Maailmarändur Margus Kalam annab nõu, kuidas paari päevaga leida üles Istanbuli kõige põnevamad nurgatagused, kohvikud ja näitusesaalid ning seda kõike minimaalsete kuludega nautida.
„Eee... khm..., aga käiks seal ikka ära, siis on nähtud ja süda rahul,“ kogeleb külaline Istanbuli tulles, kui olen just rääkinud, et Sultanahmeti mošee on hetkel remondis. Midagi seal sees on näha, aga mitte palju ja üldse on siin teisi pühakodasid, mille külastamiseks ei pea järjekorras seisma ning pettuma kohe kindlasti mitte.
„Ohh... oleks ma seda varem teadnud, oleks võinud tõesti vahele jätta. Need mošeed on seest suht ühesugused!“ on reaktsioon, kui kogu tuur läbitud.
„Ma ju rääkisin!“
„Rääkisid küll, aga see on ikka nii tuntud, et...“
Kes mida otsib. Kes vajab luksust, kes tahab soodsalt linna avastada, kes midagi muud. Pakun siin välja reisiplaani, mis mulle huvitav tundub ning mida ei väsi taas ja taas kordamast.
Millest alustada?
Broneeri majutus suuremate transpordisõlmede lähedale. Taksimi väljaku ümbrusesse on mugav saabuda ja sealt lahkuda ning kõik vajalikud trammi- ja bussiliinid on käeulatuses.
Osta enne tulekut väike summa kohalikku valuutat. Piisab 500 liirist, et saada lennujaamast linna ja teha hädavajalikud ostud. Hiljem saad kaardiga kohapeal maksta või vajaduse korral automaadist võtta (veel soodsam on vahetada linnas).
Kui soovid kohe linnakaardil navigeerima hakata, osta lennujaamast kohalik SIM-kaart. Kõige odavam variant, mida pakutakse. Kogemuste põhjal levib Turkcell pisut paremini kui Vodafone.
Mine taksojärjekorda, mis on väljapääsu nr 9 ees. Ega seal rohkem neid järjekordi polegi, aga samas on alati sohvreid, kes üritavad saabujate seast kliente püüda. Pole ise katsetanud, aga parem karta kui kahetseda ja alati on ohutum minna päris taksoga. Taksosse istudes küsi igaks juhuks üle, kas juht sõidab ikka taksomeetri järgi, ja uuri, kui palju sõit sihtkohta maksab.
Üldjuhul sõidavad nad taksomeetri järgi, kuid on olnud juhus, kus ma hinna kohta ei pärinud ja sihtkohas üritas juht märksa kõrgemat tasu saada. Siiani üle 200 liiri linna sõiduks pole läinud. Ole valmis selleks, et taksojuht ei saa inglise keelest üldse aru. Tavaliselt ei saagi. Google Translate aitab hädast välja. Lennujaamast kesklinna on umbes 50 kilomeetrit ja sõit võtab aega 30–45 minutit.
Küsi hotellist, kas kusagil lähistel on müügil Istanbulkart. See on transpordikaart, millele saab raha laadida ja sõita ühistranspordiga, samuti kasutada sissepääsuna avalikes tualettides ja mujalgi. Varem sai neid kaarte osta igast piletiautomaadist, aga viimasel ajal on need enamasti otsas olnud. See kaart on vaja kohe veebis siduda HES-koodiga, mille said maale sisenemisel. Kui Istanbulkarti pole, siis osta lähimast piletiautomaadist mõned ühekordsed transpordikaardid. See kollane automaat on tavaliselt igas bussipeatuses, aga mitte igal pool. Küsi selle kohta infot oma majutuskohast.
Mõtled, et miks mässata nende kaartidega, kui tänavad kubisevad kollastest taksodest? Taksosõit on Istanbulis väga soodne, aga see ei pruugi alati nii libedalt minna, kui võiks arvata. Head taksojuhid, kes sõidavad taksomeetri järgi, ei oska tavaliselt sõnakestki inglise keelt. Minu kogemus on selline, et mida parem inglise keele oskus, seda tõenäolisemalt üritab ta kõrgemat tasu saada. Loomulikult pesitsevad keeleoskajad tuntud turistilõksude kõrval, olles valmis kohe kihutama, kui sobiv tasu kokku lepitud. Olen näinud ka sellist olukorda, kus klient ei soovi sõita, kuna küsitud hind on liiga kõrge. Mõnesse piirkonda nad lihtsalt keelduvad väiksema tasu eest sõitmast, kuna teel on ummikud. Nii et siis ikkagi bussid-trammid-praamid.
Kus ja mida süüa?
Kui peatud Taksimi kandis, siis otsi lähim bussipeatus, kust väljub buss nr 55T. Sõida peatusesse nimega Fener või Balat (umbes 15 minutit), ületa sõidutee ja sukeldu vanalinna, mille peatänav on täis hubaseid kohvikuid ja restorane. Eriti soovitan kauni vaatega katusekohvikut Popstel. On küll pikad trepid üles ronida, aga vaade on seda väärt. Suvisel ajal on see kindlasti täis ega pruugi kohtagi saada. Ühe tuttava käest küsiti kord suvisel ajal, kas tal on laud broneeritud. Noogutas igaks juhuks. Milline? See seal, osutas tuttav suvalise laua poole, ja saigi koha.
Maitse kindlasti kohalikku munarooga nimega menemen ja joo kõrvale värskelt pressitud apelsini- või granaatõunamahla. Ära unusta pärast hommikusööki juua veel klaasike Türgi teed – see on kombeks. Küsi lihtsalt turkish chai ja saad õige asja.
Teine tore koht seal piirkonnas on Cafe Velvet. Velvetis soovitan minna letti tasuma, sest arve ootamine venib tavaliselt kaua ja kui aeg piiratud, siis pole mahti niisama passida. Kindlasti saad seal end pildistada koos kohviku kassidega, kes tavaliselt ukse kõrval tumba peal tukuvad.
Sukeldu Balati kõrvaltänavatesse ja leiad sealt imelisi vaateid. Fototuristide ja instagrammerite paradiis. Seal on teatud trepid ja värvilised majad, mille ees seisavad nii suunamudijad kui ka algajad instagrammerid pildijärjekorras päiksetõusust loojanguni. Seetõttu on soovitatav alustada päeva varakult, et vältida keskpäevaseid horde.
Mošeed, mida tasub külastada
Järgmiseks suundu taas Kuldsarve lahe äärde, kust bussilt maha tulid, ja leia trammipeatus. Seal sõidab liin nimega T5. Küsi jaamakorraldajalt, milline tramm viib kohta nimega Pierreloti. 2022. aasta alguses on veel käimas remonditööd ja kui ei oska silte lugeda, siis ei tea, milline liin õigesse kohta viib. Sõit võtab vaid kümmekond minutit. Ületa sõidutee ja leiad sealt köisraudtee, mis viib üles mäele, kust avaneb maaliline vaade linnale. Seal on kohvikuid, kui soovid pikemalt istuda, aga soovitan jalutada läbi surnuaia alla otse mošeesse, mis kannab nime Eyüpsultan. Kui palvus pole käimas, siis saavad turistid siseneda. Loe kindlasti selle mošee ajalugu ja järgi reegleid, mis on seatud mošeesse sisenemiseks. Võrreldes tuntud kohtadega käib seal mošees hulga vähem välisturiste. Enamasti olen seal ainus omataoline. See koht on tõesti selline, kuhu minna lihtsalt pühapäeva veetma, jalutada surnuaias, istuda mošee kõrval purskkaevu ääres ja rüübata värskelt pressitud sidrunimahlast valmistatud limonaadi. Kui nälg näpistab, siis seal kõrval on mõned söögikohad. Soovitan proovida iskender kebabi otse mošee kõrval asuvas restoranis. Desserdiks kindlasti baklava ja turkish chai.
Ürita seada programm nii, et saaksid sealtsamast Eyüpsultani peatusest praamile. Uuri kohalike käest (suveniiripoe töötajad räägivad inglise keelt), millal läheb järgmine praam, ja sõida sealt Karaköysse. Praam tiirutab mööda Kuldsarve siia-sinna, sõidad kolme silla alt läbi ja siis väljud, Muidu sõidad Aasia poole, mis pole ka paha, aga ei mahu päevase tuuri piiridesse.
Jaluta üle lähima silla tagasi teisele poole Kuldsarve lahte ja võta suund Süleymaniye mošeele. On parasjagu mäest üles rühkimist, aga kui sinna jõuad, siis vaade on seda väärt. Mošee on seest väga kaunis ja kõrvalt avaneb taas unustamatu vaade linnale.
Kui pole veel lõunat söönud, siis on see õige koht. Mošee kõrval on restoran Alibaba, mis töötab juba eelmise sajandi esimesest poolest. Nende valged oad tomatikastmes on ülihead ja nende endi sõnul parimad Türgis. Telli kindlasti kõrvale hapupiimajooki ayran’i ja isiklikult soovitan veel baklažaani hakklihaga. Ühest ubade ja baklažaani portsust piisab kahele inimesele. Ära unusta tellida söögi lõpetuseks chai’d. See on viisakas.
Kui need kohad käidud, siis võta ette jalgsimatk Sultanahmeti juurde (kui pead vajalikuks). Saab ka trammiga, kuigi kilomeetri ligi tuleb jalgsi käia nii ehk naa. Seal asub üks kuulsamaid vaatamisväärsusi Hagia Sofia mošee. Hoiatan ette, et trammid sinna sõiduks on alati ülerahvastatud ja järjekord mošeesse samuti.
Mida õhtul ette võtta?
Järgmine käik on taas mäest alla Bosporuse väina äärde. Otsi sealt praam, mis sõidab Ortaköysse (kasuta kaardirakendust). Selleks ajaks peaks linn juba tuledes olema ja saad nautida vaadet kuulsale Bosporuse sillale ja Dolmabahçe paleele. Bussi ega taksot ei soovita, kuna õhtusel ajal on seal tohutud ummikud. Ortaköy sadama juures on veel Büyük Mecidiye mošee, mille juurest saab teha pildi koos punastes tuledes sillaga. Vaata juba aegsasti praamiaegu sealt tagasi. Üks variant on sõita tagasi läbi Üsküdari, sest siis oled juba Aasias ka ära käinud. Võta sihtkohaks Galata torn. Teele jääb üks hea võimalus õhtust süüa (Köşkeroğlu Karaköy – Anatoolia köök, ülihea). Samas on Pera linnaosas rohkelt restorane, kus maitsemeeli hellitada ja kasvõi keskööni tiksuda. Kui on oluline toidu kõrvale õlut/veini võtta, siis küsi enne järele, kas seal serveeritakse alkoholi.
Peamine, et jõuad Galata torni. Kõige parem aeg on torni külastada õhtul pärast kella 22, kui linn on tuledes ja külastajaid märksa vähem. Torn on avatud keskööni, aga vahel sulgevad varem. Olen päeval ostetud piletitega hilisõhtul ukse taha jäänud. Piletid kehtivad vaid samal päeval. Selle asemel võid ka valida restorani, kus on katuseterrass. Näiteks 360 Istanbul. Vaade pole küll päris see, aga asja ajab ära.
Õhtuseks kokteiliks sobib Pera linnaosa, näiteks baar Pera Corridor. Väldi kohti, kuhu keegi teid sisse üritab meelitada. Muidugi võib see olla teenindaja, kes kliente ligi meelitab, aga samas võite sattuda petuskeemi otsa, kus olete sunnitud tasuma hiigelsuure arve. Igaks juhuks tuletan meelde tuntud hoiatust: ära räägi võõrastega!
Kui aega on veel päeva jagu ja huvi pakuvad vanaaegsed autod-rongid-lennukid, siis soovitan transpordimuuseumi Rahmi M. Koç. Kui sellest esimest korda kuulsin, siis sõna „transpordi“ tekitas teatud kõhklust. No mis seal ikka nii väga olla saab? Paar autot ja auruvedurit ilmselt. Tegelikult on see üüratult suur ja rikkaliku kollektsiooniga muuseum, kus tõsine huviline veedaks kindlasti päeva. Seal sees on paar kohvikut ja restorani.
Päeva teises pooles sõida näiteks praamiga Kadiköysse ja otsi endale meelepärane koht einestamiseks. Võid ka lihtsalt jalutada üle Galata silla ja vaadata, mida sajad kalastajad sealt oma spinningute otsa on saanud, teha jalutuskäigu läbi Eminönü ja ületada Kuldsarve laht taas metroosilda pidi.
Millist turgu eelistada?
Kui soovid koju kaasa osta vürtse ja maiustusi, siis kõige parem koht selleks on Egiptuse turg ehk Mısır Çarşısı. Ära ehmata, sest seal on tõesti palju rahvast. Kes tihedat rahvamassi pelgab – tean päris palju selliseid inimesi –, peab muidugi mõne poega leppima. Turu kõrval on hinnad pisut soodsamad kui sees. Turul sees on samas rahulikum. Ära unusta kaubelda. Türklased on väga osavad kaupmehed ja te ei märkagi, kui plaan osta kebabimaitseainet lõpeb sellega, et muuseas oled endale ostnud ka taimeteesid, Türgi kohvi, baklavat ja lokumit.
Üldiselt on Istanbul meie jaoks suhteliselt odav. Kui kõik sujub ja saad ka poole sellest marsruudist läbitud, on üsnagi kindel, et tahad sinna tagasi tulla ja siis juba mitmeks päevaks. Kas teadsid, et vaid pooleteisetunnise praamisõidu kaugusel kesklinnast on rannad?
Tekst ja foto: Margus Kalam