Kontrastide maa Mongoolia

Rutt Veide jutustab, millega Mongoolia matkakorraldaja seitset eestlast kahenädalase kevadreisi jooksul üllatas.

Rutt Veide jutustab, millega Mongoolia matkakorraldaja seitset eestlast kahenädalase kevadreisi jooksul üllatas.

Meie reisi esimese poole täitis 5-päevane retk Gobi kõrbes, mis mõnel meie seltskonnast õnnestus läbida ka kaameli seljas. Aukartustäratavalt suured loomad osutusid küll oodatust rahulikumaks ning leplikumaks, kuid olid kohati põikpäised – võttis aega, kuni kaamel uut ratsanikku aktsepteerima hakkas ning käsklustele allus. Põhiline probleem oli aga see, et kogenematu ratsaniku tagumisele poolele on päev kaameli seljas küllaltki piinarikas ning õhtul oli tükk tegemist, et jalgu sirgeks saada. Küllap seepärast eelistaski enamik meist teekonda rohkem jalgsi läbida.

Teekond Gobi kõrbesse oli meeldejääv. Asfalteeritud teid on Mongoolias kohalike sõnul umbes 1000 kilomeetrit, peamiselt Ulaanbaatari ümbruses. Pinnatud kattega tee lõppedes jätkas Nõukogude päritolu buss liikumist kõrbemaastikul kivide ja küngaste vahel. Bussijuhi meisterlik manööverdamine oli imetlusväärne! Umbes 240 kilomeetri kaugusel pealinnast ootas meid karavan koos kohalike kaameliajajatega. Asjad laaditi bussist ümber vankritele ning matk võis alata.

Esmalt kõle ja üksluisena tunduv kõrbemaastik üllatas oma värvidemängu ja majesteetlikkusega. Ükski luide polnud teisele sarnane ning iga mäe taga avanes täiesti uus ja ainulaadne vaatepilt. Iseäranis lummav oli aga öine tähistaevas ja lõpmatu vaikus, mille sarnast meil Eestis kogeda ei õnnestu.

Meil õnnestus omal nahal tunda saada ka väiksemat sorti liivatormi, mis kohati oli päris hirmuäratav – öösel telgis olles tundus, et kohe-kohe tõstavad tormi-iilid telgi kõrbeavaruste kohale, uinumisest polnud juttugi.

Kuidagi ei saa märkimata jätta teenindust, mis lihtsate tingimustega harjunud matkajaid pehmelt öeldes üllatas. Nimelt serveeriti esimesel õhtul spetsiaalselt matkajate jaoks püstitatud jurtas 4-käiguline õhtusöök! Ja samamoodi matka lõpuni! Meid assisteeris retke vältel viiest kohalikust koosnev meeskond.

Jurta – ringikujulise puukarkassiga vildist ehitise, mida mongolid nimetavad “ger” – kokkupanek ei võtnud kohalikel rohkem aega kui pool tundi. Jurta kokkupanekul liigutakse alati lääne suunas – jurta uks asub lõunas ja esimene puust võre pannakse uksest vasakule poole. Igas jurtas on aukohal pilt Genghis Khanist, keda austatakse rohkem jumaluse kui rahvuskangelasena.

HOBUSESõBRALE ON MONGOOLIA KOHUSTUSLIK

Matka teine pool viis meid Ulaanbaatarist umbes 200 kilomeetrit kirde suunas Khan Khentii rahvusparki, kus matkasime mägisel maastikul nädal aega jalgsi ja ratsa.

Ühes jõekäärus ootasid meid teejuhid viie hobuse ja vankrite ette rakendatud jakkidega. Ratsutada soovijaile anti kaskad, säärised, sadulakotid ja loomulikult hobune. Mongoolia hobune on ponist natukene suurem, väga pika saba ja lühikeseks pöetud lakaga loom. Esimesed tunnid kulusid ratsanikel ja hobusel selle peale, et selgitada, kumb on peremees. Mõnel juhul jäi peale hobune ning ratsanikul ei jäänud üle muud, kui hobuse rahuliku tempoga kaasa minna. Paar hobust aga jõudsid oma ratsanikega kompromissile ning kuuletusid erksalt igale valjatõmbele.

Mongoolia on ratsutajate paradiis! Lõpmatud avarused, sajapealised hobusekarjad ... Raske on kirjeldada seda joovastavat tunnet, mis sind valdab, kihutades ratsu seljas mööda stepiavarusi, saatjaks ainult tuul. Siin on suhe hobusega teistsugune kui näiteks Eestis. Pole rangeid reegleid ja stiili, mida tuleb jälgida – suhe põhineb rohkem tunnetu- sel ja üksteise mõistmisel. Hobuse selga lubatakse iseseisvalt ka päris algajad, kohalik teejuht ainult jälgib olukorda distantsilt. Igaüks, kes armastab hobu- seid ja metsikut loodust, peab ära käima Mongoolias!

Khan Khentiis saime tunda Mongoolia kliima kõiki iseärasusi. Oli vihma, lörtsi, äikest, rahet, tormituuli ning kaunist päikesepaistet. Ilm Mongoolias on kevadeti väga heitlik ning võib väheste minutitega kardinaalselt muutuda. Parimaks Mongoolia külastamise ajaks peetakse perioodi juunist augustini, mil temperatuurid küündivad kuni 35°C. Juulikuusse jääb ka Mongoolia kõige tähtsam rahvuslik püha, Naadami festival, mille käigus toimuvad ratsutamis-, maadlemis- ja vibulaskmisvõistlused.

MITMEPALGELINE ULAANBAATAR

Reisi viimase päeva veetsime Ulaanbaataris. Mongoolia pealinn on intrigeeriv oma mitmepalgelisuses – linna keskel asuvad ultramoodsad klaasist pangahooned vahelduvad äärelinna tolmuste teede ja jurtadega. Üldine linnapilt meenutab oma auklike tänavate ja kõn- niteedega 15 aasta tagust Kesk-Venemaa linna. Kohati ilmestavad linna üksikud budistlikud templid. Linna keskele on koondunud kõikvõimalikud turistidele mõeldud toitlustusasutused alates iiri pubist ja lõpetades mehhiko restoraniga. Rõõmu teeb hinnatase – näiteks 0,5 l vaadiõlut maksab baaris 18 krooni. Kohalikud inimesed on abivalmid, kuid veidi tagasihoidlikud ja sõnaahtrad.

Külastage Mongooliat seni, kuni seal on veel võimalik kogeda ehedat loodusrahva kultuuri ning puutumatut loodust. Peagi võib jõuliselt pealetungiv tsivilisatsioon selle üle juba võidu saavutada.

MONGOOLIA

Mongoolia on 2,7 miljoni elanikuga riik, kus umbes kolmandik kodanikest elab siiani esiisade kombel nomaadidest karjakasvatajatena. Enamuse Mongooliast võtavad enda alla avarad stepid, lõunaosas asub Gobi kõrb ning põhja- ja läänepool mägised piirkonnad. Mongoolia kliima on kontinentaalne, mis tähendab suuri temperatuurikõikumisi: külma talve ning palavat, kuid lühikest suve.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga