KOPTERLAUASÕIT

Kas Austria suusamägede vaimustus on üle läinud ja hing ihaldaks uusi proovikivisid? Siis on aeg ennast rutiinist välja rebida ning proovida midagi täiesti uut. Sellisele seisukohale jõudis kolmeliikmeline reisiseltskond, kes valis uueks sihtkohaks Georgia suusakuurordi Gudauri, et ära teha elu esimene kopterlauasõit ehk heliskiing. Mida see täpsemalt tähendab ning milliseid elamusi ettevõtmine pakub, kirjeldab Ahti Rattasep.

Kas Austria suusamägede vaimustus on üle läinud ja hing ihaldaks uusi proovikivisid? Siis on aeg ennast rutiinist välja rebida ning proovida midagi täiesti uut. Sellisele seisukohale jõudis kolmeliikmeline reisiseltskond, kes valis uueks sihtkohaks Georgia suusakuurordi Gudauri, et ära teha elu esimene kopterlauasõit ehk heliskiing. Mida see täpsemalt tähendab ning milliseid elamusi ettevõtmine pakub, kirjeldab Ahti Rattasep.

Meie reisi ajal Georgiasse otselendu Eestist veel ei väljunud, lendasime Riia kaudu. Väljumisaeg oli mitte just kõige parem ehk täpselt keskööl. Kolme ja poole tunnise lennusõidu järel jõudsime varavalges Thbilisisse. Sealt edasi suusakuurorti on poolteist tundi autosõitu. Gudauri paikneb suhteliselt kõrgel, 2196 meetrit merepinnast ning siinsed korralikud suusarajad jäävad 1500–3200 meetri vahele. Küla ise on rahulik, elu käib hotellides, kus külalisteks põhiliselt kohalikud ja naaberriikide turistid. Vana-Euroopa suusahunte ei märganud peaaegu üldse, küll aga nägime palju lätlasi. Olime plaaninud mägedes kaks päeva trenni teha ja siis minna kopterlauasõidule. Kuid lumesadu ei tahtnud kuidagi lõppeda ning lund tuli kaks päeva vahetpidamata. Kuna ka vahetult enne meie tulekut oli korralikult sadanud, siis ulatus lume paksus hotelli kõrval juba kolme meetrini ning autod mattusid täielikult lume alla. Seega olime sunnitud ilmastikuolude tõttu tagasitulekut kahe päeva võrra edasi lükkama, et reisi eesmärk ehk elu esimene kopterlauasõit ikka teoks teha. Kõhedust tekitav koolitus Kolmanda päeva pärastlõunal toimus spetsiaalne koolitus, et neljanda päeva hommikul juba mägedesse startida. Koolitus käsitles suuremas osas ohutusreegleid lumelaviini korral ning inimese päästmist laviini alla jäämise korral. Mägedesse pidime kaasa võtma airbagseljakoti, kust nööri tõmmates tuleb välja paarimeetrise raadiusega õhupadi, mis ei lase sügavale lume alla mattuda. Lisaks sellele oli kotis kokkukäiv kahemeetrine peenike metallvarras hädasolija asukoha kindlakstegemiseks ning labidas väljakaevamiseks. Igal sõitjal pidi rihmaga ümber keha olema raadiosaatja, mis annab lume alla jäädes raadiosignaale. Õppisime kogu eelloetletud arsenali kasutamist. Lisaks veel helikopterisse sisenemist ja väljumist, sest mäe tipus teatavasti eriti palju ruumi ei ole. Kogu koolitus tekitas veidi kõhedust ning õhtul ei kippunud isegi uni tulema, sest oletatava laviini võimalus pole just kõige meeldivam väljavaade. Kas oleme eksinud? Neljanda päeva hommikul paistis päike ning mäed olid väga ilusad valged ja kaugele näha. See andis eelseisvaks retkeks erilise tõuke. Kopter juba ootas meid ning tõusime õhku koos piloodi ja giidiga, suundudes mägede tippude poole. Vaated olid nii lummavad, et ahmisime seda kõike endasse, unustades, et peame sealt varsti omal jõul lumelaudadega alla sõitma hakkama. Korraga, kui kopter maanduma hakkas, tuli reaalsus tagasi. Mäetipp, kuhu kopter laskus, oli paari ruutmeetri suurune. Tipu külgedel ei olnud mitte nõlvad, vaid kuristikud. Kopter lahkus meid lume ja jäätükkidega üle külvates. Vaatasime nõutult giidi poole, ega meid juhuslikult valele mäele ei jäetud ning mägironijatega segamini ei aetud. Ent iirlasest giid pani rahulikult suusad alla ja soovitas meil sama teha. Mäetipust alla vaadates nägime kohta, kuhu peaksime laskuma, ning hakkasime üksteise järel minema. Emotsioonide möll Esimene laskumine on nagu esimene suudlus, võttis ikka nõrgaks küll. Teine ja kolmas laskumine olid juba nii võimsad ja emotsioonirohked, et lausa huilgasime alla sõites. Sõita puutumata lumel on emotsioonide tipp. Lumi sahiseb pehmelt ja vaikselt, kui sellest läbi kihutad. Olime nii kaasa haaratud, et tellisime lõpetuseks veel lisareisigi mäetippu. Hotelli tagasi jõudes olid nii hing kui ka vaim rahul – eesmärk täidetud ja adrenaliinivajadus rahuldatud. Meil oli hea meel, et otsustasime õiget ilma oodata ja tagasisõidu edasi lükata. Olulised tähelepanekud Kõrva taha paneme teadmise, et sellisteks ettevõtmisteks tuleks veelgi tähelepanelikumalt valmistuda. Meil oli mägedes paar apsu, mida tasuks teistelgi arvestada. Esiteks, varustus peab sellise reisi puhul olema väga õigesti valitud. Universaalne suusavarustus ei ole kohane – mis on mõeldud kõvemale lumepinnasele, ei sobi pehmele lumele mitte. Samuti tuleks kõik suusaklambrid ning muu taoline üle kontrollida, pidime neid mäe peal korrastama. Ka füüsilist jõudu tasub alati paremaks treenida, ekstreemlaskumistes pole seda kunagi üleliia. Kõrgel mäetipul 3500 meetri kõrgusel oli õhk nii hõre, et kahe-kolme meetri pikkuse vahemaa kõndimine lumes kukkumise korral oli nii vaevaline, et hapnikupuudus lausa lämmatas. Täiesti etteaimamata oli asjaolu, et kui mäesuusaga saab ka laugemates oludes keppidega hoogu juurde anda, siis lumelauaga ei tule lisahoogu kuskilt. Ka meie laskusime mõnel korral pigem suusamehele kohaselt. Kõigele vaatamata saime me kõigega edukalt hakkama ja oleme väga rahul. Lõpmatu külalislahkus Ees ootas veel kultuuripäev Thbilisis, mis osutus väga sündmusterohkeks eelkõige just tänu kohalikule toidukultuurile. Üleüldse on Georgiasse minek üle saja protsendi õnnestunud juhul, kui teil juhtub olema kohalik võõrustaja. Meie reisikaaslase tuttavad korraldasid Thbilisis sellise vastuvõtu, mille sarnast loo autor kindlasti oma elus varem kogenud ei ole. Algatuseks näidati meile Thbilisi vanalinna ja muid vaatamisväärsusi. Kuna linna ajalugu on väga rikkalik, siis jagub uudistamist päevadeks. Rahvas on uhke oma maa ja traditsioonide üle, neid kantakse kindlal käel põlvest põlve edasi. Näiteks on paljudel georglastel välismaal elades sellised jalanõud, mis sisse käidud kodumaal, ja võõrsil jalga pannes tekitavad need kodumaa pinnal käimise tunde. Ei tea teist nii patriootlikku rahvast. Üks omapärasemaid elamusi oli kloostri kõrval keldris asuv nugade ja mõõkade valmistamise sepikoda, kus neid terariistu on munkade poolt valmistatud juba sadu aastaid ja töö käib tänapäevalgi. Kuna tulemuseks on väga meisterlik käsitöö, siis nugade hinnad algavad 300 eurost. Õige hooldamise korral pidid need kestma igavesti ja lõikama kõike. Seejärel suundusime kohalikku restorani, kus oli juba lõke ahjus ja tainad kerkinud. Vähemalt neljatunnise söömaaja käigus öeldi kümneid tooste vanemate, sugulaste, sõprade, laste, vaenlaste, eestlaste, georglaste ning traditsioonide ja mille kõige terviseks. Nende ilusate ja pikkade kõnede vaheajal sai nautida erinevaid šašlõkke ja salateid, vürtsikaid ja vähem vürtsikaid toite, hatšapurisid ja henkalisid ning täiesti tundmatuid suurepäraseid toite. Selle kirjeldamine ajab suu vett jooksma. Ja loomulikult voolas kohalik vein – oli tunne, et seda kraani ei suletagi. Söömaja lõppedes unustati ühele külalisele veini kallata ning traditsiooni kohaselt toodi uus pangetäis veini lauda ning igaüks oli kohustatud terve suure lehmasarve täie veini korraga ära jooma, et kõigi vahel sõprus ikka säiliks. Kuna kõik said sellega edukalt hakkama, siis lahkusime restoranist veel suuremate sõpradena kui sinna olime läinud. Aga sellega georglaste külalislahkus veel ei lõppenud. Eestlastele kingiti igaühele veel kast (!) veini, liiter tšatšat, kolm kilo pähkleid, hunnik kuivatatud puuvilju, kottide viisi maitseaineid ja purkide viisi kastmeid. Kingituste kogukaal oli ligi 20 kilo ühe inimese kohta. Täiesti uskumatu oli see. Ja veel uskumatum oli see, et meil õnnestus see kõik koju tuua.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga