Koolivaheaeg paradiisisaarel

Marlon (10 a) leidis, et kuulus Bahama hotell Atlantis on otsekui laste jaoks tehtud.

Marlon (10 a) leidis, et kuulus Bahama hotell Atlantis on otsekui laste jaoks tehtud.

Kui ma oma koolivaheajal, eelmise aasta 1. novembril, Bahama saarte hulka kuuluval New Providence’i saarel maandusin, tundus kõik mulle juba peaaegu nagu paradiisis. Pilvitus taevas säras päike ja oli väga soe.

Paradiisisaar ja hotell Atlantis asusid lennujaamast tunnikese autosõidu kaugusel. No oli see vast hotell! Meid võtsid vastu ülisõbralikud teenindajad, kes jäid minu sõpradeks kuni ärasõidupäevani. Hotellitoani jõudmiseks läks meil abi tarvis, sest teekond, mille läbisime, oli nagu keerulise arvutimängu labürint. Kui tuppa jõudsime, ütles ema, et tema siit küll välja ei julge minna, sest eksib kindlasti ära. Mina nii ei arvanud. Tuba oli päris suur ja rõduga. Rõdult avanes superluks vaade helerohelisele Kariibi merele ja lumivalge liivaga rannale.

Läksime kohe ümbrusega tutvust tegema. Meile pandi külge käepaelad, mis pidid andma teenindajatele ja turvameestele aimu, millises hotellis me peatume ning mis on ja ei ole meile lubatud. Ema rääkis, et selles hiiglaslikus hotellilinnakus on väga erinevate hindadega ööbimis- ja puhkamisvõimalusi. Mu käepael lubas mul kasutada mitmeid basseine ja kõiki lastele mõeldud lõbustusi.

Mulle hotell meeldis, sest see oleks justkui olnudki laste jaoks tehtud. Aquaventure veepark on ehitatud 57-hektarilisele maa-alale ja sellesse on lastud 80 miljonit liitrit vett!!! See on tohutu territoorium, kus on võimalik sõita alla kõikvõimalikest torudest ja rennidest, vedeleda Lazy Riveris või niisama meres lainete peal randa sõita.

Kõige rohkem meeldis mulle alla kihutada torust, mille ümber ujusid päris (suured) haid! Oli see vast jube ja mõnus ühekorraga!

Julgemad täiskasvanud said haisid täis basseinis sukelduda. Basseine oli seal igasuguseid – sügavamaid ja madalamaid. Nendes kõigis oli soe vesi ja ma ei pidanud vahepeal ennast kaldal soojendama. Selles veepargis ei pea sa üldse veest välja tulema, sest ühest kohast teise trans- pordivad sind veetõstukid.

Mul õnnestus hommikuti saada vanematega kokkulepe, et kohtume alles lõuna ajal. Ainsad asjad, mis hommikuti toast kaasa võtsin, oli käepael ja toavõti. Vahest ka ujumisprillid. Muud vaja ei läinud. Vanemad sain sokutada nn kinnisele territooriumile, kuhu lapsi üldse ei lubatud. Seal said täiskasvanud nautida vaikust, päevitada ja ujuda jahe- das basseinis, st olla täiesti omaette, ilma lapsi segamata.

Atlantises täitus ka mu unistus ujuda koos delfiinidega. Ujumine algas koolitunniga kuival maal. Seal räägiti meile delfiinidest ja õpetati, kuidas nendega käituda ja mida jälgida. Lõpuks saime ka vette. See on uskumatu, kui targad loomad on delfiinid. Küll ma sain vees alles delfiiniga trikke teha! Sõpradega ujumist jäävad mulle meenutama ilusad fotod.

Vee-elukatega sai tutvuda ka maaaluses tunnelakvaariumis. Kui kõndida ei jaksanud, võis istuda restoranis, süüa jäätist ja uudistada mööda kihutavaid kalu. Selles akvaariumis ujus kokku 50 000 vee-elukat umbes 200 liigist. Kel huvi, võis näha ka kalade ja teiste vee-elanike toitmist.

Õhtul läksin hotellibussi peale, et sõita veidi eemal asuvasse Atlantise kinoteatrisse. Seal näidati uusi filme. Pärast filmi sain koos teiste lastega möllata täitsa oma diskol. Ja see oli vahva, et uksel oli suurelt ja rasvaselt kirjutatud silt „Lastevanematele KEELATUD“. Vanemaid sinna sisse ei lastud!

Kahju oli Paradiisisaarelt lahkuda. Tean, et kunagi lähen ma sinna kindlasti tagasi. Võib-olla lapsena, aga võib-olla oma lastega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga