KROONLINN – eestlaste mereuks Antarktikasse

Just Soome lahe idaosas asuvas ajaloolises Kroonlinnas heiskas purjed eestlaste ekspeditsioon Antarktikasse. Malle Elvet kirjutab Kroonlinna ajaloost, linnaga seotud eestlaste kogukonnast ning tänapäeva Kroonlinna vaatamisväärsustest.

Kotlini saar ja sellele rajatud merekindluslinn Kroonlinn on tihedalt seotud Venemaa ajalukku ja arengusse kustumatuid jälgi jätnud valitseja Peeter I-ga. Tema juhtimisel peetud Põhjasõja käigus allutati Kotlin (rootsi keeles Reitskär, soome keeles Retusaari), mis oli aastasadu olnud kaubateel läänest itta purjelaevadele vahepeatuseks. 15- ruutkilomeetrisele saarele hakati rajama võimast Venemaa sõjasadamat. 1720. aastaks kujunes Kotlin Venemaa Balti laevastiku peasadamaks. 1723. aasta sügisel pani Peeter I nurgakivi Kroonlinna peakindluse ehitamiseks, seda loetakse linna asutamise aastaks. Hollandipärasest Kotlini saare nimest fort Kronschlot tulenes Kroonlinna nimi.

Peterburist (Leningradist) ligi 30 kilomeetri kaugusel meres asuvat Kroonlinna sai kuni 1995. aasta lõpuni näha selge ilmaga vaid kaugustest. Eestlaste jaoks tegid müstilise koha enim tuntuks nimeka meresõitja ja maadeavastaja, admiral von Bellingshauseni sõjaväeline karjäär Kroonlinnas ja tegevus maadeuurijana ning hilisematel aastatel nukra elusaatusega koidulauliku Lydia Koidula elutee. Abielu läti päritolu saksastunud sõjaväearsti Michelsoniga viis Koidula (24. detsember 1943 Vändra – 11. august 1886 Kroonlinn) mehe töö tõttu 13 aastaks, kuni poeedi surmani Kroonlinna.

Ka paljud teised Eestist pärit ärkamisaja haritlased, kellest osa omandas 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses hariduse maailmalinnas Peterburis, on ise elanud või viibinud Neevalinnas tegutsemise aastail Kroonlinnas. 19. sajandi lõpul oli Kotlini saarele rajatud linnas oma eestlaste kogukond. Koidulaga, kes koos papa Jannseniga olid Tartus esimese Eesti suure laulupeo korraldajate seas, millest möödub tänavu 150 aastat, suhtlesid Kroonlinnas tihedamini kuulsad keelemehed, folkloristid Ferdinand Johann Wiedemann ja Jakob Hurt. Hurt teenis aastaid Peterburi Jaani koguduses pastorina. Haapsalus sündinud keelemehel, akadeemik Wiedemannil (30.
mai 1805 Haapsalu – 29. detsember 1887 Peterburi) olid Peterburis töötamise ajal tihedad kontaktid Koidulaga. Kui Peterburis tähistati nimeka akadeemiku Wiedemanni  50. keeleuuringute aastapäeva, siis kirjutas Koidula talle pühendusluuletuse „Minu armsale taadile“, mille autor laskis trükkida ja esitas selle pidulikul Wiedemanni  austamisel. Keeleuurija ja -teadlane suri Peterburis, ta maeti Smolenski luterlikule kalmistule. Paraku hävitati haud ja skulptuur koos paljude teistega 1970ndatel, kui kalmistu ühe osa kohale rajati tänav. Oma kodulinna kuulsa mehe, Wiedemanni mälestuseks laskis Haapsalust pärit kultuuritegelane ja diplomaat Jüri Trei Peterburis konsulina töötades 2005. aastal paigaldada keelemehele sümboolse hauatähise keiserliku Tartu Ülikooli esimese rektori G. F. Parroti haua naabrusesse.

Kroonlinna luterlikus Nikolai kirikus teenis baltisaksa kogudust 24 aastat Läänemaalt Vigalast pärit rahvaluulekoguja ja vaimulik Matthias Johannes Eisen, kes noorena omandas hariduse nii Haapsalus kui ka Pärnus. Folkloorikogujad Eisen ja Hurt lävisid Kroonlinnas 1903–1915 elanud nimeka naisorganisti ja helilooja Miina Härmaga.

Autoga üle vee ehitatud tammide

Kroonlinna sõitmise päev oli üleni täis kevadist päikest. Lihtsaks teeb nõukaajal tavalisele inimesele ligipääsmatuna olnud kindluslinna mineku üle lahesopi rajatud tamm. „Tšjornaja retška“ metroojaama lähedalt näitab teeviit Kroonlinna 42 kilomeetrit. Lissi Nossi maanina lähistelt Gorskajast algav magistraal kulgeb 17 kilomeetri pikkuselt üle tammi. Tammi rajamine Neeva suudme lähistele, et kaitsta soisele alale rajatud Peterburi tormise merega suurte üleujutuste eest, tõusis päevakorda juba 19. sajandi teisel poolel, tsaariaegsel Venemaal. Marutormidega oli Neevalinn korduvalt üleujutuste tõttu tugevasti kannatanud. Suurimad uputused juhtusid 1824. ja 1934. aastal, kui veetase tõusis neli meetrit üle Kroonlinna nulli.

Tammi rajamiseks tehti aastakümneid ettevalmistusi. 1980ndate alguses alanud gigantse, tehniliselt ja hüdrotehniliselt keerulise kalli tammi rajamine seiskus mitmel korral eri põhjustel: vead projektis, tehtud tööde madal kvaliteet ja rahapuudus. Tammi ehitus merre sai tõsiseks ettevõtmiseks alles selle sajandi alguses. Kaheksa aastat hiljem, eelmise sajandi lõpus oli autotee tammil juba osaliselt avatud, kuid 2008. aasta suvest sai Kroonlinna sõita juba merre rajatud tammi pidi, millel on kuus sõidurada. Rajatis on mitme funktsiooniga – olulisem roll on tammil, millel on ülestõstetavad sillad laevade läbilaskmiseks ja Peterburi kaitsmine üleujutuste eest. Tammi nüüdisaegsed hüdrotehnilised sõlmed on maailmas unikaalsed, mis võimaldavad hõlpsasti korraldada laevade liiklust Soome lahe idaosas. Läbi Kroonlinna kulgev autotee on osa Peterburi ümber rajatud kiirest ja moodsast 142-kilomeetrisest automagistraalist.

2011. aasta augustis avati pidulikult ka tammi teine lõik, Kroonlinna lõunapoolsemat kallast Oranienbaumi (Lomonossov) ühendav 24 kilomeetri pikkune tammiosa. See teeosa, mille kaudu saab Kroonlinna sõita ka Tallinna poolt tulles, algab Bronka küla kohalt. Osa sellest tammist (1901 meetrit) kulgeb 28 meetri sügavusel mere all tunnelis. Selle kohal on laevatee. Tammil on liikluseks kolm rada ühes, kolm teises suunas. Sõidukiirus on tammil lubatud 110 km/h, tunnelis 80 km/h.

Teel saarelinna köidavad esmalt pilke Kroonlinna ümbruses merre rajatud tehissaared, militaarsed 18.–19. sajandil rajatud tugevad kindlustused. Neid Peterburi kaitseks rajatud forte on kokku 23. Kunstsaartega kokku on Kroonlinna pindala 18,5 ruutkilomeetrit. Linnas on mitu ajaloolist Peeter Suure ajal rajatud kanalit, ehitustes domineerib klassitsistlik ehitustiil. Hooned seisvad sirgete ridadena rajatud tänavate ääres justkui ühel joonel. Range, kuid lihtsa planeerinuga Kroonlinn sai 300 aasta juubeliks rohkesti juurde mälestusmärke ning heakorrastatud kaldapealseid ja puhkekohti. Mõistagi on nüüd kõigile huvilistele avatud linnas remonditud ja värvitud aju, korrastatud tänavaid, uusi parke. Kindlasti pole linna tänase ilme kujunemises tähtsusetu seegi fakt, et Venemaa peaministri Dmitri Medvedevi (president 2008–2012) toimekas abikaasa, tema klassiõde Svetlana Medvedeva (neiuna Linnik) on pärit Kroonlinnast.

Bellingshauseni monument ja mälestusplaat Koidulale

Kroonlinn, kanalite ja dokkidega pikitud ja rangelt planeeritud tänavatega, on kui suur muuseum arvukate vaatamisväärsustega. Neid on tänasel turismikaardil üle 30. Aastal 1990 arvati osa kindluslinnast UNESCO kaitstavate objektide nimekirja. Turismikaardil on viidatud Eestist pärit kuulsa meresõitja ja maadeuurija Bellingshauseni  monumendi asupaik. Aga Koidulat ses pikas nimestikus pole.

Alustasin sel varasel kevadpäeval Kroonlinnaga tutvumist 1832. aastal saarele rajatud sammastega ringkaubamaja, nüüd kenasti rõõmsalt kollaseks võõbatud Gostinnõi  Dvorist, peatänava Lenini prospekti juurest diagonaalselt üle tee jääva kollase kolmekorruselise kivimaja juurest, kus praegu tegutseb hulk poode.

Just selle Lenini prospekti ja Gvardeiskaja tänava ristmikul asuva maja teisel korrusel elas Lydia Koidula oma perega. Uudistajale annab sellest teada must lihtne plaat, mille keskel on Koidula pronksist bareljeef (skulptor Mati Karmin). Plaadil on daatumid ja nii vene kui ka eesti keeles luuleread „Mu isamaa on minu arm…“ Mälestusplaadi avas 2000. aasta aprilli lõpus tollane kultuuriminister Signe Kivi, kui Peterburi ja Kroonlinna külastas Eesti kultuuriinimeste delegatsioon. Koidula elupaiga läheduses on ka kui tuhast tõusnud, taastatud Vladimiri kirik.

Sõja ajal purustati Kroonlinna luteri kalmistu. 1946. aastal leiti Koidula (Michelsonide pere) hauaplats ja poeedi põrm toodi ümbermatmiseks kodumaa mulda Metsakalmistule. Tänaseni pole säilinud Kroonlinnas Koidula pere hauakoht. Kalmistul on säilinud von Bellingshauseni ja eesti-rootsi päritolu Kroonlinna sõjakuberneri, admiral Robert von Wireni suured kivist hauatähised. Selle sajandi algusaastail korraldasid mitmed Eesti seltsid Jüri Trei eestvedamisel kaasmaalaste haudade  korrastamiseks Kroonlinna kalmistul talguid.

Saaremaalt pärit noore Bellingshauseni elutee viis ta juba varases poisieas õppima elitaarsesse Kroonlinna meremeeste kadettide korpusesse. Edasises karjääris jõudis noor meremees Tallinna teenima mitšmanina Vene Balti laevastikus. Hilisem teenistus viis ta koos samuti Eestist pärit meresõitja ja maadeavastaja Adam Johann von Krusensterni juhitud pikale ekspeditsioonile alusel „Nadežda“, millel ta oli aastatel 1803–1806 kestnud esimesel Vene ümbermaailmareisil kartograaf.

Tsaar Aleksander I korraldusel algas 1819. aasta juulis Kroonlinnast purjelaevadega „Mirnõi“ ja „Vostok“ Vene uurimisretk, et leida kuues kontinent, millest oli eri maade uurijatel juba aimu. Teadushuvidega kapten Bellingshausen oli määratud kolmemastilise 40 meetri pikkuse purjeka „Vostok“ kapteniks. Just see pikk reis avas Bellingshausenile ukse maailmaajalukku. Ta silmas esimesena oma laevalt kuulsal merereisil 1820. aasta jaanuaris lõunapoolusel meres otsitavat kontinenti, jäist Antarktikat.

Tema nime kannavad meri Atlandi ookeanis, polaarjaam Antarktikas, taevakeha jt objektid.

Lõviosa Bellingshauseni karjäärist ja elust möödus Kroonlinnas. Admirali auastmeni jõudnud Bellingshausen määrati 1839. aastal Kroonlinna sõjakuberneriks. Lisaks maadeuurimistele pühendas ta oma uues ametis rohkesti tähelepanu ka kindluslinna, võimsa sõjasadama kaunimaks muutmisele. Rajati uusi parke ja haljasalasid. Bellingshausen suri 1852. aastal 74-aastasena. Möödus veel 18 aastat, enne kui Kroonlinna hakati rajama paigale suurt au ja kuulust toonud mereväelase ja maadeavastaja Bellingshauseni monumenti. Mereväelaste ja kolleegide annetuste toel avati 1870. aastal pidulikult, suure orkestri ja 15 merel seisnud sõjalaeva kahuripaukude saatel Bellingshauseni monument. Kõrgel graniidist alusel seisva pronksskulptuuri autor on skulptor Schröder. Avamisel viibisid admirali tütar ja teised sugulased. Maadeavastaja monument Jekaterinskaja skvääril asub 300 meetri kaugusel Kroonlinna kroonijuveelist, Meremeeste kirikust.

Nüüd valmistutakse ka Saaremaal avama mälestusmärki ühele kuulsamale Saaremaalt pärit inimesele. Kavandatav skulptuur peaks valmima Kuressaares, jahisadama  lähedal mereäärsel alal 2020. aasta sügiseks. See on üks osa Antarktika avastamise 200. aastapäeva põlistamiseks, tänukummardus kuuenda kontinendi avastajale von Bellingshausenile.

Imposantne meremeeste pühakoda 

Juba kuus aastat püüab Kroonlinna kaugustest vaataja pilke taeva poole kõrguv kuldne ristiga kuppel. See on linna üks dominantidest, meremeestele kaugelt paistev, koos ristiga 70,5 meetri kõrgune Meremeeste Püha Nikolai katedraal.

Vajadusest rajada Läänemere võimsamasse sõjasadamasse oma kirik kõigi merel teenistuses hukkunute mälestuseks räägiti juba 19. sajandi lõpul. Kiriku rajamiseks tehti ohtralt annetusi. Uue sajandi alguses algasid ettevalmistused Kroonlinna suurejoonelise kiriku ehituseks. Arhitekt Vassili Kosjakov võttis projekteerimisel eeskuju Konstantinoopolis asuvast Püha Sofia kirikust. Venemaale rajatavast pühakojast saigi mõõtmetelt veidi väiksem koopia.

Kiriku ehitamine algas avaral platsil Kotlini saare südames, kus oli ankrute ladu. Sellest tulenes ka väljaku nimi. 21. mail 1903 toimunud pidulikul kirikuhoone nurgakivi panekul osales tsaar Nikolai II, samuti paljud tema pereliikmed ja õukondlased. Reidil seisnud sõjalaevadelt lasti 31 kahuripauku, kõrged võimukandjad istutasid kiriku lähedale rajatava pargi jaoks 32 tamme.

Kümme aastat hiljem ehk 1913. aasta juunis pühitseti Kroonlinna kerkinud unikaalne katedraal sisse. Kirik sai tegutseda 14 aastat. Nõukogude kord hävitas kirikud, nii suleti lõplikult ka Meremeeste kirik 1929. aastal. Suurejoonelist hoonet õnneks ei purustatud. Selle võlvide all tegutses kino, meremeeste klubi, kontserdisaal. 1974. aastal anti hoone meremuuseumi kasutusse.

Selle sajandi algusaastail tagastati kultusehooneks ehitatud Meremeeste kirik õigeusu kirikule. Algasid aastaid kestnud kiriku restaureerimistööd. 2002. aastal paigaldati kirikule rist. Esimene liturgia peeti juba 2005.

2012. aastal toimunud kiriklikul tseremoonial viibis president Dmitri Medvedev. 28. mail 2013 katedraali pühalikul avamisel õnnistas taasavatud toretseva kiriku patriarh Aleksius. See on unikaalne imposantne kirik, mille osa aknaid meenutavad illuminaatoreid ning mille interjööris ja maalingutes on kasutatud rohkesti kuldset dekoori ja värvitoone. Kroonlinna Meremeeste Nikolai kirik on Venemaa suurim meremeeste kirik, pühamu on Moskva Lunastaja kiriku järel suuruselt teisel kohal Venemaal. Esmalt meresõjaväelaste mälestuseks rajatud kirik on pühamu kõigile meresõitjatele. Kirikus on valgetel ja mustadel marmorplaatidel jäädvustatud hukkunud meremeeste nimed.

Varakevadise sinitaeva foonil mõjus Ankrute väljaku servas trooniv helesininevalge-kuldne pühakoda majesteetlikult. Väljaku kivisillutises on rohkesti ankrute kujutisi ning selle paremas servas kõrgub monument Vene-Jaapani sõjas hukkunud polaaruurija, viitseadmiral Stepan Makarovile, kes oli Kroonlinna sõjakubernerina Meremeeste kiriku rajamise üks algatanuist. Väljakul leegitseb ka igavene tuli teises maailmasõjas langenuile.

Lähenev õhtu heitis väljakule pikki varje, kumedalt kõmisenud kirikukellad kutsusid rahvast igaõhtusele jumalateenistusele päikeses kiisanud kuldse kupli alla.

Muuseum-linnas palju turismiobjekte

Kõrgetasemelised ühendusteed, linna avatus ja aina paremaks muutuv elukeskkond, kus tähtsal kohal on puhas õhk, on loonud nn Peterburi merepoolsest eeslinnast paljudele peterburilastele soodsa elurajooni. 44 000 püsielanikuga Kroonlinnas, Venemaa tähtsas sadamalinnas, mis on koduks ka ca 10 000 mereväelasele, on uusi eluhooneid vähe ehitatud. See-eest torkab silma, et hooned on remonditud, nende ümbrus hoolitsetud, tänavad-kõnniteed puhtad ja heakorrastatud. Arvukalt on parke ja rohealasid. Uitaja jõuab kesklinnast merepoolse kalda lähedale, kus näeb arvukalt skulptuure. Nii ajalookeerises säilinuid kui ka linna 300 aasta juubeliks (2004) püstitatuid.

Tingimata peatub turist üle Obvodnõi kanali suunduva silla kõrval. Selle silla all asub juba 1840. aastal hüdroloog Michail von Reinike juhtimisel paigaldatud veetaseme määramise mõõdulatt (peel), millega mõõdeti vee taset ka Baltikumis. Silla kõrval asuvas kollases paviljonis asuv mareograaf töötleb veetaseme andmed. See ongi paik, mis seostub ka kõigile eestlastele Kroonlinna nullina. Selle põhjal määrati kõrgusi ja -sügavusi kogu NL-is. Eesti loobus 2018. aasta jaanuarist Kroonlinna nulli  kasutamisest kõrguste ja sügavuste mõõtmisel. Nüüd kasutatakse kogu Euroopas kasutusel olevat Amsterdami nulli. Mõõtekoha vahetus muutis paljud Eesti geograafilised objektid senimääratuist veidi kõrgemaks.

Pilkeköitev on linna juubeliks nn Itaalia tiigi äärde paigaldatud sõjaline atribuutika, kahurid ja ankrud. 2007. aastal avati kunagise merekadettide kooli, Menšikovi palee, milles nüüd on ohvitseride maja ja mille esisel skulptuur kuulsale meremaalijale Ivan Aivazovskile, kes Kroonlinnas viibides jäädvustas lõuendile nii merd kui ka maastikke.

Ilmakuulus on Peeter I initsiatiivil ehitatud esimene maailma kuivdokk laevade remondiks. Selle 300 meetri pikkuses ja 20 meetri laiuses Peeter Suure dokis kasutati ajastu parimat hüdrotehnikat. Doki ehitamine kestis üle 26 aasta ja valmis sai see 1852. aastal.

Aktiivne turismihooaeg polnud veel alanud. Peetri parki ja temanimelisse sadamasse, mida samuti kaunistavad ankrud ja suured malmist vaasid, pääses jalgsi üle silla. Sadamaid valvavad vanad majakad. Alles 1841. aastal sai Peeter Suure rajatud kindluslinn monumendi selle rajajale. Peetri kõrge pronkskuju seisab pargi linnapoolses servas graniidist alusel, näoga mere poole.

Peeter I võttis Venemaal laevanduse edendamisel šnitti Hollandist. Kroonlinnagi ehitati Itaalia tiigi kaldale pikk telliskivihoone Hollandi köögiks. Toidud sadamates peatunud puidust kaubapurjekate meeskondadele valmisid maapealses köögis. Tänases Kroonlinnas on hubased väikesed kohvikud. Üks linna populaarsematest restoranidest on Peetri pargi lähistel asuv tellistest võlvlagedega stiilne Hollandi restoran. Selles pakutakse hõrgutavaid roogasid, restoranil on ka oma pruulikoda, kust saab kohalikku kesvamärjukest. Meeldejäävaks teeb väliselt lihtsa hoone tänavanurgal see, et majal on kaks tänavanimetust. Knjašeskaja (’kuninglik’) tänavast on soveti ajal saanud Kommunistitšeskaja.

Väike fopaa linnast väljasõidul Peterburi tagasi kiirustades viis meid ootamatult Lomonossovisse viivale tammile. Ühtäkki olime Skandinaavia suuna asemel Lomonossovisse viival magistraalil ja merealuses tunnelis. Tagasipöördeks kiirteel võimalust pole. Tuli läbida kogu 24-kilomeetrine tammilõik ja sõita uuesti läbi Kroonlinna, mille kohal säras Nikolai katedraali kuldne kuppel. Lausootamatult sai ära nähtud kiirtee, mis kulgeb mandrilt Kroonlinna osaliselt ka mere alt.

Oli hämmastavalt selge õhtu ja mullu suvel mere ääres valminud 87-korruseline ja 462 meetri kõrgune, pilvedeni küünitav Gazpromi büroohoone troonis tagasiteel meie vaateväljas. Linlased on Euroopas kõrguselt teise, samas kõige põhjapoolsema pilvelõhkuja ristinud Kukuruzaks (’mais’).

 

Tekst ja fotod: Malle Elvet

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga