Koola poolsaare saamid 1

Koola saamide saatus on viimase saja aasta jooksul olnud märksa traagilisem kui nende hõimuvendadel lääne pool.

[caption id="attachment_1968" align="alignleft" width="300"] Maailma koledaim linn - Nikkeli.[/caption]

Koola poolsaar kuulub Venemaa Murmanski oblasti (144 000 km²) koosseisu. Lõuna pool asub Karjala Vabariik, põhjas Barentsi meri, idas Valge meri ning läänes Norra ja Soome. Poolsaare põhjaranniku enamik piirkondi vajab Venemaa sõjaväebaaside tõttu külastamiseks eriluba või on välismaalastele hoopis suletud. Poolsaare keskel on Hibiinide mäemassiiv, millel kõrgust veidi üle kilomeetri. Kui tulla rongiga Peterburist, avaneb Hibiinide imeline vaade kohe pärast Apatiitide-nimelist raudteejaama. Vaadet saab täiega nautida aga vaid polaarpäeval, mis kestab maist juuli lõpuni.

Saamid on elanud poolsaarel juba üle 1000 aasta. XII sajandil hakkasid siiakanti tulema venelased Novgorodi riigi aladelt ja neist paljud olid vanausulised. Nad nimetasid endid pomoorideks ehk mereäärseteks ning nende järeltulijaid elab Murmanski ja Arhangelski oblastites tänini mõni tuhat. Pomooridest said olulised meremehed, kes uurisid Põhja-Jäämere rannikut ja saari.

Pomoorid ehitasid 1530.–1540. aastail Petsamosse (venelaste Petšenga, koolasaamide Peäccam) maailma põhjapoolseima kloostri, millest sai hiljem, pärast taastamist 1886. aastal üks saamide ristiusustamise tugipunkte. Tartu rahulepinguga (14. oktoober 1920) said Petsamo ümbruse alad Soomele, kes pidi need 1944. aastal loovutama Nõukogude Liidule.

XIX sajandi lõpul elas poolsaarel vaid umbes 9000 inimest. Ja siis hakkas vaikelu, mida olid Krimmi sõja aegu häirinud vaid britid, muutuma. Esimene maailmasõda näitas, et kui Arhangelskis on merel pool aastat paks jää ja liiklust Balti merel saavad vaenlased hõlpsalt takistada, siis on vaja uut väljapääsu merele. Laual oli kolm plaani – tuua raudtee Murmanskisse Rovaniemi (Soome Lapimaal), Nurmese (Soome Karjalas) või Petroskoi (Venemaa Karjala) kaudu. Tagantjärele tark olles võib öelda, et tehti õige valik ja kogu toona ehitatud trass on endiselt Venemaa territooriumil.

Kui 1916. aastal valmis Murmanski-Piiteri raudtee, algas piirkonna industriaalne areng, mis koos nõukogude võimuga hävitas kiiresti saamide traditsioonilise eluviisi. Tööstus, elektrijaamad ja kaevandused tõrjusid saamid nende sajanditepikkustest elupaikadest. 1930ndail leiti siinkandis vaske ja niklit, hiljem muidki olulisi maavarasid. Muide, ka Eestil on Saamimaa selle osaga oma seos. Revda küla juures, saamide ühe suurema keskuse Lovozero külje alt, leiti ja hakati kaevandama haruldasi muldmetalle, mis saadeti esmalt Solikamskisse ja edasi tuli mängu meie nõukogude ajal suletud linn Sillamäe.

Eelmise sajandi lõpul Silmet Gruppi juhtinud Neeme Jõgi: „Solikamskis maak sisuliselt lagundati ja tekkis laias laastus kolm erinevat toorme gruppi. Solikamsk ise võttis sealt välja magneesiumi. Järele jäi veel keskmise grupi (Sm, Eu, Ce, Ln jne) nn haruldaste muldmetallide kloriidide segu. See oligi omakorda tooraineks Silmetile.

Kolmanda osana eraldus Solikamskis veel floriidide segu ja need sisaldasid omakorda nioobiumi ja tantaali. (Vanasti ei tehtud neil vahet ja nimetati ühiselt columbiumiks). Seetõttu arendati Silmetis muldmetallide töötlemise tehasesse sisuliselt veel teine tehas, mis hakkas töötlema floriidide segu ning võtma sealt välja nioobiumi ja tantaali. Lõppstaadium toimus Ida-Saksast pärinevates elektrilistes kõrgsulatusahjudes. Minu ajal toodeti nioobiumi nii pulbrilisena, hüdroksiidastmes kui ka puhta metallina. Tantaali toodeti ainult hüdroksiidastmes pulbrina. Hiljem, Tiit Vähi ajal investeeriti ja hakati ka tantaali tootma kuni puhta metallini välja.“

Omaette lugu on Revda kaevandusega. Seal oli tööl palju vabakäiguvange ja muud rahvast, kes töötingimuste üle ei kobisenud. Kuulates endiste kaevurite lugusid, ei olnud töötingimused palju paremad kui praegu näiteks Myanmari kullakaevandustes. Nagu ütles üks Revda kaevur: „Pidime käikudes selili roomama. Ses mõttes oli meie amet ja maailma vanim amet ühesugused – töö käib selili ja vigiseda ei tohi!“

Järgmise põntsu saamidele panid stalinlik ühismajandite loomise ja kulakluse likvideerimise kuritegelikud kampaaniad. Saamid jagati põhjapõtrade arvu järgi kolme kategooriasse. Kulakud saadeti vangilaagrisse. Lisaks kahtlustati mitmeid saame soovis Nõukogude Liidust lahku lüüa ja oma riik luua. Selle süüdistusega kaasnes mahalaskmine.

Nii 1930. kui ka 1960. aastail sunniti saame käsukorras massiliselt ümber asuma. Senise hajaasustuse asemel koondati neid ühtsetesse keskustesse. Täielikult lõhuti siida-süsteem.

1990. aastail, kui Venemaa majandus oli kokku varisenud, andis see eriti teravalt tunda riigi äärealadel, sealhulgas Koola poolsaarel. Lisaks kehvale elujärjele tegid hingele ja eluviisile haiget ka saabuma hakanud kalastusturistid. Nii sõjaväelased kui ka tsivilistid, nii venelased kui ka välismaalased hakkasid kontrollimatult saamide kalajõgesid kurnama. Terveid jõgesid (Ponoi, Rõnda) renditi välja välismaistele turismifirmadele, odavate lennutundidega helikopterid kihutasid üle tundra ja vedasid huvilisi saamide pühapaikadesse.

Palju aastaid Koola poolsaarel kalastamas käinud Eesti vandeadvokaat Toomas: „Enamasti korraldasid reise siiski kohalikud. Üks tuntumaid oli üks endine kolhoosiesimees ja lisaks veel muid suht kandilise iseloomuga tegijaid, kes müüsid kalastuspakette eeskätt välismaalastele. Asi läks hulluks siis, kui algas massiline Vene kalaturistide läbu, pärast seda meie sisuliselt lõpetasime.“

See, mis Koola poolsaare saamidega praegu tehakse, on üsna oskuslik kassi-hiire ning jaga-ja-valitse mängude mängimine. Eelkõige tähendab see võimusõbralike saami organisatsioonide loomist ja käredamate aktivistide hirmutamist. Hirmutamise klassikaliseks näiteks oli püüd takistada koolasaami parlamendi esimehe Valentina Sovkina sõitu ÜRO põlisrahvaste maailmakonverentsile. Kui see ebaõnnestus, püüti tema juhitavalt saamide parlamendilt Sámi Såbbar võtta õigus Venemaa saamide esindamiseks.

Sovkina on korduvalt kritiseerinud Venemaa võime, kes on teinud väga vähe saamide sotsiaalse staatuse ning majandusliku ja sotsiaalse olukorra parandamiseks. Enamikku ettevõetud meetmetest peab ta ebaefektiivseks või lihtsalt pakazuhhaks ehk siis tegevuse imiteerimiseks.

Tromsø ülikoolis 2012. aastal avaldatud uuringu põhjal on Venemaal elavate saami põhjapõdrakasvatajatest meeste keskmine eluiga 40–45 aastat. Võiks öelda, et see on kriminaalselt madal. Põhjusena nimetatakse alkoholi, meditsiiniabi puudumist, halbu olmetingimusi, väikeseid palku, tsivilisatsioonist eemalolekut. Põhjapõdrakasvatajad elavad suure osa ajast oma peredest kaugel, eemal tsivilisatsioonist. Perekonnad tuleb taas traditsioonilisel viisil liita, ütlevad saami aktivistid. See tähendab aga tundrasse vajaliku infrastruktuuri rajamist, millest riik huvitatud ei ole.

Venemaal elavad saamid on rääkimisega ettevaatlikud, rohkem paotavad suud Norras elavad Venemaa päritolu saamid, aga nemadki ei taha oma nime all avalikku kriitikat teha, sest suur vend jälgib väikeste vähemusrahvaste tegemisi suure hoolega.

Tekst: Tiit Pruuli