Krister Kivi raamat „Eesti maja” eristub Eesti reisikirjandusest ses mõttes, et autor ei taha edvistada sellega, kui kaugel ja põnevas paigas ta käinud on, ei pea vajalikuks eksponeerida oma eruditsiooni ja lugemust. Ta ei tee oma kirjatööd ka sellepärast, et peatoimetaja sunniks, ammugi ei lase ta oma töid tsenseerida ega ilustada. Ei taha Krister ka kedagi õpetada ega arenenud maailma kodusele eestlasele selgeks seletada. Mõttedki on ses raamatus enamalt jaolt kirjutaja enda mõeldud.
Raamatu nimi on „Eesti maja” ja ta tegeleb justkui väliseesti asjaga. Aga autor ütleb kohe algul intrigeerivalt, et ega see asi teda eriti ei eruta. Kodueestlaste suhtumine väliseestlastesse on aastakümnete jooksul teinud läbi mitmeid muundumisi. Valge laeva kaptenist heliplaate saatva ameerika onuni, sinna vahele mahub 1980ndate lõpu mõõdutundetu imetlus ja 1990ndate algupoole mõõdutundetu ilkumine. Krister Kivi raamatus on väliseestlased päris normaalsete inimeste moodi. Mõni on paks, mõni kiilakas, mõni joob õlut, mõni veini, mõni kirub kommuniste, mõni on eluga rahul, mõni targem, mõni rumalam, mõni natuke totakas. Nii nagu Eesti eestlasedki, nii nagu inimesed kus tahes mujal maailmas.
Nii, ilma erilise kireta, toob Krister meie ette elavaid inimesi, kes ei sure raamatulehekülgedel, kes ei hakka käisest puistama turismiprospektide fakte ega kultuuriväärtuste ajalugu.
Kristeri ümbermaailmareisil ei toimunud just üleliia palju naljakaid, heroilisi ega muid taolisi adrenaliini tõstvaid juhtumeid. Krister lihtsalt kulges ja, nii nagu oma tavapärastes Ekspressi artiklites, oskas ta ka sellel reisil tähele panna tühiseid detaile ning marginaalseid meeleolusid, mis koosmõjus hakkavad eriliselt kõlama, saavad uue tähenduse ja moodustavad terviku. Tegelikult on tunne, nagu kõnniks üks nukker, omadega natuke hädas tao üksiklane mööda ühetasast maapinda ja tõmbaks selle valgele pinnale tumedaid pintslijälgi. Ja need jäljed peegeldavad mõnikord jäljetõmbajat rohkem kui jälge ennast. Neid pintslijälgi on põnev uurida - et kuhu ja miks Krister just sellise konksu joonistas. Seda soovitangi raamatut lugedes mõistatada.
„Eesti maja” tasub lõpuni lugeda. Kas või sellepärast, et Tiina Kaalepi kirjutatud lõppsõna on samuti väga hea.
Tiit Pruuli