Kui pähe lööb Uhhuduur

Kei, Kristina, Mari ja Paul võtsid mullu suvel ette ligi kuuajase jalgrattamatka Põhja-Norrasse. Tänavu sõidavad nad Trondheimist Karlstadi Rootsis ning 12 aastaga – “Ehh, uhhuduur” seltskonna ettevõtmisest inspiratsiooni saanuna – tahavad pedaalida Euroopa lõunaservani. Järgnevad on katked Kei Kvanstromi matkapäevikust.

Kei, Kristina, Mari ja Paul võtsid mullu suvel ette ligi kuuajase jalgrattamatka Põhja-Norrasse. Tänavu sõidavad nad Trondheimist Karlstadi Rootsis ning 12 aastaga – “Ehh, uhhuduur” seltskonna ettevõtmisest inspiratsiooni saanuna – tahavad pedaalida Euroopa lõunaservani. Järgnevad on katked Kei Kvanstromi matkapäevikust.

MIKS?

Paul: Sellepärast, et me pidime ju kuhugi minema! Küll oli juttu kanuuga sõidust. Küll Lapimaale minekust. Küll Krimm. Lõpuks avastan ma ennast Põhja Norrast! Kui Keile uhhuduur peale tuli, siis polnud enam tagasiteed.

Kei: Sellepärast, et juhtusin nägema pisikest reklaamklippi telesaatest „Ehh, uhhuduur“. Sellest piisas, et ma põlema sähvatasin nagu säraküünal. Tegelikult algas kõik Kristinast, tema „mitte kunagi“ väitest. Kristina sõitis autos Peetriga mööda palavat suvist kuiva tolmust kruusateed oma suvekodusse. Nende auto möödus jalgrattamatkajatest, kes mattusid suurde tolmupilve. „No mis vägi neid inimesi sedasi ennast piitsutama ajab?!“ imestas Kristina. „See on asi, mida mina küll mitte kunagi ette ei võta, lisas ta resoluutse otsustavusega. Nii selle sõidu algus idanema pandigi.

Kristina: Sellepärast, et plaan oli läbinisti hea. Norra, kus ma pole enne käinud. Matk – matkata on laste kõrvalt üleüldse vähe saanud. Ratas – liiklusvahend, mille ma üle mitme aasta taas enda jaoks olen avastanud.

Mari: Sellepärast, et Norras olin käinud ainult tööreisidel ja vapustavalt ilusast loodusest, millest kõik kõnelevad, oli mul kõik kogemata jäänud.

ESIMENE NÄDAL

Pühin põselt pisaraid. Suurest kiirusest ja tuulest tekkinud pisaraid ja hirmupisaraid. Esiratta porilaud ei saanud lennujaamas korralikult peale kruvitud, sest puudus õige tööriist. Nüüd laskumisel otsustas ta endast märku anda. Loperdas ja laperdas, lõi ennast kolksuga vastu kahvlit. Igas kurvis, iga õrna pidurdusega, iga meetriga aina rohkem lahti lõksudes. Mu hirm oli suur. Kujutasin ette, et kuidas porilaud lahti loksub ja kiilub kodaratesse, pidurdades äkiliselt mu hoo, või lendab kohe vastu silmnägu. Seisma ma ka ei jäänud. Tuhisesin suure kiirusega endiselt mäest alla. Pisarad voolamas ja huulil ahastav palve. Elusalt mäest alla jõudnud, kiskusin endale kohmas kätega windstopper’i selga. Paul keeras selle porilaua ratta pealt üldse maha. Kuhu see sai, seda ma enam ei tea.

Tõus, Pauli kaardi järgi 8 kilomeetrit. See tähendab kohe väga kaua kipitavaid pingul jalalihaseid, jugadena voolavat higi. Mida kõrgemale tõusime, seda enam hakkas sõidustiil välja nägema nagu purjus ratturi oma, kes lenksu väristab ja sirgel teel sõlmed sisse sõidab. See ei olnud veel kõik. Meid ründasid kurjad sääsed ja põdrakärbsed, kes armu ei andnud. Kiirus oli nii väike, et eest neil ära ei sõitnud. Tõus oli nii ränk, et ei söandanud ka üht kätt lenksust lahti lasta, et tiivulisi peletada. Mõned korrad ikka vehkisin saamatult ühe käega. Nad tõusid vaid korraks vehkiva käe eest lendu, et siis kohe uuesti maanduda ja oma londid sisse suruda.

Kristinal on teine taktika. Las söövad! Aadrit on vaja lasta! Pealegi – kui nad omal vabal tahtel söögilaualt lahkuvad, ei jäta nad ihule sügelevat paistes kupla.

Seal kus on põdrakärbsed, seal on ka põdrad. Paul kihutas esimesena neist hooga mööda. Meie tulime Mariga veidi rahulikumalt, hoides rohkem keset teed, et suursugustele loomadele ruumi anda. Kristina sõitis ... ja ei sõitnudki neist mööda, vaid jäi kahe suure põdra ette seisma. Põdrad jäid ka seisma ja pungi- tasid oma suuri silmi.

Kristina otsis pardakotist fotoka välja. Suur isapõder ajas esimesed jalad harki. Kristina kohmitses ja tegi klõpsud. Põder laskis pea ähvardavalt alla, sarved Kristina suunas. Kristina, saanud pildid tehtud, toppis fotoka uuesti kotti ja sõitis põtradest mööda meie juurde. Ilus vaatemäng oli see.

/.../

Sukeldume vihma, vaikse nohinaga, pea õlgade vahel. Kahekümne viie kilomeetri pärast lubatakse kämpingut. On rohkem kilomeetreid. Kämpingu asemel saame neli tuba ja köögi, kuuma duši, pesumasina ja puudega köetava pliidi.

Laotame kogu oma kaasavara möö- da maja laiali. Igal pool ripub kellegi midagi. Siin sokk, seal müts, magamiskott või aluspüksid. Köögis on sügisese spordilaagri tubane lõhn – trenniriiete kuivamise kirbe aroom.

Spagetid valge jahukastmega, juust, õhtune „tšai na travah“ tee. Õnnis olek. Paul klõpsib telekanaleid. Ainukeselt nähtavalt kanalilt virvendab norrakeelsete subtiitritega film alati noore ja kauni Jimmy Deaniga.

Viie päevaga oleme kavandatud kilometraažist 50 km miinuses. Viiest päevast vaid ühel sõitsime täis oma igapäevase normi, kuuskümmend viis kilomeetrit. Teistel päevadel nõrkesime enne. Otsustame hommikul ärgata vara – teha olenemata ilmast üks pikk sõidupäev.

/.../

Tuul. Tuul! Tuul, tuul, tuul. Kui keegi küsib minult, mis on Norra, siis ma vastan: „Tuul.“ Ja alles pärast seda järgneb: puhas, karge, värske, mäed, kosed. Täna polnud vahet, kas rühkisid mäest üles või pressisid hambad ristis alla. Suur tuulesein seisis kogu päeva teel ees. Sel- lest kõigest läbi minna tundus sõtkumisena ühe koha peal.

/.../

Tunnelid. Neid on me teele ennegi ette tulnud – selliseid, et kui ühest otsast sisse vaatad, siis teisest otsast valgus juba paistab. Sellist, mille ees seisab jalgrattaga sisseminemise keelu märk, kohtame oma reisil esimest korda. Infotahvel ütleb tunneli olevat 2,2 km pikk.

Kõrvalt läheb ümbersõit. Vaatan, kui pikaks see võrreldes tunneliga venib. Lisa tuleb vaid 500 m. Aga kõrvaltee polnud teab kui turvaline. Me teel vedelesid suured kivilohmakad. Uurisime aukartusega enda kõrval taevasse tõusvat kaljuseina. Tundus, et püsib.

/.../

Minu jaoks on üks ütlemata raske päev. Külm. Tuul. Väsinud. Hommikul ärkasin, nägu paistes, silmad tursunud. Kas kehale on selline piitsutamine šokk?

„Hea küll!“ ütleb mu keha. „Üks päev, kaks päeva, no kolm päeva pingutust ... Aga nüüd jälle rattale! Puhkus?! Kuhu jääb puhkus?“

Pauli jaoks oli raske eilne päev: ei sobinud laagrikoht, ei sobinud ise endaga kokku. Murdepunkt – nii me neid raskeid päevi omavahel kutsume.

Nädala võttis aega kõik see, et meie nelik kõik omavahel paika loksuks. Rütmid ja suhted ja rollid ja tööjaotus.

Lõpetasime tänase päeva bensiinijaa- mas duši all. Nädala kõige pikema päeva kilometraažiks tuli 78 kilomeetrit. Sõitsime ettenähtud 65 km ära ja siis hakkasime kohta otsima, kuhu telgid võiks püsti panna. 13 km tuli otsimisest lisaks. Kokku oleme tänaseks sõtkunud 354 km.

TEINE  NÄDAL

Hommikuse teetassi kõrval paneme paika oma esimese kontrollpunkti. Kristina laevale, sinna tuleb kindlasti välja sõita õigeks ajaks, et ta jõuaks lennukile.

„Et saaks ennast laadida, tuleb ennast enne maha laadida ja see reis on mahalaadimiseks olnud täiuslik,“ võtab Kristina kokku oma reisi. „Mina olen rahul. Minu hinges on rahu.“

Arutleme, mis kõik Kristinat kodus ootab – toimetused ja lapsed ja suured peod. Hirmus suur koduigatsus haaras mu endasse, õigupoolest suur, suur lasteigatsus.

Just siis heliseb mu telefon. Esimest korda selle reisi ajal. Helistajaks Pärl. Jutustab, mis ta teinud on ja kuidas poistel läheb. Ja siis küsib ettevaatlikult: „Ema, kui kaua sa veel sõidad?“

Mõtted kihutavad peas, kuidas vastata nii, et ei oleks luiskamine ja samas aitaks temal seda järgnevat kahte nädalat oodata. „Ma sõidan iga päevaga kodule aina lähemale. Muudkui väntan. Postkaart jõuab teie juurde rutem, sest see tuleb lennupostiga, aga mul läheb veel veidi aega.“

/.../

Täna hommikul me päevitame. Keegi ei kiirusta, et panna selga sõiduriideid. Õhtul võtad küll kõik sünteetilised liibuvad ja pehmendustega hilbud magamiskotti endale kaissu, aga hommikuks on see pirtsakas riie endiselt niiske ja nätske. Ei piisa öö läbi sinu kuuma keha vastu olemisest, et kuivada. Nüüd kui päike ei peida end pilve taha, laotame kõik oma niisked rattariided murule ja puu otsa laiali. Tuul kuivatab. Päike desinfitseerib.

Mõnus on elu, ilus on Norra. Kommi on veel ja küpsist saab tee kõrvale näsida. Jõgi vahutab siin samas kõrval. Mida enamat võikski tahta? Kõik on väga, väga hästi.

/.../

Öösel, kui me Mariga magasime nagu puuga pähe saanud, tuli Paulile ja Kristinale külla ulakas rebasekutsikas. Või oli see vastupidi – hoopis meie olime tema koju külla tulnud. Igatahes toimetas ta väga julgelt ümber telkide ja sorteeris me õhtuseid jäänuseid. Kuna me limp- sime väga hoolsalt pakendid puhtaks, ei leidnud ta sealt suurt midagi ja loobus. Hoopis põnevama asjana tundus talle Pauli rattakiiver, mida ta veidi loopis ja hakkas siis sellega hambus metsa poole minema. Rohkemaks Paulil enam kan- natust ei jätkunud, ta kargas telgist välja ja plaksutas käsi kokku. „Seda kiivrit läheb mul veel vaja!“

/.../

Puhast joogivett ei ole enam nii lihtne saada. Mida enam lõuna poole sõidame, seda vähemaks jääb mäetippudest algavaid lumesulamiskoski. Tänase lõunapausi ajal käisid Mari ja Kristina majaustele koputamas, neljaliitrine plasku kaasas. Kõik olid tööl. Ühes majas siiski oli kodus üks vanem härra, kes siis sõbralikult aiakastmisvoolikust me plasku vett täis lasi. Rattapudeleid täidame Statoili bensiinijaama vetsudes. Mustikad see eest, mida rohkem lõuna poole, seda enam nad valmis saavad.

KOLMAS NÄDAL

Õhtuse laagrikoha leiame viimases võimalikus kohas. Edasi algas eellinn ja lennujaam ja muu asustus. Laagrisse jäime heal ajal. Kell seitse, siis kui soe päike veel üle mägede paistab. Saad riietuda rahulikult, sujuvate liigutustega, ilma kohmaka värinata.

„Need vapustavad vaated!“ õhkab Paul teetassi taga. „Seal Sildpollenis ja see esimene fjord, Austnesfjord.“

„Jah ... ilmaga on meil samuti väga vedanud,“ heietab ta edasi. „14 päeva jooksul tugev sadu vaid kahel päeval. Muu aeg päike või väike uduvihm. Ei mingit reisiväsimust!“

/.../

Hommikusöögil, Nesnasse viival öölaeval tangime ennast Rootsi lauas tihkelt head paremat täis. Vähesest ööunest ja rammusast roast uimastena maabume paksu hommikupäikesesse. Ratastele.

Peaaegu kohe algab ennekogematult pikk serpentiintõus. Enam ei saagi lõpuks aru, mis matab hinge, kas kaunis vaade või lõppematu tõus. Enne tippu tõusmist keerame ennast teelt kõrvale mättale. No lihtsalt ei jaksa ja kõik. Podistame potis kuskussi tomatikastmega soojaks. Helbime kõhud täis, lohistame magamiskotid mätaste vahele ning teeme ühe tunnise lõunauinaku. Uni tuleb kohe.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga