Kevadel hüppasid kaks kanget – sõbrad ja kolleegid Kristjan Jõekalda ja Teet Margna – Balti jaamast rongile. Sõit algas üüratu suure lahmakana kaardil laiutava Venemaa suunas. Sihtpunktiks Põhja-Korea piiri veerel paiknevasse Vladivostok, trajektooriks Trans-Siberi raudtee. Kristjan Jõekalda räägib, mida nähti, mida tunti ja mida avastati.
„Meil oli Margnaga esimene suts reisimist eelmisel aastal Lõuna-Ameerikasse. Mõtlesime sealt siis aga edasi, et kuhu sellel korral kolama peaks minema. Alguses oli plaan minna Okeaaniasse – kolada Austraalias ja Uus-Meremaal. Kuid kohe sai selgeks, et kuidagi ei ole vunki sellel plaanil sees. Proovisime leida mingit joont, et miks me sinna kaugetele ja hiiglaslikele saartele kolama ikkagi läheme. Vaatasime seda ühelt ja teiselt poolt ning tundsime ka ise, et põhjus, miks minna saartele kolama, jääb kuidagi õhukeseks,“ räägib Jõekalda.
Ühel hetkel aga turgataski meestel pähe, et minna tuleb hoopis Venemaale – riik on suur ja lai, väga eriilmeline ja kaunis. „Mõtlesime, et kiikaks õige meie suurde naaberriiki. Alguses oligi minek ikkagi plaanis kui nostalgiareis. Seal ju miilits ja vaesus, Siber ja viin. Läheks vaatama, kuidas elatakse. Käiks ise kaameraga ära ning saaks teada, kas Venemaast kirjutatud reisikirjad on ikka tõesed,“ mainib Jõekalda.
„Mina ei ole üldse mingi reisimees. Mulle kohe ei meeldi reisida. Pole ju mingit põhjust, miks oma mõnusast kodust ära minna. Otsustasime Margnaga ikkagi, et peaks minema, ja kui reisime, siis reisime ikka koos. Mõte hakkas idanema ning liikus selles suunas, et kõik suuremad asulad jäävad ju kahe suurema raudteemagistraali – BAMi ehk Baikali-Amuuri magistraalraudtee ja Trans-Siberi raudteede – veerde. Miks mitte liikuda nendel radadel ja uurida, mida sealt leida on,“ selgitab Jõekalda.
Eelmisel aastal kolasid Jõekalda ja Margna mööda Ladina-Ameerika riike, tehes seda eraldi ... Jõekalda härrasmehe kombel tõllas ja lennukitega, Margna aga seljakotirändurina. Rännakust valminud saatesari osutus väga populaarseks ning oli esimene, nii-öelda sõpruskonna reisisaade Eesti teles.
„Laua taga plaani seades tundub ju kõik jube tore, jube nostalgiline, et tahaks juba suurest kollasest tsisternist kalja juua ning vaadata miilitsat. Kui aga aeg reisile lähemale jõudis, hakkasid püksid püüli sõeluma. Mõtted keerlesid tahtmatult sellele, et mis kõik võiks juhtuda, kus meid võidakse röövida või läbi peksta. Tegelikkuses ei juhtunud meiega ju mitte midagi, mille peale oleks pidanud ütlema, et “ooo, õudu“ – ei kimbutanud meid miilits, ei saanud me pättide käest peksa, meil ei tekkinud kellegagi isegi seisu või situatsiooni, et oleks oma elu pärast kartma pidanud. Aga mina olen totaalne foobik. Minul oli väga ebamugav Venemaal, tõega ebamugav,“ räägib Jõekalda.
LASNAMÄE PÄRANDUS
Põhjus, miks saatejuht venelasi ei salli ning miks nendega raske suhelda on, on iseenesest väga lihtne ja proosaline – nimelt on Jõekalda läbi ja lõhki Lasnamäe poiss. 27 aastat sai mehel elatud linnaosas, mida kutsutakse hellitavalt ka Olümpiakülaks, kuna kõik inimesed käivad seal dressides ja räägivad võõras keeles. Jõekaldale tuli aga Venemaal ringi kolades kogu see eluveidruste ja betooni virvarr ehedalt meelde.
„Mulle tuli täielikult meelde Lasnamägi 1987. aastal, kui vähe kallima ja edevama teksaspüksiga jalutama minnes said peksa ja jäid pükstest ilma ning vingema Adidase nokamütsiga üksi väga jõlkuma ei läinud. Kõik vähe kaunim kraam pandi ju kohe tuuri ning hea kui kondid ja ninaluu terveks jäid. Venemaal tundsin ma pidevalt seda sama tunnet. Kuigi, ma rõhutan, meiega mitte midagi ju ei juhtunud. Need Venemaa linnades ringi kolanud kambad ja kõva häälega rääkivad mehed olid küll kõhedust tekitavad,“ selgitab oma hirmu saatejuht ise.
„Rongijaamades oli see vene inimese olemus ja laius muidugi eriti selgelt nähtav. Samuti nagu meil Balti jaamas kolab ringi igasugust kontingenti, Venemaal on see kõik kümnekordne. Mehed on valjud ja hakkavad külge kleepima. Kogu selle tohuvabohu keskel vaatad sa pikkisilmi mööduvaid miilitsaid ning sa ei tea, kas neid usaldada või karta. Miilitsa nägemine tekitas hirmu. Ei tea ju, mida ta sulle teha võib. Kas ta on sõber või vaenlane? Miilits liikus perroonil, kus meil ju rongi oodates kõige pikemad passimised olid, kahe kaupa, täpselt nagu meil vanasti – lühike ja jässakas kirjamapiga ning suurem ja pikem kumminuiaga.
„Peab tunnistama, et mul oli ikka kogu reisi ajal vähekene jahe olla. Venelased usaldust ei äratanud,“ sõnab Jõekalda.
TALLINN-MOSKVA-VLADIVOSTOK
Kahe kange reis läbi Venemaa avaruste kulges peaasjalikult rongidega, Tallinnast Moskvasse ja sealt siis raudsetel rööbastel läbi Föderatsiooni Vladivostokki, peaaegu Põhja-Korea piirini välja. Jõekalda sõnul tehti esimesed mõned sajad kilomeetrid Moskvast edumaad küll autoga, sest uuriti Zalatoje Kaltso nimelist sõõri ümber Moskva ehk siis riigi pealinna eeslinnade vööndit.
„Moskva on Moskva – vahid ringi nagu lehm uut aiaväravat. Kulda ja rikkust kõikjal. Aga mida kaugemale pealinnast, seda vähemaks seda ilu ja hoolt jääb, kuni umbes 500 kilomeetrit pärast Punast väljakut see kõik lõppeb. Sealt aga algabki Venemaa. Seal pole turisti, oled üksi. Kui mujal maailmas liikudes jäävad ikka seljakottidega matkavad rändurid või ringipatseerivad turistid silma, siis Moskvast pooletuhande kilomeetri kaugusel sisemaal liikusid vaid üksikuid turistid, ja vot see tekitas ikka erilist üksildust ja äralõigatuse tunnet. Ei olnud mugav tunne seal kaugel pärapõrgus,“ räägib Jõekalda.
Jõekalda nimetab Venemaa ühtsuse üheks suureks plussiks aga pideva telefoniside olemasoleku pulganäitu mobiiltelefoni ülanurgas. „Võrreldes Ladina-Ameerikaga oli Venemaal pidevalt levi olemas. Kodust ja sõpradelt sai pidevalt sõnumeid, saatsid ise vastu, teatasid, kus oled, tegid klõps pildi ja saatsid. See, et ma sain kohe, kui tahtsin, koju või kellelegi helistada, võttis minu jaoks palju pingeid maha. Hea tunne oli, nagu keegi oleks pidevalt käeulatuse kaugusel olemas,“ selgitab Jõekalda Venemaa ühte boonust.
Venemaal reisides ning kohalikku elu nähes tuli Jõekaldale mingi aja möödudes, kuid väga tugevalt reisisihtkohta Vladivostokki jõudes, meelde kõik see ilge NSVLi jama ja õudus, mis nostalgia alla peidetuna oma rõlget elu elas.
„Mulle tulid kohe meelde need jutud, kus Tallinna vanalinnas vähe pikema juukse ja hevimehe tundemärkidega ringi jõlkudes võis mereväe kursantide käest peksa saada. Volkonskigi on rääkinud, kuidas vene pätid tahtsid tal juukseid maha lõigata. Täna peetakse ENSV stiilis pidusid ja topitakse pilotkasid pähe, kuid Venemaal olles tuli kogu see jama ja äng uuesti meelde. Täielik ajas tagasi rändamise tunne,“ räägib telemees.
KEELEBARJÄÄR NING PRONKSSÕDUR
Venemaa, äärmiselt rikkalik ning põnev riik, on tänasel päeval jäämas üha kaugemaks aga inimestele, kelle keeleoskuste hulka vene keele tundmine ei kuulu. Keelebarjäär aga muudab inimesed Venemaa suhtes vägagi kartlikuks. Enamik probleeme elus saab aga lahendada vestluse, pitsi viina või ühise suitsuga. Keelt mitteoskav inimene jääb probleemide ette kaitsesse vaid rusikatega. Paratamatult.
„Keelebarjäärifoobiat ma natukene lõhuksin. Mida kindlamalt sa jätad venelasele mulje, et sa keelt ei valda, seda kiiremini nad su rahule jätavad. Paljud, kes meiega rääkima tulid, kuuldes, et oleme Eestist, hakkasid kohe rääkima Pronkssõdurist, kuid pöördusid eemale, kui neile pikalt tuimade kalasilmadega otsa vaatasime ja kontaktist loobusime,“ selgitab Jõekalda.
Pronksiöö teavitustööga on aga Venemaa tsentraliseeritud riigimeedia läbi raadio- ja teleaparatuuride väga filigraanselt hakkama saanud. Iga inimene kogu Venemaal on täielikult kursis Eesti aprillirahutuste ning Pronkssõduri teisaldamisega. „Venelane aga on huvitav rahvus selles osas. Ta mitte ei ründa, et miks sõdur minema viidi. Ei, venelane hakkab sulle suruma peale oma arvamust ning püüab panna sind mõistma, miks see tegu vale oli ning miks sina, eestlane, fašist oled,“ rääkis Jõekalda.
„Ühel järjekordsel perroonil passides tuli meie juurde vene vanamees ja küsis suitsu. Me lahkelt pakkusime. Vanamees, natukene kuulatanuna, arvas kohe, et me oleme sakslased ja nimetas meid fašistideks. Mul siis kihvatas ning ütlesin: „Kuule, mees, sa tuled minult suitsu küsima ja sa nimetad mind fašistiks.“ Vanake kuidagi ehmatas, kui sai aru, et sakslased vist ei ole. Küsis siis uuesti, et „otkuda võ?“. Vastasime talle viisakalt, et „iz estonii“. Mees vaatas selle peale siiraste ja suurte silmadega otsa ning ütles nagu kõigile tuntud fakti konstateerides, et „fašistõ“,“ räägib Jõekalda.
RONGID JA ÜLEM- SUETUK
Kokku seiklesid kaks kanget Venemaa avarustes 32 päeva. Tallinnast lahkuti 7. mai õhtul, tagasi saabuti aga 8. juuni hommikul. Tallinn- Vladivostoki ots tuli rongiga kokku umbes 11 tuhat kilomeetrit. Kokku peatuti päevaks-paariks 12 linnas. Pikim peatuseta rongisõit kestis 52 tundi: Tšita linnast Habarovskisse Mongoolia piiri ääres.
„Omaette väga huvitav kogemus. Nii pika aja jooksul saab näha kogu rongielu valu ja võlu. Kaks seika jäid mulle ikka väga selgelt meelde. Seda siis peale selle, et kogu mu foobiate ja hirmude juures ei julgenud ma tamburis üksi suitsugi teha. Esimene oli Anne Veski soovitus, kes ütles, et tuleb võtta kaasa kett ja lukk, et saaks kupees voodi külge kinni tõmmata oma kompsud või siis sulgeda, ja turvaliselt sulgeda, juba aastakümneid lukustamatu kupeeuks. Kuulsin enne minekut palju jutte selle kohta, et Venemaal rongides tõstetakse magavate inimeste asjad ära,“ räägib Jõekalda.
Teine meeldejääv moment Jõekalda jaoks olid kohalikud rongipeldikud. „Kurat, mina ei saa aru, miks ei suuda valge mees ehitada peldikut rongi nii, et pott oleks kemmergus diagonaalis, mitte risti toaga, nii et istuma ei mahu ja kui lõpuks ennast seina ning poti vahele litsud, oled näoga vaid mõne sentimeetri kaugusel seinast,“ toriseb telemees.
Rongid on, nagu kogu elu Venemaal, väga erineva tasemega. Olemas on niinimetatud firmarongid ehk eraettevõtete rongid, mis on uued, korralikud ja puhtad, vagunitehulga keskel on restoran ning saab süüa ja pummeldada. Teine tase on aga Venemaa riikliku vedaja vagunites. Rongideks on vanad nõukaaja vagunid ja vedurid – kitsad, madalad, ja haisevad.
„Kupees vaatab sulle otsa vaid pisikene seasilm laes ja voodiveerel. Mõni rong oli külm, teine aga ropult palav. Mõnel käisid aknad lahti ja uksed lukku, teisel jälle mitte. Lisaks oli meid rongireisiks halb arv. Meid oli kokku viis meest. Kupeede vahel jagades ei saa head kombinatsiooni. Reisijuht Tiit Pruuli kargas alati rongi jõudes žlotile ning oli siis see ainus meie pundi vend teises kupees. Tiit sõbrunes aga kupeekaaslastega hetkega ning usun, et talle meeldis olla keset Vene elu. Tiit oli meiega seal Venemaal nagu grupi lasteaialastega,“ muheleb Jõekalda.
Kui aga rääkida Trans-Siberi raudtee pikkade kilomeetrite veerde jäävast, peab Jõekalda oma reisi tippsündmuseks eestlaste küla keset Siberit ehk Ülem-Soetukki.
„Kui Teet ja Tiit räägivad, et neile meeldis väga Baikali järv ning Olhoni saar, loomulikult ka Kamtšatka, siis minu jaoks oli eestlaste küla Ülem-Soetukis reisi parim osa. Meie tarbeks aeti küla seltsimajja ka mõned Eesti vanatädid, kes selget ja slängist puutumata jäänud puhast eesti keelt rääkides kaugelt kodu- maalt tulnuid üle vaatasid. Kaks vanatädi, puhta eesti keele ning eesti kommetega, kes aga pole oma elu sees kunagi kodumaal käinud,“ räägib Jõekalda.
TÖÖREIS ILMA SISEKAEMUSETA
Jõekalda nimetab nende rännakut Venemaal ikkagi tööreisiks, kus endasse väga süüvida ei jõudnud ning klassikalise sisekaemusega pead vaevata polnud lihtsalt aega. Päevad oli pikad ning algasid koosolekuga, millel pandi paika päevakava – kus tuleb käia, mida üles võtta, mida sinna juurde rääkida.
„Vaja oli ju jube palju materjali linti saada. Teet ütles siin paar päeva tagasi väga hea lause, et tahaks meie eetrisse jõudvat saadet juba ka ise näha, et siis saame ka aimu, kus me ära käisime. Aga tõsi on see, et saade, mis eetris juba jookseb, ei pretendeeri mingile ajaloolisele tõele ega suurele Venemaa asjatundlikkusele ega ka kultuurilisele tõele tollest hiigelriigist. Saade on ikkagi sellest, kus meie kahekesi ära käisime, mida Venemaal nägime. Eks me õppisime fakte selgeks ning rääkisime neid vaatajale edasi, kuid peamine ülesehitus on saatel ikkagi see, et me sõidame rongiga mööda Trans-Siberi raudteed ning vaatame, mida selle ümber näeme,“ selgitab Jõekalda.
„Vot räägitakse, et reisides muutub maailm väiksemaks, kuna tekib mingi kujutluspilt nendest kohtadest, mida algselt jube kaugeks pidasid ja mis kaardi teises otsas paiknevad. Minul oli täpselt vastupidi. Ma sain aru, kui üüratu on maailm, kui üüratu on Venemaa. Sa sõidad mitu nädalat rongiga läbi ühe riigi ning lõppu ei paista. Me sõitsime mööda suhteliselt sirget rada mööda Venemaa lõunapiiri. Kogu see hiiglaslik maalahmakas, Siber ja taigad, jääb ju veel meie nähtust põhja poole. Meeletult suur riik, meeletult palju inimesi. Hakkasin mõtlema, et kui kõik inimesed Venemaal hakkaksid liikuma, kompsud käes, Eesti piiri poole, võetaks riik ära päevaga, ühtegi lasku tegemata,“ kommenteeris telemees.
JÕEKALDA VENEMAA FOOBIAD
„Mulle ei meeldi olla kodust ära,“ nende sõnadega alustab telemees Kristjan Jõekalda oma selgitust reisihirmu ja venelastefoobia teemadel. Erinevalt paljudest on kodu tema kindluseks ning maailmareisidele väga ei kipu.
„Mul on pidevalt tunne, et kõik need tunnid ja päevad, mis ma olen kodust ja pere juurest ära, oleks nagu elamata jäänud. Arvestades meeste eluiga Eestis, tahan ma olla võimalikult palju pere juures kodus. See on üks asi. Teine on konkreetne venelastefoobia. Ma näiteks ei leia, et me peaksime väga integreerima või assimileerima neid siin Eestis. Eluaeg on saadud hakkama eraldi elades. Tööl tekkisid omad suhted, kodus omad, sõpradeks saadi ja polnud mingit juttu integratsioonist,“ räägib Jõekalda.
Jõekalda aga usub, et tema venelastefoobia alused on saanud paika 27 Lasnamäel elatud aastaga. „Lasnamäe esimesse ja teise mikrorajooni aeti kokku ikka väga kirju seltskond.
On seal peksa saadud, mütsidest ja jopedest vabanetud. Vene ajal päästis tihti see, kui ütlesid seisu tekkides, et oled student. Siis jäeti rahule, kuna üliõpilaselt polnud ju kunagi miskit võtta. Venemaal tuli kogu see jama kõik jälle ja uuesti meelde. No ja piiri peal vene soldatit nähes oli ikka ebameeldiv tunne. Mulle on tõenäoliselt juba lapsepõlvest sisse kodeeritud vastumeelsus venelase vastu. Mu vanaema ju rääkis ikka, kui jubedad olid vene soldatid, kui nad sõja ajal tulid. Saksa sõdur mängis suupilli ja kinkis šokolaadi, kui vene sõdur tuli, vaatasid ainult, et eluga eest ära saaks,“ mainib Jõekalda.
„Venelaste suhtumine on kuidagi agressiivne. Nad lõugavad ja on kogu oma käitumises agressiivsed. See ei meeldi. Ainus koht, kus ma reisi jooksul ei tundnud ennast veidralt, oli Ulan-Ude linn, kuid seal on ka 90 protsenti inimestest burjaadid. Mul on see agressiivne ja ülbe venelase suhtumine – sülitamine ja laiamine – totaalselt vastumeelne ning vastik,“ on telemees resoluutne.
TEET MARGNA: Kristjan ei suuda ettearvamatut taluda
Meie arusaam lahedast reisist on totaalselt erinev. Minule piisab sellest, kui reisile minnes on olemas vaid lennupiletid. Kristjan seevastu ei taha mingil juhul, et reisil olles juhtuks midagi ettearvamatut. Ta keeldub astumast lennukile, kui pole täpselt teada, kus ta ööbib, sööb või ekskursioonil käib. Ja kõige rohkem meeldiks Kristjanil reisil olles aega veeta hotellis.
Aga kui kõik eesootav on täpselt planeeritud ja sealhulgas ka kõikvõimalikud eesootavad ebamugavused ära fikseeritud, siis on Kristjaniga reisimine suur lust! Olgugi, et meie viimane ühine Venemaa reis oli Kristjanile üks suur eneseületus. Hetkekski ei lasknud ta pead norgu ega tujul langeda.
Või kui, siis tõesti ainult hetkeks.
Martin Hanson
Eestlane Siberi raudtee ehitusel
Trans-Siberi raudtee ehitusel olid tegevad ka mitmed eestlased. Ilmselt kõige juhtivamal kohal neist oli insener Karl Ipsberg (1869–1943). Ipsberg sai hariduse Riia Polütehnikumis ning töötas seejärel alates 1893. aastast raudteede ehituse ja järelevalve alal mitmel pool Venemaal. Ta abiellus Siberis Venemaa sakslannaga, tõusis õuenõuniku teenistusastmesse, naasis perega Eestisse 1911, kus osales mitmete suurte ehituste, näiteks Estonia teatri juhtimisel. EV ajal oli Tallinna Tehnikaülikooli esimene rektor, Riigikogu liige, 1922. aastal teedeminister, mitmete raudteede ehitaja. Küüditati 1941. aastal.
1930ndail aastail pani ta oma laste jaoks kirja mälestused, mis ilmusid aastakümneid hiljem „Eesti mälu“ sarjas pealkirja all „Ühe sirge mehe elukäik“ (2010).
Ipsberg oli tegev Trans-Siberi raudtee rajamisel nii Baikali taga Hiina piiri ääres kui ka nn Baikali ringraudtee ehitusel, kus ta oli erinevate lõikude ehituse ülem. Algul nimelt ei läinud Trans-Siberi raudtee mitte mööda Baikali lõunaservast, vaid lõppes järve läänekaldal ära ja algas uuesti idakaldal. Reisijad ja kaubad toimetati üle järve laevadega. Insener Ipsbergi staap asus Kultuki külas, mis on tänagi u 4000 inimesega raudteeäärne asula Irkutski rajoonis Baikali lõunatipus. Värvikalt kirjeldab ta ränka tööd kaljude lõhkumisel, sildade ehitamisel ja tunnelite kaevamisel.
Saame aimu ka 19. sajandi lõpu kuni 20. sajandi alguse elust-olust Irkutskis, Verheudinskis (tänapäevane Ulan-Ude) ning Mandžuurias. Samuti on tal huvitavaid kultuurilisi tähelepanekuid ning kriitikat koloniaalpoliitika kohta. Näiteks loodab ta, et sealset põlisrahvast burjaate ei õnnestu ei venestada ega hiinastada. Ka esitab ta burjaatide ja mongolite kohta huvitavaid etnograafilisi detaile, teoretiseerib isegi Suur-Mongoolia riigi tekke üle (mida hiljem püüdis praktikas teostada Eestist pärit parun Roman Ungern-Sternberg).
Ipsberg oli muu hulgas ka kõva rännumees. Venemaal töötades ja hiljemgi tegi ta mitmeid ringreise Euroopas, käis ära Kaukaasias ning unistas ekspeditsioonist Tiibetisse.
Tiit Pruuli