Jäämurdjal tutvustatakse Eesti polaaruurija tegevust
Jäämurdja „Suure Tõllu“ vöörigaleriis saab näha näitust „Antarktika järvede ökoloogia uurija Enn Kaup 75“. Väljapanek valmis Eesti Meremuuseumi ja selle juures tegutseva Eesti Polaarklubi koostöös.
„Tegemist on esimese ajutise näitusega meie muuseumilaeval, mis on eksponeeritud seal uudses kohas ja täiendab ka omal kombel olemasolevat ekspositsiooni jäämurdja ajaloost. „Suur Tõll“ sobis siia konteksti suurepäraselt, sest jää ja lumega on Enn Kaup seotud olnud kogu oma teadlasekarjääri jooksul,“ sõnas Eesti Meremuuseumi juht Urmas Dresen.
Märtsis 1972 jõudis Enn Kaup meteoroloogina esimest korda Antarktisele. Seal tärkas tal huvi järvede ökoloogia vastu, mille najal pea kümnend hiljem, aastal 1981 väitles ta end neile pühendatud uurimusega teaduste kandidaadiks, mis oli esimene eestlase tehtud teaduskraad Antarktikast. Teadustööks vajalike materjalide ja teadmiste kogumiseks osales Enn Kaup kokku üheksas Antarktika ekspeditsioonis, kahel neist koos pika talvitumisega.
Väikesel näitusel näeb esemeid, mis annavad ettekujutuse, kuidas on toimunud töö Antarktikas. Nende hulgas on näiteks ekspeditsioonide päevikud ja spetsiaalselt polaaruurijatele toodetud 24-tunnise numbrilauaga kell ning ka radiogramm, mille Ameerika Ühendriikide 37. president Richard Nixon saatis omaaegsetele talvitujatele.
Näitus jääb avatuks kuni 15. jaanuarini 2023.
***
Ilmunud on reisiajakirja Hiiumaa eriväljaanne
Go Reisiajakiri andis välja Hiiumaa tänavuse turismikataloogi. Meie tellijad saavad selle postkasti tasuta.
***
Arktika arengusuunad humanitaarteaduste vaatenurgast
Vahetult enne Ukraina sõda osales Eesti Meremuuseumi juures tegutseva Polaarklubi tegevjuht Katrin Savomägi ettekandega rahvusvahelisel teaduskonverentsil, mis toimus 15.–16. veebruarini Arktika Nõukogu Venemaa eesistumise raames Moskvas. Konverentsi „Arktika arengusuunad humanitaarteaduste vaatenurgast“ peakorraldajaks oli Moskva lingvistiline ülikool.
Katrini ettekanne Eesti polaarkaptenitest oli välja valitud teemade plokki, mis käsitles isiksuste rolli Arktikas ja selle ajaloo uurimisel. Kahe päeva jooksul peeti 20 sektsioonis ligi 180 ettekannet. Arktika Nõukogus on kuus töörühma ning selle konverentsi teema oli seotud säästva arengu töörühmaga (SDWG). Leiti, et eriti palju annab juurde eri valdkondade ühistegutsemine. Ent praegu ei toimu mingit ühist tegutsemist, sest Arktika Nõukogus on Venemaa eesistumine aastatel 2021–2023, kuid kõik tegevused on Ukraina sõja tõttu peatatud.
Polaarringkondades on ukrainlased hästi tunnustatud nii teadlaste kui ka kaptenitena. Ukrainale kuulub ka üks polaarjaam Antarktikas – Vernadski. 2020. aasta jaanuaris külastas seda jaama ka mootorpurjekas „Admiral Bellingshausen“.
***
Leida Lepik
13. XII 1968 – 14. III 2022
Daatumid kuulutavad eluringi justkui lõpetatuks. Leida pole kuskile läinud, ta elab oma tegudes, sadade sõprade ja tuhandete inimeste mälestustes veel kaua-kaua. Leida oli geograaf ja kartograaf, keda president tunnustas panuse eest kodumaisesse kartograafiasse Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Kõik Go Reisiajakirja kaardid on juba üle kümne aasta valminud Leida juhtimisel kaardifirmas Regio. Meie suuremad teekonnad on ikka alanud Leidaga laua taha istumisest ja mõne uue enneolematu kaardimõtte paika panemisest. Edasi pole muud, kui valminud kaardi järgi mõnuga rännata. Reisimine oli Leida üks suuri armastusi.
Leida oli inimeste ühendaja ja loodud sidemete hoidja. Tal oli imeline võime panna kokku väga erinevaid natuure ja isiksusi, ignoreerida mistahes eelarvamusi ja tõestada, et need ei pea paika. Ta suutis kurjusestki justkui üle lennata, andestada ja jääda loovalt tegusaks raskeimateski olukordades. Aastakümnete pikkune pühendunud töö kaardifirmas Regio on aidanud viia Eesti kaardikultuuri uuele tasemele. Eesti teedeatlas, mida regiolased hellitavalt meie ruumiliseks entsüklopeediaks kutsuvad, ja 2019. aastal ilmunud Eesti rahvusatlas on märgilised teosed, milles palju Leidat sees.
Paljudel meist on Leidaga oma lugu või lood. Leidat meenutades vaatan lume alt vabanevat koduaeda ja ootan, millal tärkab Leida loodud uus liik: rändur-sinililled.
Pärast esimest keemiaraviseanssi kolme aasta eest lendas Leida Hispaaniasse, kus perega pikemalt olime. Et me ei kurvastaks, et kodune kevade tärkamine sedakorda nägemata jääb, võttis ta plastkarbiga kaasa sinilillemätta. Seda karpi kandsime üheskoos terve päeva kaasas, tutvustasime sinilille Vahemere kaluritele, mitme meetri kõrgustele kaktustele, tegime pilte sinililledest koos erkroosade eksootiliste õitega. Oli üks imeilus päev, lõkerdasime naerda ja õhtuks olid Leida kahvatud palged päikesest õhetavad ja lootus silmis säramas. Edasised nädalad elasid sinililled palmipuu varjus. Püsiasukat poleks sinililledest sealses kliimas ilmselt saanud. Nii pakkis Leida sinililled lahkudes kotti tagasi ja me sõbrad istutasid need meie koduaeda Eestis. Igal kevadel rändame nende tärgates ühistele radadele, kus Leidaga käidud.
Maris Pruuli