Koroonaajal Pakistani – muidugi, miks mitte!

Pakistan ei ole turistide esimene valik, ometi tasub eelarvamused maha matta, sest selles riigis leidub kõike, mida ühe laheda reisi jaoks vaja on – ehedust, kultuuri ja üliilusat loodust, ohtralt ajalugu ja vapustavat toitu.

Kui ütled Eestis, et lähed Pakistani, reageeritakse sellele samamoodi, nagu oleksid äsja teatavaks teinud, et kavatsed ära süüa kastitäie pesuseepi. Enamik inimesi arvab, et see on kohutav plaan, aga ei hakka hullu mõtet suure häälega kritiseerima, pigem ollakse vaikselt murelik, võibolla isegi kaasatundev.

Jah, paljud näevad Pakistani vaid ohtliku maana, kuhu reisimist tuleks vältida samamoodi kui purjus peaga karukoopasse ronimist. Tõsi, sõna „ohtlik“ on tõepoolest Pakistaniga kaua aega käsikäes käinud justkui Kessu Tripiga, aga kas sel omadussõnal on praegusel ajal ikka niiväga õigust Pakistanist ja turismist kõnelevates lausetes laiutada?

Pakistan on näinud omajagu terrorismi, seal on korraldatud hulganisti inimrööve ja ette on tulnud ka sihipäraselt turistidele suunatud rünnakuid. Samas olen isiklikult saanud valusa kõne oma kaasa käest („Ükskõik mis juhtub, ma armastan sind, laskmine on meist nüüd ainult kaheksakümne meetri kaugusel...“) ja see kõne ei tulnud üldsegi mitte Pakistanist, vaid aastal 2015 Pariisist, kuhu naisuke pahaaimamatult fotonäituse avamisele oli sõitnud. Kuidas see paugu ja luuavarre metafoor kõlaski?

 

Pakistan püüab turismisära taastada

Pakistani armee on oma tööd hästi teinud, puhastades maad terroristidest ja muidu wannabe bandiitidest. Aastatel 2012–2017 toimus suurel hulgal sõjalisi operatsioone, et juurida kurikaelu välja nende õdusatest pesadest just Pakistani põhjaaladel, kus asuvad nii mõnegi reisiselli kiidusõnu uskuda võttes „maailma kauneimad paigad“. Taliban on välja löödud Karachist. Puhastustöö jätkub. Endine Pakistani rahvusliku kriketivõistkonna kapten ehk siis peaminister Imran Khan üritab juba kolmandat aastat, maksku mis maksab, Pakistani turismisära maailma silmis taastada. Kas see on hea või halb, aga võibolla just tänu sellele on see endine Briti India osa jäänud väliskülalisele üllatuslikult avatuks läbi kogu pandeemiaseikluse.

Kuigi Pakistanis on säilinud ohtlikke kohti, siis sina selle pärast ööund kaotama ei pea, isegi kui oled soetanud endale lennupileti Islamabadi. Miks? Aga sellepärast, et valitsus ei lase sind kahtlastesse regioonidesse, nagu näiteks Belutšistani või hõimualadele, kuhu pääsemiseks on vaja eriluba, mida on välismaalasena pea et võimatu saada, kui sul just kõrgel kohal tuttavaid ei ole. Omapäi ringi reisides pannakse mõnele teelõigule sulle sunniviisiliselt kaasa politseieskort, mis võib olla küll natuke tüütu, aga… turvaline.

 

Pakistani varjukülgedest – ausalt

Populaarse reisiblogi Lost With Purpose pidaja, ameeriklanna Alex Reynolds on Pakistaniga sinasõber aastast 2016. Ta vurab oma mootorrattaga seal pidevalt ringi ning korraldab Põhja-Pakistanis lausa „ainult naistele“-grupireise. Alex tõi hiljuti välja paar tähelepanuväärset mõtet Pakistani ohtlikkuse teemal.

Ta pidi oma mõtisklused ette kandma Pakistani suurimal turismimessil. Kuigi tema kõne ja eriti sõnum, mida tahan rõhutada, on mõtlemapanevad ning olemuselt positiivsed, ei meeldinud sõnumis leiduv konstruktiivne kriitika mitte karvavõrdki turismimessi korraldajaperele ning ta kupatati paneeli nimekirjast (kus ta oleks pidanud üles astuma koos peaministriga) minema.

Alex sai oma mõtted esitada järgmisel päeval peaaegu tühjale saalile. Lühidalt kokku võttes rääkis ta järgmist: „Pakistanis reisimine ei ole niivõrd ohtlik, kuivõrd segadusse ajav. See ei ole nii lihtne, kui suunamudijate videoklippidest viimasel ajal järeldada võib. Reisimise käigus võib tekkida raskusi teatud kohtadesse pääsemisega, kuhu ametlikult oled teretulnud. Võidakse manguda altkäemaksu. Sind võidakse võimuesindajate poolt ootamatult küsitleda ja kuigi nad ei ole seejuures agressiivsed, on ülekuulamine enamiku turistide jaoks ilmselgelt ebameeldiv kogemus. (Meenub, kui minu hotelli Islamabadis sisenes varahommikul politsei ja pidin nendega teed lürpima, ise närviliselt seletades, miks ma olin oma hotellituba kahe päeva võrra ootamatult pikendanud.)

Alex arvab, et olukorra vältimiseks, kus (kinnimakstud) suunamudijad kiidavad Pakistani taevani ega maini sõnagagi seda, et sel maal ei ole ringi liikuda võibolla nii kerge kui näiteks Saksamaal. Pakistani saabuvad säärase lillelise info peale kogenematud massiturismi viljelejad, kes värskelt turismile tärkava riigi siis negatiivsete arvustustega maatasa materdavad. Selle dilemma vältimiseks ja Pakistani turismi jätkusuutlikkusele mõeldes võiks Pakistanis reisimise kajastamine sotsiaalmeedias suunamudijate poolt mõneti ausam olla. Suunamudija kinnimakstud matk ja tavaturisti kogemus erinevad nagu öö ja päev.

Mõneti ohtlikuks peab Alex Pakistanis võimalike kultuurikonfliktide tekkimise mittepiisavat kajastamist. Näiteks ei pruugi meesturist aru saada, et kohalike naistega flirtimine viimaste vendade või isa ees võib neile kaela tuua mikrokatastroofi. Ainult Kreeka randadega harjunud suvitajal ei pruugi endal pähe tulla, et oma ateistlikud vaated on siin maal parem viisakalt vaka all hoida. Paarikesed võiksid öelda, et nad on abielus, ning tänaval mitte suudelda. Lääne naised, kes vaatavad vaid suunamudijate ilusaid videoid, mis kutsuvad turisti Pakistani, kus kõik inimesed on sõbralikud ning ööd ja päevad läbi ainult tantsivad, ei pruugi aru saada reeglitest, mida väljastpoolt tulnud naisterahvas järgima peab, et mitte meeste ahne tähelepanu all kannatada. See maa oma kultuuriga on habras ja massiturismi jaoks mitte veel valmis ning see teebki Pakistanist nii magusa sihtkoha igale (turvalise) seikluse otsijale ja elamusmatkajale.

Nõustun Alexiga täiel rinnal, kui ta väidab, et kui oled suutnud Pakistani ebamugavustest või pigem eripäradest mööda vaadata, on maailmas raske leida külalislahkemat riiki.

 

Mida Hille Hanso arvab?

Ühesõnaga ohtlik see maa turistile otseselt ei ole, küll aga on ohtlik pikemas perspektiivis selle maa turismile endale nii negatiivne kui ka liialt positiivne meediakajastus. Otsustasin – juhuks, kui su ema ikka veel ei usu, et Pakistanis reisimine sind ei tapa – küsida ka Hille Hanso käest, mis tema asjast arvab. Hille on ajakirjanik ja inimõiguslane, kes on samuti Pakistanis rännanud ja sinna reisi korraldanud.

Rene: Imran Khan on tugevasti surunud turismi edendamisele Pakistanis, lubanud sellega seoses luua miljoneid uusi töökohti ja mida kõike veel. Kampaania ajal on esile tõstetud narratiiv, et „Pakistan on turismi jaoks üliturvaline riik“ ja ametlikult on juba aastaid tagasi puruks löödud kõik terroristide kambad, kes turiste ohustasid, ning tavaturistil pole seal maal enam midagi karta. Kuidas kommenteeriksid?

Hille: Kahtlemata on Pakistanil ülisuur turismipotentsiaal. Seal on kõik, mida ühe laheda reisi jaoks on vaja: ehedust, kultuuri ja üliilusat loodust, ohtralt ajalugu ja värvikat rahvastikku. Tegu on 20 korda suurema riigiga kui Eesti ja kuna ühiskond on regiooniti väga ebavõrdselt arenenud, siis on seal ülimalt huvitavaid kontraste igal sammu. Rikkust-vaesust, haritust-harimatust, modernsust-mahajäämust, usulist fanatismi ja ilmalikkust, erinevaid etnilisi kilde ja usulisi gruppe. Seega usundiloo huvilistele on see samuti väärt sihtkoht. Ah jaa, Pakistanis on ka suurepärane köök! Kõige selle pärast tasub sinna raudselt minna. Ma arvan, et 99% ei tee Pakistani turistile ohtlikuks sealsed inimesed, vaid hullumeelne liiklus, kus näeb ühekorraga kõike – Porschet algeliste Fordi kastikate, mootorrataste (mille peal istub korraga terve kuueliikmeline pere), härjavankrite, tuk-tuk’ide, eesli seljas vanameeste ja kuulsate Pakistani „jingle trucks’ide“ vahel. Vaat sellises möllus ellu jääda on omaette kunst. Hõimualadele, kus läänevastane sentiment suurem, nt Khyber Pakhtunkhwa provintsi, mille suurim linn on Peshāwar, ei pea ju kindlasti minema. Ma ise olen küll Peshāwaris käinud, oli väga huvitav ja meeldejääv kogemus.

R: Kas Pakistanis on midagi nii spetsiifilist, mille pärast sinna kindlasti reisima peaks?

H: Gurmaanidele kindel reisisoovitus! Ausalt kõik, mida me oleme harjunud nägema India köögis, aga lisaks Pärsia ja Kesk-Aasia lihavalmistamise oskus ning Hiina köögi sugemetega road. Mõnele meeldiks kindlasti maal, kus alkohol on seaduse järgi keelatud, näiteks kohalikega Pakistani viskit või mooruspuuviina libistada. Mäed ja liustikud on vinged, ükski mägironija pole õige mägironija, kui ta pole Pakistanis ronimas käinud. Inimesed on avalad ja välismaalaste suhtes kohati lausa andunult lahked, sest nad tahavad nii väga tõestada, et Pakistan pole see, mis mulje temast meedia põhjal jääb. Siis on päris raju kogemus Pakistani ja India ehk kahe vaenujalal oleva riigi piiril toimuv show, kus kaks riiki üksteisele sümboolselt rusikat viibutavad. Aga samal ajal kogu see tseremoonia, võimutants, on mõlema poolega koordineeritud, koreograafia on millimeetri pealt paigas. See on huvitav nähtus. Mogulite mošeedes ja paleedes käia või hoopis Hunza provintsis kusagil lobudikus puulusikaga paksu suppi süüa või turul jakivillase salli hinda alla kaubelda – sellepärast spetsiifiliselt tasukski minna. Põhjuseid on tuhandeid.

R: Ma sain kunagi pahura noodi ühe oma Pakistani artikli peale. Eestlane, kes Pakistaniga kokku puutunud oli, palus väga tungivalt mul mitte soovitada inimestel Pakistani reisida, sest „juhul, kui midagi juhtub,“ on see otseselt minu süü. Kuidas suhtuksid sellisesse noomitusse? Kas on ebaeetiline soovitada inimestele Pakistani vaatama minna?

H: Aga kuhu siis üldse võiks reisida? Meil pole ju ennast ümbritseva üle nagunii kontrolli. Hirmu põhjus on alati teadmatus ning selle seljatab uudishimu ja teadmisjanu. Meile tuttavat me enam ei karda. Mina olen Indias õppinud ja leian, et kui inimene julgeb Indiasse minna, siis ta võiks vabalt julgeda ka Pakistani reisida. Loomulikult, vaestes ja madala sissetulekuga maades on näiteks probleem kättesaadava kvaliteetse arstiabiga, sellega tuleks arvestada. Ning jah, muidugi, alati on hea võimalikke riske tunda, aga ilma kohalikke olusid tundmata või heade reisijuhtideta ei peagi ju minema. Teisalt võib see olla elu ägedaim ja silmi avavamaid reise. Sest kõik eelarvamused kukuvad mürinal kokku.

R: Kas tulevikus on võimalus, et Pakistan saaks oma „ohtliku maa“ tiitlist lääne inimeste jaoks lahti või jääb ta juba oma kultuurikonteksti tõttu meile igaveseks ajaks natuke võõraks ja kaugeks?

H: Nagu öeldud, valitsevad seal nii suured kontrastid, et meie elu jooksul jäävad need ühiskondlikud lõhed alati teatud ebastabiilsust tekitama. Läänes senini prevaleeriv islamofoobia paneb veel oma pitseri. Võõras ja kauge on see, mida me ei tunne, ei tunneta ega mõista, aga Pakistan ootab, uksed valla, mine ja tee ainult uudishimulikult ja avatult algust!

 

Tekst: Rene Satsi

Foto: Ateeq Khan

 

Broneeri elamusreisi Pakistani SIIT! Reisime juba oktoobri alguses, reisi korraldab Go Travel, reisijuht Alex Reynolds (Lost With Purpose)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga