Silver Eensaar kirjutab Eesti võistkonnale Hispaanias Galicias möödunud aasta oktoobris teise ehk karjääri kõrgeima koha toonud seiklusspordi maailmameistrivõistlustest, mis valiti Eesti Matkaliidu hääletusel „Aasta matkaks 2021”.
Adventure racing, mille vastena on eesti keeles kasutusel seiklussport, on neljaliikmeliste võistkondade võistlus pika ettemääratud kontrollpunktidega maastikuraja läbimises. Teekond kulgeb nii tsivilisatsioonis kui ka metsikul maastikul ning seiklused tekivad muutuvatest ilmastikuoludest, navigeerimise eksimustest, tagasilöökidest varustuse pinnal ja kindlasti ka füüsiliste väljakutsete ületamisest. Võistkonnad tohivad navigeerimiseks kasutada vaid korraldaja poolt antud kaarte ja enda jõudu, liikudes eri etappidel kas jalgsi, jalgratta või veesõidukiga. Liikuda võib nii öösel kui ka päeval ja see võib-olla ongi kõige seikluslikum aspekt – pimedas edenemine on riskantsem ning samas kuhjub pikal teekonnal väsimus ja unepuudus, tekitades omakorda riske eksida. Samas, magades seisad paigal… ehk igal võistkonnal tuleb leida just endale optimaalne lahendus, kuidas rada läbi teha.
Jõukatsumine Hispaanias
Oktoobris Hispaanias toimunud MM-i rada oli 620 kilomeetrit pikk, jagatud seitsmeks eri liikumisviisis etapiks. Stardis oli 95 võistkonda 30 riigist, mis on päris hea tulemus pandeemia ajal. Eesti edukaim võistkond Estonian ACE Adventure ei ole enam algajad, kuid on endiselt amatöörid – õigupoolest auhinnarahast elatuvat tiimi tänapäeva seiklusspordis ei olegi, erinevalt esimesest ala kõrgajast 1990. aastatel, mil suurte TV-kanalite võistlused, nagu Discovery Channel EcoChallenge, tõid võitjaile märkimisväärse sissetuleku. Ka praegu on MM-il auhinnaraha (nt esikoht 24 000 Ameerika dollarit), kuid ekspeditsiooni osavõtukulud ja kogu varustusega võistluspaika reisimine võimaldab plussi jääda vaid mõnel esiotsa tiimil.
Miks sellist rasket retke üldse ette võtta? Sest see on väga eriline ja kontsentreeritud viis ühte piirkonda tundma õppida ja ennast proovile panna. Näha loodust öösel ja päeval, kogeda füüsiliselt ilma, taimestikku, toitu-jooki. Tunnetada kohalike inimeste elurütmi ja kulgeda läbi maastiku eemal tavapärastest turismiteedest ja mugavustest – olla nagu varaste aegade maailmaavastaja.
Galicia on maailmas tuntuim just palverändude sihtkohana. Õigemini on palverändude põhisihtkoht seal asuv Santiago de Compostela linn, kuhu legendi järgi on maetud Jeesuse jünger püha Jaakobus. Keskaegses Euroopas oli Santiago de Compostela tähtsuselt kolmas palverännu sihtpunkt Jeruusalemma ja Rooma järel. Eelmisest aastast on Camino ehk Jaakobitee võimalik ette võtta lausa Eestist, suundudes Riiga, ühinedes Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Prantsuse teedega ning jõuda lõpuks välja Hispaaniasse (vt https://caminoestonia.com).
Palverännu rajad ei jäänud meie poolt nägemata ka MM-i ekspeditsioonil. Tegelikult oli kohe esimeseks etapiks 122-kilomeetrine jalgsiretk, mis ületas keskmise palveränduri päevatee ehk neljakordselt. Monforte de Lemose linnast suundusime hoogsalt Serra do Coureli mägimaastikule, mille matkaradu mööda kulgesime kogu päeva ja esimese öö. Piirkond on lopsaka ja põõsarindes üsna karmi okkalise taimestikuga, mis muudab orienteerumisel otselõiked vaevaliseks, pigem tasub püsida olemasolevatel radadel. Mägikülad on enamasti ehitatud kiltkivist ja nende vahel kulgevad üle mägede iidsed rajad. Ka puudest on Galicias põhjust rääkida – pärismaised puuliigid, nagu kastan ja tamm, on viimasel sajandil olnud suure surve all sisse toodud ja istutatud invasiivse eukalüpti poolt. See on toonud metsatulekahjud ja mullastiku halvenemise ning kuigi läbi eukalüptisalu liikudes võib reisisell tunda rõõmu, et on leidnud Euroopast Austraalia, siis tegelikult on probleem suur ja on alanud võitlus kiirelt kasvava tööstusliku eukalüpti peatamiseks ja pärismaiste metsade taastamiseks.
Võidutahe oli suur
Kuigi paljud sellel võistlusel osalejad võtavad eesmärgiks rada lihtsalt läbi teha ja koos finišeerida, läksime meie kindla plaaniga võistelda ja miks mitte ka võita. Olime varasema viie aasta jooksul MM-i ekspeditsioonil jõudnud kaks korda viiendale kohale: 2015. aastal Brasiilias Pantanalis ja ka viimasel enne pandeemiat toimunud MM-il Reunioni saarel aastal 2018. Meie füüsiline vorm oli hea ja kogemused piisavalt suured, et astuda vastu eeldatavatele põhilistele konkurentidele ehk Rootsi, Prantsusmaa, Hispaania, Venemaa, Tšehhi ja Ameerika võistkondadele.
Raja ülesehitus oli lihtne – võistkondadele ei tehtud rajal edenemiseks ühtegi kunstlikku takistust, nagu kohustuslik uneaeg või öine aerutamiskeeld – ole ainult visa ja jõua kõige kiiremini Galicia põhjarannikul A Coruñas asuvasse finišisse! Oli selge, et taktikaliselt saab võistlusel määravaks liikumise ja une optimaalne lahendus. Teadsime varasemast kogemusest, et suudame olla liikudes esimesed kaks ööd magamata, kuid enne kolmandat ja neljandat ööd pidime kindlasti magama, et säilitada vaimujõud ja füüsiline võimekus rajal edenemiseks. Selline magamata ja mitme ööpäeva pikkune liikumine tundub tavamõistes päris pöörane, kuid seiklusekspeditsioonidel osalejad on kogenud ja teavad, et üldjuhul piisab alla nädalapikkusel võistlusel ühest-kolmest unetunnist ööpäeva kohta, et säilitada piisav edasiliikumise võime, mis kaalub üle pikema puhkuse.
Mida pikem on võistlus, seda rohkem unepuudus kuhjub ning see hakkab peagi mõjutama võistkonna tervist, otsuseid ja liikumiskiirust. Väsinult ja unevõlas muutuvad lihtsad asjad keeruliseks, tekivad eksimused, pisivigastused ja -õnnetused. Keha vastupanuvõime langeb ning kui probleemidega kohe ei tegele, on ka ebameeldivale enesetundele järjest keerulisem vastu seista ja liikumas püsida. Siin tuleb eriti kasuks, et seiklussport on võistkondlik ala – teised võistkonnaliikmed aitavad nii sõna kui ka füüsilise toetamisega raskes seisus võistlejal edasi liikuda. Ja liikuma peab kogu aeg koos! Siit tulebki esile seiklusspordi sarnasus kunagiste maadeavastusretkedega – liikuda läbi raskuste, probleeme lahendades ja meeskonnaga üheskoos eesmärgi saavutamiseni ning avastada teel kohti ja elamusi, mida enne ei ole kogenud!
Ilm paneb proovile
Esimene võistlusöö jalgel kujunes üsna kõledaks – enamik aega tuli liikuda paduvihmas ja külmas, kuid olime väga edukad, vältisime suuremaid eksimusi ja jõudsime järgmisel hommikul mägikeskuse vahetusalasse esimesel kohal. Vahetasime kiirelt varustuse ja suundusime edasi jalgratastega. Varustuskastid ja jalgrattad veab vahetusaladesse kohale ekspeditsiooni korraldaja ja see on päris suur logistiline katsumus – ainuüksi rattakaste oli ju pea 400 tükki, mille transportimiseks oli vaja kaht suurt rekat.
Retk jätkus jalgratastel väga kõleda lörtsise ilmaga, mis 1800-meetrisel kõrgusel üle merepinna ei ole ka Hispaanias väga üllatav. Mõne tunni pärast laskusime aga avarate vaadetega maastikul madalamatele kõrgustele ja seal soojenesid jäsemed üles. Püsisime liidritena kogu päevavalguse, mis kulus 80-kilomeetrise mägise jalgrattaetapi läbimiseks, ja veeresime võistluse teisel õhtul Quiroga linnakesse Rio Sil’i jõe veeres.
Detailideni lihvitud varustus
Aastate pikku on meil välja kujunenud ja spetsiaalselt valitud varustus, mis oleks kerge, funktsionaalne ja rasketele oludele vastupidav. Rattasõiduks kasutame kõik kahe amordiga maastikujalgrattaid ja ilma sisekummita latekspiimaga rehve. See on vajalik, et vältida kummipurunemisi kivistel mägiteedel ja okkalistel radadel. Riietuses piisab tavaliselt kehtestatud kohustusliku varustuse nimekirja kuuluvatest riidekihtidest. Täispikk nahalähedane riidekiht – püksid, särk, eemaldatavad käised; fliisist vahekiht ülakehale ning veekindlad püksid ja koorikjope (Gore-Tex LaSportiva), et tunda end kui vanajumala selja taga. Toitu ja muud vajalikku kraami veame kaasas seljakotiga, millel on palju vöö-, õlarihma- ja välitaskuid, et viia miinimumini vajadus peatuda ja midagi kotis tuhnides otsida. Ka kotis sees on asjad organiseeritud kompaktsete pakenditega – apteek, toit, varusokid, torusall jmt. Toiduna kasutame nii külmkuivatatud toidupakke (Tactical Foodpack), spordigeele (Sponser) kui ka batoone. Batoonidest on lemmikud täitsa tavalised poest saadavad müsli-, martsipani- ja näiteks Kalevi Kirju Koera batoonid (kõige kõrgema energiasisaldusega toode!).
Unetaktika määrab võiduvõimalused
Järgnes 90-kilomeetrine öine kajakietapp Rio Sil’i jõel, mille käigus tuli ka mitu tundi kajakke kärudega mööda mägiteid ühest veekogust teise vedada. Esimest korda tuli mängu unetaktika – kas magada enne etappi, etapi ajal või pärast seda. Varasemale kogemusele ja hetke enesetundele tuginedes otsustasime, et proovime etapi ilma magamata läbi teha, kuna märjalt ja külmalt üldiselt head und ei saa. Meie selle võistluse suurimal konkurendil Rootsi armee võistkonnal oli teine plaan – saime hiljem teada, et nad olid kaasa võtnud korralikud magamiskotid ja telgi ning tegid etapi keskel uinaku.
Meil läks selle vahetusala läbimine keeruliselt. Olime soovinud olla efektiivsemad, kuid hirmutavates tingimustes öiseks sõiduks ettevalmistus nõudis aega. Riietusena kasutasime kõik neopreenpükse ja -särki, mille peal veel veekindel Gore-Tex-kiht. Võistlus oli endiselt tihe – kohe meie kannul Rootsi, Hispaania ja Venemaa tiimid. Mõned tugevad konkurendid olid juba pudenenud, kuid võistlejatel sellest tegelikult rajal infot ei ole.
Hirmutav kajakisõit kottpimedas kõrgete kaljude vahel
Öine kajakisõit on ekstreemne, kuna vaateväli ulatub vaid sinnani, kuhu lambivalgus. Kasutasime lahtisi sit-on-topp-kajakke ja jõel olevatest kärestikest alla aerutamisel lendas külma vett sülle. Hoolimata aktiivsest aerutamisest oli tunne külm ja eriti Reedal, kes oli valinud endale liiga madala istumisaluse ja istus osaliselt vees. Tema süveneva külmatunde käest päästmiseks kombineerisime talle kõrgema istumisaluse ja panime selga teise kihi veekindlaid riideid, kuid külm oli juba kontides ja kannatus öisel jõel suur. Jõgi kulges kõrgete kaljukallaste vahel, kuid meie võisime neid varjudena öötaeva taustal vaid aimata – öö oli pime, sadas vihmagi. Une peletamiseks panime muusikat mängima veekindla kõlari, esitasime üksteisele mõistatusi, pritsisime vett näkku ja muud taolist ja üle me selle teise magamata öö elasime!
Hommikul maabusime endiselt liidrikohal ja käes oli meie taktikaliselt valitud puhkeaeg. Sõime kõhud täis (väga oluline enne und, kuna keha jätkab aktiivset energiatarvet ka magades ja vastasel korral ärkaksid nõrkustundes) ja magasime plaanitult kaks tundi. Kahjuks tabas meid tagasilöök ja korraldajate varustuse tassimise müra segas meie und, mis ilmselt maksis meie piiripealsele taktikale hiljem kätte…
Pärast ärkamist suundusime ratastega just lahkunud Rootsi armee võistkonda jälitama. Nad on väga tugev ja kogenud tiim, liidriks kolmekordne Vasaloppeti suusamaratoni võitja Oskar Svärd. Saime keerukatel radadel rootslased kätte ja kulgesime mõnda aega koos. Mitte kõik teed ei olnud kaardi järgi sõitmiseks lubatud. Öösel rebisime konkurentidest lahti, kuid tegime kohe ka navigeerimisvea ja jäime tagaajajaiks. Rootslased jäid oma tasakaalukale unetaktikale kindlaks ja tegid ka sel ööl rajal olles uinaku, samas kui meie sõitsime magamata läbi ka selle 210 kilomeetri pikkuse rattaetapi kolmandal ööl ja möödusime neist eneste teadmata uuesti.
Reedat hakkas selle etapi lõpus kimbutama kõhuviirus, mis ei võimaldanud vajalikus koguses kaloreid sisse süüa ja seetõttu tuli liikumiskiiruses tagasi tõmmata. Kas viirus sai võimu unepuuduse või väsimuse tõttu, on võimatu üheselt öelda, aga kurnatuse ilming see kindlasti oli, kuna viimasel ööl sai sama probleem kätte ka teise võistkonnaliikme Timmo. Üldiselt ei ole seiklusspordis võistluse käigus haigeks jäämises ja uuesti tervenemises midagi erakordset. Kiirravina on kaasas erinevad kõhurohud ja võistkonnakaaslased aitavad edeneda. Olime kõhuprobleemidest viimastel aastatel üldiselt üle olnud, kuna kasutame vee puhastamiseks pea alati paljukirutud kloori. Klooripõhine veepuhastus on väga efektiivne – see hävitab kiirelt patogeenid ja vähemalt Ameerika mandritel on klooriühendid sel otstarbel isegi toidupoodides pudeliga müügil.
Viimane pingutus – vähene uni ja nõrk organism annavad tunda
Viimasele mitmeosalisele, pea 100-kilomeetrisele jalgsietapile suundusime As Pontese linnast veel liidritena, kuid oli päris ilmne, et neljandat ööd me magamata välja ei vea. Meid tunniga jälitavad rootslased olid meist kaks tundi rohkem maganud. Tegime plaani tunniseks uinakuks, et rootslaste möödumisel ärgata ja jätta endale võimalus viimaseks võitluseks. Nii see ka teoks sai – leidsime tuulikutega palistatud mäel eukalüptisalu magamiseks. Ärgates nägime rootslaste möödumist, kuid pärast uinakut oli meie minek rootslastest siiski vaevalisem. Suures lopsaka taimestikuga kaljuses Terras do Eume jõeorus saime neile GPS-i jälgimise järgi veel kolme minuti kaugusele, kuid nende lampe enam ei näinud. Meie vähese une riskid realiseerusid ja kurnatus võimaldas haigusseisundil välja lüüa ka Timmol.
Kui energia ei imendu ja liikumishoog raugeb, tungib omakorda peale uni ja see komplekt tähendab, et inimene satub praktiliselt deliiriumisse ega suuda enam eesmärgipäraselt tegutseda. Olime läbinud 90% rajast, kuid nüüd olime olukorras, kus lõpetamine sattus ohtu. Loobusime rootslaste püüdmisest ja talutasime Timmo 10 kilomeetri kaugusele vahetusalasse. Seal söötsime teda ja lasime tunnikese magada. Kuna jälitajad hakkasid lähenema, talutasime ta kajakki ja läbisime 11-kilomeetrise varahommikuse laheületuse kolmekesi aerutades, Timmo veel puhkas. Hommikupäikese saabumiseks ta õnneks kogus ennast ja viimase 32-kilomeetrise retke kaunil rannikul finiši suunas suutis juba täitsa asjalikult liikuda.
Palju on veel ees
Lõpetasime võistluse teise kohaga. Meie jaoks pika karjääri suurim saavutus, aga loodetavasti mitte viimane. Seiklusspordis võib häid tulemusi saavutada ka veteranieas, aga tegelikult ei olegi võistlus enam ehk suurim prioriteet. Ikka need kohad ja elamused, mida kogume. 2022. aasta ekspeditsioonid viivad meid veebruari lõpus Panamasse, aprillis Lesothosse ja oktoobris järgmisele MM-ile Paraguaysse.
***
Loe MM-võistlusest pikemalt
https://tpmv.blogspot.com/2021/10/seiklusspordi-maailmameistrivoistlused.html
Ela eestlaste seiklustele kaasa https://www.facebook.com/aceadventure
Seiklusi jagub üle maailma palju ja neid saab avastada www.arworldseries.com
***
Suvine seiklus Eestis
Estonian ACE Adventure korraldab juuli alguses pikema seiklusvõistluse ka Virumaal. Tactical Foodpack Expedition Estonia on seikluslik südasuvine vastupidavusvõistlus läbi metsiku Eestimaa looduse, mille pikkus on ligi 230 kilomeetrit. Rada läbitakse jalgsi, jalgratta ja veesõidukiga osalejate omal jõul, nõul ja vastutusel kõrvalise abi ja motoriseeritud abivahenditeta. Kõvakattega teid on minimaalselt, palju on liikumist ka ilma radadeta maastikul. Võistluse start antakse reede õhtul päikeseloojangul ja ennustatav kiireim aeg sportlikul raja läbimisel on 15 tundi, kuid rada on avatud kuni 40 tundi. Kindlasti ei ole Expedition Estonia Silveri sõnul pehmodele – ainuüksi selle raja läbimine on üks raskemaid füüsilisi ja vaimseid väljakutseid, mis on võimalik endale Eestis esitada.
Vaata lisaks: expeditionestonia.com
Tekst: Silver Eensaar
Foto: Enrique Blanco