näha, et ronime tulemäe otsa, maapind oli kõikjal üle külvatud vulkaanilist päritolu kividest ning taimestik hakkas nende ees vaikselt taanduma. Laager oli samas väga mõnus, korralike telgikohtadega. Kuna hooaeg oli alles algamas, olime suurel platsil täitsa omaette, mäenõlva taga oli küll veel teine sama suur plats, kus telkisid teised rühmad. Neljapäev, 4. juuli, aklimatiseerumine Järgmine päev oli ette nähtud spetsiaalselt hõreda mäestikuõhuga harjumiseks ehk ronisime alumisest laagrist ülemisse ainult selleks, et varsti jälle tagasi tulla. Telgid ja suuremad kompsud jäeti alla, kaasa vaid vesi, natuke toitu ja seljariided. Aklimatiseerumine on sellisel kõrgusel igati mõistlik tegevus, mul oli eelmise päeva lõpuks pea kergelt uimane olnud, aga hommikuks jälle selge. Sama kordus ka teistel päevadel − esimest korda mingil kõrgusel viibides andis õhu hõredus endast märku, kuid teisel korral või siis pärast mõnda aega kohalviibimist oli kõik jälle normaalne. Olen varem ühel matkal kunagi 2400 meetri pealt otse 4400 meetri peale tormanud, mis päädis hirmsa peavalu ja puhta tahtejõu varal liikumisega, seekord võtsime rahulikult. Allan leidis hommikul veel geopeituse aarde, nii et optimistlik algus tehtud. Päev algas küllaltki sombuselt ja jahedalt ning ilm ei paranenud ka hiljem kuigivõrd. Pilved pühkisid pidevalt üle mäeharjade, kattes meid nagu külma tekiga, mis veidi hiljem asendus jälle piiluva päikesega. Aga pole halba ilma, on vaid halb varustus ning õnneks olime korralikult valmistunud. Karu rõhutas hommikul küll, et „täna läheme aeglasemalt”, kui siiski olime taas umbes nelja tunniga sihtkohas. Ülemises laagris hirmutas meid giid, kes väitis, et nüüd tulebki kolm päeva järjest hirmsat ilma. Tellisin oma venna käest SMSi teel ilmateate, mis aga väitis, et järgmisel päeval läheb selgeks ja laupäev peaks perfektne olema. Keda siis uskuda, kas ilmasatelliiti või kohalikku meest? Veetsime üleval umbes tunnikese, hulkusime ringi või istusime niisama kivi otsas. Ilma eesmärgipärase liikumiseta hakkas külm ja niiskus siiski ligi tikkuma ning seadsime end alla tagasiteele. Allaminek läks palju reipamalt, ühelt poolt oli see mõistagi füüsiliselt kergem, aga teisest küljest katsusime kõrgemal valitseva külma udu eest ära pääseda. All veidi puhkust ja õhtusöögi vaaritamine, kuid pilved tõmbusid järjest ähvardavamaks. Mingil hetkel oli näha lihtsalt määratut tumehalli seina, mis meile suurel kiirusel lähenes. Siuh-viuh varustus varju alla ja plagades telkidesse ning sekund hiljem algaski paduvihm ja kõva äike, mis kestis terve ülejäänud õhtu ja umbes poole ööst. Matkaklubist laenatud telgi vimkad polnud veel päris tuttavad ning mõni nöör polnud piisavalt kõvasti pingutatud, nii et natuke vett sattus ka telki sisse. Öösel vihmaga muidugi mingit remonti tegema ei hakanud ja tilkuva vee ette panin lihtsalt koorikjope, et seda ära juhtida. Karu mõistagi magas igasugusest ilmast sõltumata nagu karu. Reede, 5. juuli, ülemine laager Kartustest hoolimata oli reedene hommik võrreldes eelmise päevaga oluliselt selgem ja ilusam, mäetippki kenasti näha. Eelmise päeva aklimatiseerumine oli selgelt kasulik olnud. Kuigi seljakott oli raskem, oli samm seekord üles minnes reipam kui 24 tundi varem ning katsime laagritevahelise distantsi umbes kolme ja poole tunniga. Alumisest laagrist natuke kõrgemale jõudes oli tee ääres näha öösel sadanud värsket lund, mis küll juba kiirelt sulas. Ülemine laager on ka viimane koht, kuhu koormaloomad pääsevad, aga sealt edasi käiakse niikuinii ainult kiiresti tipus ära, võimalikult väikese kotiga. Laager ise oli enam-vähem piiril, kus kivide asemel muutuski valdavaks lumi. Eelmisest ööst õppust võtnuna pingutasime telginöörid viimse võimaluseni, aga õnneks ei läinud seda vajagi. Kuna järgmine päev pidi algama ultravara, tegime varase õhtusöögi, panime võimalikult palju tipupäevaks vajalikke riideid juba magama minnes selga, ülejäänud asjad võimalikult täpselt kohtadele, kust neid kohe haarata, ja keerasime magama niipea, kui hämarduma hakkas. Ilm oli endiselt paljulubav − selge, aga mitte väga külm. Telgi sees langes temperatuur hommikuks ehk kuue-seitsme kraadi peale, mis on selle kõrguse kohta täitsa okei. Laupäev, 6. juuli, tipupäev Ärkasin selle peale, et keegi hull oli äratuskella kella üks-viieteistkümneks öösel äratama pannud ega taibanud seda kinni vajutada. No on oinas, kirusin omaette. Aga kes süüdi? Ise süüdi loomulikult. Lükkasin tahtejõul kõrgema käigu sisse, keerasin adrenaliinikraani lahti ning rebisin silmad paokile. Ahjaa, mäe otsas oleme. Käepäraselt ärapandud pealamp pähe, paar kihti riideid juurde ja välja. Kõigepealt pilk taevasse, mis oli täis kõige säravamaid tähti − ilmasatelliidil oli õigus olnud, pilvkate null! Ei tea, millise lambasoolika pealt kohalikud seda ilma ennustasid, aga seekord oli hea meel, et vanameeste tarkus paika ei pidanud. Siis kõige kiiremast kiirpudrust, kiirkissellist ja kiirteest hommikusöök ning kell 2.07 oli kõik see mees valmis rajale astuma. Üks seltskond oli juba enne meid teele asunud ning nende pealampide valgus ronis jaanimardikatena siksakis ülespoole. Rühkisime neile vapralt järele. Võrreldes eelmiste päevadega oli kulgemine keerulisem, üsna palju oli kohti, kus tuli hoolikamalt vaadata, kuhu jalg panna, või siis käsi appi võtta. Kõige hullem oli pinnas, mis koosnes peamiselt suuremast ja väiksemast klibust, mis pidevalt varisema kippus. Tagantjärele tarkusena tundus mulle, et lihtsam oleks olnud kassid jalga panna ja minna mööda kõrvalasuvat lumenõlva, kuid meie giidid vedasid meid võimalikult pikalt mööda kive. Teele asudes luges Karu veel kord sõnad peale: „Täna läheme küll nii aeglaselt, et paha hakkab!” Tegelikkuses juhtus aga, et giid pani rivi ees edasi, eeldades ilmselt, et kui keegi puhkust tahab, siis küll ta ütleb. Kõik teised olid üksikutele sammudele nii keskendunud, et millelegi muule ei suudetud eriti mõelda ja pausid jäid lihtsalt vahele. Peagi läksime eelmisest rühmast mööda ning olimegi kõige kõrgemad inimesed Türgis. Ühe puhkehetke siiski tegime, kui päikesetõus kumama hakkas, sest Ararati vari, mis otse meie tuldud teele langes, ning Väike-Ararati tipp, mis samuti kodukiirtes nähtavale tuli, jätsid lihtsalt nii vägeva mulje. Peagi lõppesid ka kivid täiesti ning liikusime edasi lihtsalt mööda lund. Päike paistis nüüd juba otse silma ning ilma heade päikeseprillideta oleks nägemisest vähemalt mõneks ajaks loobuda tulnud. Praegu ulatus aga ainult nina riiete vahelt välja ning tõmbus muidugi kenasti punaseks nagu külapoetagusel joodikul. Järgmiseks korraks hangin ka ninakaitsme, siis pole loodetavasti enam ühegi kehaosa küljest ärakukkumist vaja karta. Et terve tee liiga pikk ei tunduks, jagasin seda mõttes lõikudeks ja piilusin iga natukese aja tagant altimeetrit − veel kakskümmend meetrit juures, veel kolmkümmend, ainult natuke veel jäänud! Ja lõpuks paistiski viimane nõlv ja selle taga lehviv Türgi lipp. Lõplikult jõudsime tippu umbes kell 6.15 hommikul, millele järgnes muidugi suur juubeldamine ja pilditegemine, üks heroilisemas poosis kui teine. Raini jaoks oli tavaline ronimine ilmselgelt liiga lihtne olnud ja ta oli mäe alt ka ühe korraliku kivi kaasa toonud, et meie poolt mäele tekitatud erosiooni pisut heastada. Olime teistest rühmadest küll kõvasti ette rebinud, kuid vaikselt jõudsid ka nemad lähemale. Asutasime end allapoole, et kitsukesel tipul teistele ruumi jääks. Samas oli päris hea tunne vaadata, et näe, teised alles rügavad, kui meie juba tagasiteel. Teisi ronijaid oli mitmesuguse võimekusega, üht vanameest näiteks lükkasid giidid sõna otseses mõttes mäenõlva mööda ülespoole. Kuulu järgi oli tegemist ameeriklastega, kelle eesmärk ongi igal pool kõigi asjade eest võimalikult palju raha maksta, muidu nad ei tunne reisist piisavat kordaminekut. Kella 9 paiku hommikul olime tagasi ülemises laagris. Kividest ja lumest oli aga selleks korraks villand ning kõiki tõmbas pigem allpool kauguses paistva muru poole. Seetõttu panimegi pärast väikest puhkust telgid kokku ning liikusime tagasi alumisse laagrisse. Päike võttis pärastlõunaks täiega, telgis tõusis temperatuur kohe 35–40 kraadi kanti, nii et ööune järelemagamisest ei tulnud suurt midagi välja. Selle asemel kasutasimegi õndsat muruplatsi, kus igaüks hakkas omas tempos aktiivselt puhkamisliigutusi tegema. Karu pani enne veel vaid Ämblikmehe kostüümi selga. Kuna varupäevad ei läinud kasutusse, oli meil toiduvarusid üle ning õhtu naelaks sai nende loominguline hävitamine. Populaarseimaks sai meetod, kus söödi mingi toidu ülejääk ära ja tehti samasse katlasse sinna otsa kohe uut. Kui keegi pole enne proovinud, siis soovitan kindlasti näiteks keedetud tatart nuudlite ja tuunikalaga, superluks toit (Tulemus on garanteeritud juhul, kui sama päeva jooksul eelnevalt 5000 kalorit kehast välja matkata.) Pühapäev, 7. juuli, kultuurielamused Superpikale laupäevale järgnes mitte vähem sündmusterohke pühapäev. Hakatuseks leidsin hommikul ojast üles oma kahvli, sest vesi on mägiojades hommikuti madalam − öösel lumi ei sula eriti. Eelmisel õhtul oli kahvel nõusid pestes vette pudenenud ja jääkülmas vees eriti kaua traalida ei viitsi. Igal juhul hea algus päevale! Panime viimast korda telgid kokku ja hakkasime allapoole astuma. Kohalikud lapsed müütasid raja ääres suveniire, millest osa oli ehk tõesti kohalik käsitöö, aga päris palju kandis lähemal uurimisel kirju Made in China. Lehvitasime lõbusalt ronijatele, kes oma teekonda alles alustasid, markantseim neist oli Poolast pärit 75-aastane mees, kes paistis küll vaevalt liikuvat, kuid temaga kaasas olev poeg oli optimistlik. Samas on Poola alpinistidel kõva kuulsus − kas või nende 26 inimese seas, kes on kõigi neljateistkümne 8000 meetri kõrguse mäe otsas käinud, on kolm poolakat. Paari tunni pärast olime tagasi bussi juures ja algas sõit linna, juba tuttavas narmastega bussis. Seljakotid viskasime Golden Hilli, mis pakkus aga omi üllatusi. Meie toas ei olnud vett, ühes teises toas polnud elektrit ning kolmandas toas polnud voodeid! Kurtmise peale puudujäägid siiski kõrvaldati ning saime tolmu kehalt maha pesta. Sellega polnud giiditeenus end aga ammendanud. Kõigepealt saime vägeva pidusöögi osaliseks. See, kes pildil püüab kala moodi välja paista, on tegelikult üks eriti ülbe sai. Pärast sööki oli ette nähtud kohalik vaatamisväärsus nr 2 – Ishak-paša palee. Palee enda pilte saab igaüks internetis leida, ma panin siia need, mis meie seltskonda paremini iseloomustavad. Siit on ka näha, miks Django on Django. Paleest ägedam oli aga üks suveniirimüüja, kes minu käest küsis, kust ma pärit olen. Ütlesin, et Eestist, mispeale tema küsis: „Do you know Parrot?” Wow! „Parrot was from Estonia and he was the first man to climb Mount Ararat,” rääkis suveniirimees edasi. Väga tubli! „And Parrot was the president of Estonia!” oli jutustuse haripunkt. Ilmselgelt pidi selline mees, kes nende suurima mäe suudab vallutada, ka muidu väga silmapaistev olema. Paleest tagasi sõites möödusime veel ühest sõjaväeosast. Türgi armee pole oma lahingutehnika demonstreerimisega kitsi, tankid ja kahurid on ilusti nähtavale seatud, et mässulisi juba psühholoogiliselt ohjeldada. Järgmine kultuuriline atraktsioon oli vaibatöökoja külastus. Kui muidu olid kõik kohalikud omavahel vennad ja onupojad, siis töökoja omanik oli ilmselgelt Onu mõõtu mees. Onu rääkis perfektset inglise keelt, laskis meile head teed serveerida ja demonstreeris nii vaipu kui ka nende kudujaid. Pärast vaibakoda veetsime aega linnas, kus peamise iseärasusena paistsid igal sammul silma internetikohvikud, habemeajajad, lauamängukohvikud, pudupoed ja tavalised kohvikud. Tundus, et kesklinnas muud eriti ei olnudki. Kohvikud olid kõik täis kohalikke mehi, kes teed jõid ja juttu ajasid. Naisi oli vähe näha, küllap kudusid vaipu või hoidsid lapsi. Arhitektuur oli tihti küll imekspandav, et kuidas need majad üldse püsti püsivad, võib-olla sellepärast on ka maavärinad siinkandis nii fataalsete tagajärgedega. Meie võitlejad astusid habemeajaja juurde sisse ja said seal korralikult pügada. Proovisin ka ise teenuse ära, hind oli sama, mis Tartus juukseid lõikamas käies, kuid selle eest sai kõvasti rohkem. Habemeajaja liigutas kääre vähemalt kaks korda kiiremini, tõmbas mul näo mitu korda noaga üle ning tegi veel igasuguseid imetrikke. Ainuüksi kõrvahooldusi sai neli tükki: noa, leegi, seebivee ja vatiga. Välgumihkli kõrva torkamine tundus algul küll veidi hirmutav, aga polnud kuigi hull. Hoopis valusam oli see, kui ta mul päikesest põlenud ninast kinni võttis ja igatpidi väntsutas. Esmaspäev, 8. juuli, saunapäev Viimaseks Doğubeyazıti päevaks jätsime Türgi sauna külastuse. Saun oli jagatud kaheks pooleks, meeste ja naiste omaks. Tellisime täisteenuse, mis sisaldas kogu saunakompleksi aurusauna, Soome sauna, kuuma ja külma veega sisseronimisaukude, niisama kuumade vedelemisplaatidega ja karastusjookidega, aga peamiseks atraktsiooniks olid siiski pesuvanad ehk kolm türklast, kes meid kordamööda puhtaks küürisid, üle masseerisid ja läbi kloppisid. Üks pesuvanadest laulis selle käigus pidevalt veel mingit kohalikku laulu. Kogu küürimise tulemusena saime puhtamaks kui me ilmselt kunagi sündimisest saadik olime olnud. Teisipäev, 9. juuli, Istanbul Teisipäev oli meie viimane täispäev Türgis. Hommikul panime asjad viimast korda bussi ja sõitsime Van’i. Kohale jõudes andis meie buss ees äkitselt pidurdanud teisele sarnasele bussile paraja kõmmu. Nii meie kui ka teise bussi juhid hüppasid välja ja asusid ägedalt kätega vehkides sõnelema. Juhtidega liitusid ka vennad ja onupojad ning pidasime juba aru, kas peaks löömingus ehk omasid toetama, et lennujaama jõudmine kindlustada, kuid siiski saavutasid pooled lõpuks poliitilise kokkuleppe. Kui uurisime söömisvõimaluste kohta, öeldi meile, et vahepeal oli alanud ramadaan ning väljas toitumisega on raskusi. Moslemid peavad ramadaani ajal päeval paastuma, süüa tohib vaid enne päikesetõusu või pärast päikeseloojangut, seetõttu pole ka söögiasutustel päeval midagi teha. Mõningase otsimise järel midagi siiski leidsime ning varsti tuli ka lend Istanbuli. Istanbulis saime esimese asjana jälle kiita Turkish Airlinesi. Kuna meie saabumine oli teisipäeval, kuid edasilend alles kolmapäeva hommikul, andis Turkish meile selle puhul tasuta ööbimise. Ja tuba polnud mitte mingis suvalises urkas, vaid väga viisakas Marriottis. Epiloog Ja oligi aeg lahkuda. Enamik seltskonda pöördus tagasi Riiga, mõned aga mujale. Karu lendas Istanbulist otse Šveitsi, kus ta ronis sama hooga Dufourspitze otsa, ning Django otse Hispaaniasse, kus ta läbis kahe nädalaga Camino de Santiago. Ka teistel on uued seiklused plaanis, nendest aga juba mõnel järgmisel korral.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga