Püüne peal on Venemaa nagu šikk Troitski sild, üksinduses ja masenduses on ta nagu äbarik sild üle solgiojaks muutunud Smolenka jõe, kõrvutab Olev Remsu.
Astun üle Smolenka jõe armeenia ja luterliku kalmistu suunas. Smolenka oli vanasti piir linna ja kubermangu vahel, nüüd on jõgi solgioja, suur osa sillast on vette kukkunud ning toimib tammina, paisutab haisvat vett. Kõrged pärnad kohisevad, taevas sõuavad sünkjashallid pilved.
Kui palju on Peterburis saari? Nende arv on muutuv. Täpselt sama on lugu sildade, kanalite, pärisjõgede ning haru- ja lisajõgedega.
Vanasti, kui linn oli pindalalt pisem, oli saari ja jõgesid rohkem, hoolimata asjaolust, et linna territoorium laienes ning lisandusid mõned uued jõed oma saarekestega. Kanaleid ja jõgesid oli odavam kinni ajada kui sildu ehitada; nõnda kahanes saarte arv saja ühelt neljakümneni. Viimasel ajal on vanu kanaleid ja jõeharusid jälle lahti aetud, saari on eri andmeil kas 47 või 52. Oh, kuidas tahaks oma jala maha panna neist igaühele!
Sillad on aga täpsemini üles loetud: neid on linna administratiivalal 379, linnastus kokku üle 600 – mõlema arvepidamise järgi on Peterburi maailmas esikohal. Ja 21 silda tõstetakse öösel uhkelt üles, et laevad saaksid sõita Laadoga järvest Soome lahte.
Mõned sillad kuuluvad maailma inseneriimede hulka, nagu 1903. aastal Peterburi 200 aasta juubeliks Gustave Eiffeli projekteeritud Troitski sild, mis viis ja viib praegugi generalissimus Suvorovi mälestussamba juurest tsaar Peetri mälestussamba juurde. Eiffeli torn Pariisis on koos raadioantennidega 324 meetri kõrgune, Troitski sild 582 meetri pikkune.
Eiffeli torni kui inetuse sümboli vastu sõdis kogu Pariisi koorekiht ja intelligents ning nõudis selle lammutamist. Troitski (ehk Kolmainu) sild, mille avas tsaar Nikolai II isiklikult, oli valmimisel maailma pikim ning loeti kohe maailmaimede hulka. Silla alguses sirguvate Rostra sammaste autoriks on pealegi meie Amandus Adamson. Kui teistel lahtikäivatel sildadel avaneb ülespoole kaks, siis Troitski sillal ainult üks tohutu suur klapp, mis lisab elegantsust.
Vahepeal kandis Troitski sild Kirovi nime. Kas teate ajaloost mõnda teist isevalitsejat, kes oma konkurentide kõrvaldamise järel ristis nende nimedega kümneid linnu ja tuhandeid tänavaid, et jälgi segada? Minu teada on ainult Stalin olnud nõnda kaval ja alatu – ise tappis ja ise andis käsu austada!
Nägin lapsepõlves üht Nõukogude detektiivfilmi, kus vaprad miilitsad ajasid öö hakul taga näruseid pätte, kihutati hirmsa hooga Leningradi tänavatel, võeti kummide kiunudes kurve. Ja siis pöörasid pätid oma auto sillale, mille pooli parajasti üles tõsteti. Juht vajutas kerkivale klapile jõudes vaid gaasi ja viudi! lendas pättide masin üle ava teisele klapile. Klapid kerkisid veel, vahe nende vahel suurenes. Oi, kuidas ma kaasa elasin, oi, kuidas ma tahtsin, et miilitsad kogu täiega jõkke ei sulpsaks! Ja ei sulpsanud! Miilitsate auto lennukaar oli veel suurejoonelisem, maandumisraksak teisel sillaklapil meeletult ägedam, ja sellest ajast alates olen mina kiindunud Neeva ülestõstetud sildadesse.
Näete nüüd, millisesse kuulsusrikkasse seltskonda kuulub see nimetu, varisemise ääre peal sillakarikatuur, mis ühendab võpsikus õigeusu kalmistut võsastunud armeenia ja päris hullult metsastunud luteri surnuaiaga. Minu jaoks on selle äbariku silla ja šiki Troitski silla kõrvutuses midagi täpselt venelikku. Peeter lõhkus Venemaa identiteedi – kiskus bütsantslikult lahti Bütsantsist – ja alates Peetrist on Venemaa olnud nagu näitleja – olen teile parajasti see, keda vaja. Püüne peal on Venemaa Troitski, üksinduses ja masenduses just see äbarik.