Erki Tammiksaar jutustab mägede kõrguse mõõtmise ajaloost ning Tartu ülikooli professori Friedrich Parroti osast selles.
Ararat on püha mägi, sest tal on oluline koht maailma kultuuriloos. Vana Testamendi esimese Moosese raamatu kohaselt valis Jumal ühe 600-aastase vaga mehe Lemeki poja Noa inimsugu päästma, sest tal oli kavas uputada pattu langenud inimsugu. Enne ülemaailmse veeuputuse korraldamist tuli Noal ehitada laev, millesse asus tema pere. Noal oli veel austusväärne ülesanne – päästa patuta maailma looma- ja taimeliikidest igaühest üks paar, et ka nende sugu jätkuks. Jumala üleujutatud Maal seilas Noa sada viiskümmend päeva, mille jooksul vesi nii palju Jumala soovil alanes, et veest paistis välja Ararati mägi, millel Noa oma laevaga maabus.
See oluline juudi rahva ajaloopärimus annab alust arvata, et ajavahemikul ca 1400–600 aastat enne Kristust, mil juudid elasid Palestiinas ja olid järgemööda mitme vana aja riigi võimu all, peeti Araratti vähemalt Egiptuses, Babüloonias ja Pärsias maailma kõige kõrgemaks mäeks.
Miks just Ararat? Ta tundus majesteetlik oma lumise tipuga, ligipääsmatu. Üksikuna maastikul oli ta oma suhtelise kõrguse tõttu hästi vaadeldav. Sel moel erines ta näiteks Elbrusest Suur-Kaukasuses, mille suurem absoluutne kõrgus ja majesteetlikkus polnud visuaalselt nii hästi tunnetatav. Toona ja veel mitu aastatuhandet hiljemgi jäi mägede suhtelise kõrguse hindamise ainsaks mõõdupuuks silmamõõt.
Täppisteaduse areng Lääne-Euroopas 17. sajandil tegi vajalikuks loodusnähtuste täpse registreerimise. Ühe sellise võimaluse leiutas 1643. aastal Evangelista Torricelli. Ta konstrueeris esimese baromeetri, mis võimaldas mõõta õhurõhku. 18. sajandil avastati, et baromeetriga on lisaks õhurõhule võimalik ka määrata asukoha kõrgust merepinnast. Nii tekkis reaalne võimalus hakata lisaks silmamõõtmisele mägede suhtelisi ja absoluutseid kõrgusi täpsemalt mõõtma. 1787. aastal tegigi seda šveitsi loodusteadlane Horace Bénédict de Saussure, kes tõusis Mont Blancile (4807 m) ja mõõtis baromeetriga ära selle kõrguse. Sellest tekkis hasart nii temal kui mitmel teisel loodusteadlasel. Mäed polnud enam takistajad riikide omavahelisel läbikäimisel, nagu varem, vaid neist tunti esteetilist rõõmu ja nad pakkusid paljudele sportlikku pinget.
18. sajandi keskpaigaks olid kraadimõõtmise ekspeditsioonid Prantsusmaal, Lapimaal, eriti aga Lõuna-Ameerikas tänase Equadori territooriumil (1734–1744) eesotsas prantsuse akadeemiku Charles Marie de la Condaminega tõestanud, et Mont Blanc on vaid Euroopa kõrgeim mägi. Arvati, et maailma kõrgeimad tipud asuvad Andides. Neist kõrgeimaks hindas de la Condamine Chimborazo kustunud vulkaani (6310 m). Maailma katusele üritas 1802. aastal esimesena oma Lõuna-Ameerika ekspeditsiooni käigus tõusta saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt, kuid tippu ta ei jõudnud. Pidama jäi ta enda andmetel oletatavasti 5910 meetri kõrgusele (uuematel andmetel 5350 ja 5759 m vahel), tema hinnangul jäi tippu veel ca 455 m.
Seda, et Andidest kõrgemaid mägesid leidub Tiibetis, andis maailmale teada saksa teadlane Adolf Wilhelm Miltenberg, kes tegi 1815. aastal ilmunud raamatus erinevate otseste ja kaudsete allikate põhjal teatavaks maakera ligi 3000 punkti absoluutse kõrguse. Loomulikult oli raamatus palju vigu. Nii hinnati raamatus Ararati kõrguseks 3900 m ning sealt jõudsid need andmed 19. sajandi ühe olulisema kartograafi Adolf Stieleri atlastesse.
Ararati absoluutset kõrgust mõõta ja sellele maabunud Noa laeva jäänuseid otsida oli Euroopa loodusteadlastel pikka aega võimatu, kuna püha mägi paiknes Ottomani impeeriumi territooriumil. Alles Vene-Pärsia sõja järel 1828. aastal sõlmitud rahu tulemusel muutus endise Türgi-Pärsia, nüüd Vene-Türgi riigipiiriks muutunud Ararati põhjanõlv loodusteadlastele ligipääsetavaks. Seitse kuud pärast rahu sõlmimist, 30. septembril 1828 esitas Tartu ülikooli geofüüsika professor Friedrich Parrot ülikooli nõukogule Ararati vallutamise ja loodusteadusliku uurimise retke projekti. Ararati vallutamise soov oli tal tekkinud juba 1811. aastal, mil ta silmas Araratti teel Suur-Kaukasuse ahelikus paikneva Kazbeki (Mkinvari) tippu, mis tema hinnangul oli 4680 m kõrge (tegelikult 5033 m). Kazbekil jõudis ta ca 4223 m kõrgusele, kuid halvad ilmaolud ei lubanud tippu vallutada.
Ararati ekspeditsioonile tuli Parrotiga kaasa veel neli üliõpilast, ja vaid üks neist sai riigilt reisiks stipendiumi. Parrot sooritas retke isiklike säästudega. Tartust asuti teele 1829. aasta aprilli algul, sama aasta septembris oli võimalik alustada mäe vallutamist. Kaks esimest katset ebaõnnestusid, kuid 9. oktoobril avanes hea võimalus tipputõusmiseks ja selle kasutasid Parrot ja tema kolm armeenlasest ning kaks venelasest saatjat ka ära.
Parrot kirjeldas järgmisel päeval oma kirjas Tartu ülikooli nõukogule oma tipputõusu järgmiselt: „/.../ me jõudsime kella kolme ja nelja vahel pärastlõunal õnnelikult, kuid väga väsinutena Ararati tippu. Iga aste, mis me lumel või õigemini jääga kaetud mäenõlva järsus osas tegime, tuli suurte ohvritega jäässe sisse taguda ja neid tuli oma 5000-6000. Mäe kõrgus merepinnast on ca 16 200 pariisi jalga [5265m] ning me tähistasime tipu 5 jalga kõrge pärjaga.”
Humboldti käes olnud kõrgusrekord 5910 m, kuhu inimene toona oli jõudnud, jäi püsima, kuid Parrot hõivas Ararati vallutamisega teise koha ning oli esimene alpinist, kes vallutas üle 5000 m kõrguse mäetipu.
FRIEDRICH PARROT
Maailma üks esimesi alpiniste Friedrich Parrot (1791–1841) sündis Karlsruhes ning 1795. aastal kolis ta koos oma perega Liivimaale, kus tema isast geofüüsik Georg Friedrich Parrotist sai 1802. aastal avatud Tartu ülikooli esimene rektor. Friedrich pühendus ülikoolis arstiteaduse õpingutele.
Nagu kõik toonase aja arstid, oli ta botaanikahuviline, mineraloog Moritz von Engelhardti saatjana reisis ta 1811. aastal Krimmis ja Suur-Kaukasuses. Selle reisi käigus tegi Parrot kindlaks, et Kaspia meri asub madalamal kui Must meri. Pärast arstiteaduskonna lõpetamist 1814. aastal siirdus Friedrich Viini, kust tegi pikemaid ja lühemaid retki Alpidesse ning huvitus üha enam füüsilisest geograafiast ja geofüüsikast. Erilist teaduslikku huvi pakkus talle seejuures lumepiiri kõrgus erinevates mäemassiivides. Sellele teaduslikule küsimusele pühendas ta oma elu, uurides seda küsimust Suur-Kaukasuses (1811), Alpides (1815–1816), Püreneedes (1817), Väike-Kaukasuses (1829) ning Nordkapil (1837). Nii oli võimalus ühendada kasulik meeldivaga ja ikka ja jälle nautida mäkke- tõusmist.