Kristjan Luts. Eesti sõjaajaloo teejuht

On ikka imekspandav, millised fanaatilised motiivid sunnivad inimesi reisima. Mööda maailma sõidavad ringi spetsiaalsed turismigrupid kassiarmastajatele, liblikavaatlejatele, rongisõidusõpradele, päikeseloojangu maalijatele, homobaarides ringiaelejatele.

On ikka imekspandav, millised fanaatilised motiivid sunnivad inimesi reisima. Mööda maailma sõidavad ringi spetsiaalsed turismigrupid kassiarmastajatele, liblikavaatlejatele, rongisõidusõpradele, päikeseloojangu maalijatele, homobaarides ringiaelejatele.

Militaarturism (Memorial and Military Tourism; seega ei pea ma hetkel silmas mitte militaarset ekstreemturismi, kus ise võimalik püssi täristada) on vaieldamatult arvestatav tööstusharu nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides, aga ka näiteks Vietnamis. Ameerika kodusõja ülesvuntsitud ja heade infomaterjalidega varustatud lahingupaigad meelitavad ligi miljoneid turiste aastas (Georg Washingtoni peakorter Valley Forge’is). Esimese maailmasõja lahingukohtadest Euroopas on kindlasti kuulsaimad Verduni lahingupaigad Prantsusmaal ja mitmed tapluste kohad Belgias (Langemark, Menen, Hooglede), aga unustatud pole ka Põhja-Aafrikas asuvaid kalmistuid. Teise maailmasõja lahingupaikadest on enimkülastatavad kohad kindlasti Normandias. Pearl Harborit Hawaiil visiteerib aastas 1,5 miljonit inimest.

Mõned endised militaarobjektid on tõusnud suisa palverännakute ja kultuspaikade staatusesse (nt Kehlsteinhaus Saksamaa neonatsidele). Grünwaldi väljadel taaselustatakse igal aastal lahing Leedu-Poola ja Teutooni Ordu vahel, samalaadsed üritused on muutunud populaarseks Venemaal, Ukrainas ja Eestiski. Ennustan, et Ida-Preisimaa koos Kaliningradi oblastiga kujuneb peagi (kui Venemaal õnnestub Kaliningradi jaoks eriline viisarežiim või staatus tekitada) kõigi sõjandushuviliste eurooplaste mekaks. Ja vanast Königsbergist pole enam palju maad ka Eesti sõjanduslike mälestusmärkide juurde.

Kristjan Lutsu „Eesti sõjaajaloo teejuht“ on väga põhjalik teos. Lood algavad peale muistsest vabadusvõitlusest (Muhu maalinn, Keava ja Lõhavere linnamäed jt) ja liiguvad läbi keskaja (Liivi sõja mälestusmärk, Padise klooster, Angerja linnus, Kuimetsa kindlustatud mõisamaja jt) päris kaasaega välja (Balti keti mälestuskivi (mille seos sõdadega küll kaudne), Kaitseliidu taasloomise mälestusmärk jt). Suurema osa mahust võtavad enda alla Vabadussõjaga ja Teise maailmasõjaga seotud ehitised ja rajatised. Viimase sõja osas on kenasti kõrvuti nii meie mälestusmärgid kui punamonumendid. Esindatud on ka personaalsed mälestus- ja hauakivid (Johan Laidoner, Johan Unt, Andres Larka, Johan Pitka, Jüri Hellat, Jaan Lepp, Hugo Ploomipuu, Friedrich Vreeman, Pontus De la Gardie jt). On aga objekte, mida ei oleks niisama mööda jalutades mõne sõjaga seostada osanudki (Võhmuta mõisa Võiduvärav, Kuperjanovi partisanide pataljoni formeerimiskoht Puurmanis, Vaivara vana rahvamaja, sõjaväe aidahoone Narvas, Pallinina sõjaväelinnak jt).

Huvitavad on ka peatükid NSV Liidu militaarobjektide kohta (põnevaimad jutud Hiiumaa rannakaitsepatareide, Hara lahe salaobjekti ja Sillamäe uraanirikastustehase kohta).

Eriliselt nautisin ses raamatus pisikesi põnevaid aja- ja kultuuriloolisi detaile, näiteks sedagi, et Tahkuna rannakaitsepatarei suurtükid müüdi omal ajal Egiptusele ja neid kasutati Sharm el Sheikis Kuuepäevase sõja ajal Iisraeliga.

Sellistest põnevatest kildudest on Kristjan Luts selle raamatu kokku kandnud, teinud seda erilise hoole ja armastusega, nii et kohatist stiililist jm ebajärjekindlust ei tasugi puudusena torkima hakata. Kuigi raamat on hiigelpaks, tasub ta rändurikotti toppida.

Tiit Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga