Öeldakse, et taevas on müüt, aga Nepal päriselt olemas. See Lõuna-Aasia, Hiina ja Indiaga piirnev väike riik on eelkõige tuntud selle poolest, et asub enamuses Himaalaja mäestikus. Kes vähegi kõrgmäestikus matkamist armastab ja maailma katuse nägemisest või selle tipust unistab, leiab end ühel hetkel mõnelt Nepali matkarajalt – nii ka mina.
Idee Nepalis matkamisest tekkis mul esimest korda 2018. aastal. Olin just Aafrikast Kilimanjaro tipust tagasi jõudnud ja sellest seiklusest saadud elamus tekitas soovi järgmise mäereisi plaani pidada. Nepal on teatavasti maailma kõrgeima, Himaalaja mäestiku kodu ja seal asuvad ka kaheksa 8000-st tippu 14-st, sh Mount Everest. Sellistesse kõrgustesse ei ole mul veel tekkinud tahtmist pürgida, aga Nepali matkaradu asusin uudistama küll.
Minekuni jõudsin lõpuks sel sügisel, sihiks Everesti baaslaagri (Everest Base Camp, EBC) ning Gokyo järvede ring. Otsustasin, et kui juba nii kaugele reisin, võtan sellest maksimumi ehk planeerisin kogu retkeks kolm nädalat. Teatavasti ei saa Nepalis enam omapead matkata, nii et tuttavate soovituste põhjal võtsin kevadel ühendust kohaliku giidiga ja klapitasin temaga paika marsruudi ja reisi aja. Taustal liitus minu plaaniga veel neli sõpra ja nii olimegi lõpuks valmis viiekesi kõrgmäestikuseikluse ette võtma. Meie kambast oli varasem kõrgustes matkamise kogemus peale minu veel vaid ühel inimesel, kellega aasta varem koos Mont Blanci tippu nautisin. Pikemaks matkaks Nepalis oli aga nii varustuse kui ka füüsilise vormi timmimise mõttes poole aasta jooksul aega valmistuda kõigil. Reaalsuses tuli aga elu vahele ja kuigi varustuse saime kõik korraliku kokku, jäi trepitrennide osa siiski tagaplaanile.
Veidi guugeldamist ja tšättimist nii giidi kui ka varem Nepalis käinud tuttavatega ning enam-vähem tundus eesootavast ülevaade olemas olevat. Niisiis asusingi oma kaaslastega oktoobri keskel Himaalaja suunas teele, kaasas suurem spordikott duffel, mis oli mõeldud kandjatele ehk porteritele tassimiseks, ja seljakott igapäevaste vajalike asjade ise kandmiseks. Tallinn-Istanbul-Katmandu ja tagasilennud saime mugavalt ning pikemalt ette ostes väga mõistliku hinnaga teha Turkish Airlinesiga, nii et kohale jõudmise koguaeg jäi 13 tunni kanti.
Kaootiline Katmandu
Teatavasti ei sõltu matka edukus ainuüksi enda suurest entusiasmist, vaid rolli mängib hulk tegureid, nagu ilm, tervis, abilised jpm. Igaks juhuks olin nii enne kui ka pärast matka jätnud mõne varupäeva, et oleks võimalik ka Nepali linnaelu kogeda, Katmandu ja Pokharāga tutvuda ning samas ka variant vajaduse korral kuskil kauem peatuda. See tähendas, et enne matka saime külastada Katmandu kolme peamist pühakoda: Pashupatinathi templit ja Swayambhunathi kompleksi ning Bodhnathi stuupat. Minu jaoks jättis neist kõige suursugusema mulje Swayambhunathi stuupa, mida seal toimetavate pärdikute järgi ka Ahvide templiks kutsutakse. Kahetisi, ent sügavaid emotsioone tekitas aga Bāgmatī jõe ääres asuv hindude üks olulisemaid templeid Pashupatinathi, kuna seal sain osa pühast kremeerimise tseremooniast. Templisse turiste ei lasta, aga selle ümbruses valitsev õhkkond mõjus samaväärselt aukartust või siis alandlikkust tekitavalt.
Katmandus jõudsime eelkõige turistide rajooniks peetava Thameli linnaosa risti-põiki enne ja pärast matka üle vaadata. Seejuures tuleb tänavat jagada nii tuhandete teiste inimeste, rollerite kui ka autodega, omamoodi adrenaliinilaksu saab seal juba pelgalt turistitiirul olles. Liiklust reguleerib Katmandus nimelt julge pealehakkamine ja vali signaalitamine, mõnes üksikus kohas ka mundris meesterahvad. Thamelist leiab aga paljude väikeste templitega UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Durbari väljaku ning loomulikult lugematul hulgal ostlemis- ja söögikohti. Kõik, kellel midagi matkavarustusest puudu või kes tuntud brändide originaaltooteid taga ei aja, saavad järele-tehtud mudeleid igast teisest poest osta olematu hinnaga. Ise neid ei testinud, nii et kvaliteedi teemat ma kommenteerida ei oska.
Eesõigus eeslil, jakil või inimesel?
Pärast pooltteist päeva sudu ja müra poolt vallutatud Katmandus olemist oli aeg kopterilennuks Luklasse, kust 2860 meetri kõrguselt algaski meie matk. Eelnevatel päevadel lennukid kehvade ilmaolude tõttu Lukla suunas ei startinud ja ka samal ajal, kui meie kopteriga teele asusime, ootasid matkajad gruppide viisi oma võimalust mägedesse pääseda. Otsustasime Luklasse minna kopteriga, et teekonda sinna veelgi vahetumalt jälgida, ja tagasi Katmandusse lendasime pärast matka väikese lennukiga.
Esimene osa matkast kulges mööda tihedalt küladega asustatud rada Everesti orus. Kohati ei olnud isegi aru saada, millal üks küla lõppes ja teine algas, ning üllatusin ikka ja jälle, et kõik need inimmassid sinna kokku olid tulnud. Mida meeter kõrgemale, seda rohkem ümbritses meid õnneks aga loodus ja ka eraldatus teistest gruppidest. Lendude ärajäämise tõttu oli teel Everesti baaslaagrisse meiega koos siiski tavapärasest rohkem matkajaid ja mitte ainult – raja kitsamatel lõikudel tuli lisaks teed anda eeslitele, jakkidele ja nii porteritele kui ka külade vahel tavakaupa vedavatele kandjatele.
Teel baaslaagri suunas peatusime kokku seitsme küla teemajades. Neist eredamalt on meeles Namche Bazaar (3440 meetrit), kus võiks mitu päeva mõnusalt ära sisustada ja tõelist matkajate melu nautida. Tuntud küla Namche on kõige suurem Everesti orus ja sinna satuvad kokku matkajad erinevatelt radadelt, samuti palverändurid. Südantsoojendava mälestuse jättis ka Khumjung (3790 meetrit), šerpade elupaik, mis erines ülejäänud matkaraja ääres olevatest turistide jaoks loodud küladest, kuna selles väikeses asulas elasid kohalikud oma argielu ja leidus vaid mõni üksik teemaja. Saime seal külastada aastasadu vana, ent tegutsevat kloostrit, kus muu hulgas säilitatakse tõelist jeti peanahka. Lisaks nägime, kuidas kohalike suur osa argipäevast kulub põlluharimisele ning näiteks jaki sõnniku kogumisele ja kuivatamisele küttematerjaliks.
Pilguheit maailma tippu
Khumjungist edasi liikusime samm sammu haaval rahulikult, astudes ikka kõrgemale, 4000 meetri suunas. Enne veel kui nii mõnigi meie kambast isikliku kõrgusrekordi saavutas, peatusime aga Tengboche külas (3860 meetrit), kus kogunesime varahommikul vaatama päikesetõusu, taustaks esimene vaade Everestile. Olime maailma tipust küll veel kaugel, aga juba tekitas majesteetliku mäe profiil esimesi elevusjudinaid.
Matka kaheksandaks päevaks jõudsime Gorak Shepi (5164 meetrit) ja selleks hetkeks olime kahel päeval ka kergemalt võtnud ehk aklimatiseerumise eesmärgil lühemaid üles-alla jalutuskäike teinud. Gorak Shepis ootas meid kosutav lõuna ja sealt edasi juba umbes kolmetunnine matk Everesti baaslaagrisse. Kui vahepeal oli rajal olnud inimestest hõredamaid lõike, siis need tunnid paljude mägimatkajate unistuste sihtkohta möödusid päris mitmes kohas ummikutes. Lisaks seni juba kohatud tegelastele olid rajal ka taksode rolli täitvad saatjaga hobused, kelle abiga turiste baaslaagrisse ja sealt tagasi veeti, olgu mõnel tervislikul põhjusel või mugavuse pärast.
Meie seltskond jõudis Everesti baaslaagrisse (5364 meetrit) täiskoosseisus, küll väikeste ajaliste vahedega, aga õnneliku ja rahulolevana. Ilm oli selge, päike soojendas ja ka sel matkal pidevalt kimbutanud pärastlõunane karge tuul ei sundinud meid sealt liiga kiirelt tagasi pöörduma. Suurest kivist, mis on saanud oma kõrguse jt asukohakirjadega EBC sümboliks, hoidsime pigem eemale – vaade Khumbu liustikule ja loomulikult Everestile endale olid palju köitvamad. Jalutasin mõneks hetkeks inimestest eemale ning püüdsin ümbritsevat ja seal olemise tunnet endasse salvestada. Üks unistus, mis aastaid küpses, oli täitunud ja tundsin sarnaselt varem kogetud tippudega, et tükike minu südamest jäi ka Everesti jalamile.
Hõre õhk ja haigused
Matk Everesti baaslaagrisse oli koormav nii füüsisele kui ka vaimule. Ühest küljest hoidis meid suurepärane ilm ja rajaolud, teisalt väsitas pidev trepist üles astumise stiilis liikumine korralikult ning pea iga päev puhuva karge tuule tõttu saime kõik endale hingamisteede haiguse. Hõre õhk mõjutas meist igaüht muidugi lisaks ja tegelikult oligi baaslaagrisse jõudmine meie kambale viimane ühine saavutus – järgmisel hommikul liikus külmetushaiguse ja õhupuuduse tõttu mitusada kõrgusmeetrit allapoole üks meie grupi liige ning veel päev hiljem saatsime kopteriga Katmandu haiglasse teise, kopsuhaigusega kaaslase. Õnneks taastusid nad mõlemad juba ajaks, kui meie, allesjäänud kolm liiget, kogu matkaga lõpuni jõudsime.
Matka lõpuni oli aga pärast EBC-d veel kuus päeva. Esmalt võtsime ühe kaaslase ja giidiga kohe baaslaagris käigule järgneval ööl oma jõuvarud kokku ning matkasime kaks-kolm tundi Gorak Shepi külast üles Kala Patthari panoraamvaatega punkti (ca 5550 meetrit), et seal päikesetõusu imetleda. Eriliseks muudavad selle avanevad vaated Khumbu liustikku ümbritsevatele mägedele, sh Everestile (8848 meetrit), mille tipu kõrgeim punkt jääb sealt otsejoones 10 kilomeetri kaugusele. Minu jaoks oli öösel kell neli alanud minek väga raske ja lisaks kurnatusele võitlesin külmaga. Vaim sai aga kehast õnneks võitu ja kui roosakas päikesetõus Everesti valgustas, unustasin kannatused kiirelt – sama ei kehtinud mu tervise kohta, mis selle öö tõttu selgelt halvenes.
Edasised päevad osutusidki kogu matkal minu jaoks raskeimateks just tervise tõttu. Kõrgushaigus mind küll ei kimbutanud, aga nohu ja külma saanud kurk ning teravad, ilmselt ülekoormusest tingitud valupisted rindkeres pärssisid energiat ja head tuju. Õnneks oli meie punt piisavalt väike ja kohandasime tempot vastavalt kõigi enesetundele ning kuna pärast baaslaagrit ootasid meid ees seitsme- kuni üheksatunnised matkapäevad, võtsime teekonda väga rahulikult.
Üllatuseks üks liustik või paar
Üllatusi kahenädalasel matkal ikka jagub ja nii saime veidi puudulikuks osutunud eeltöö tulemusena hoo pealt teada, et me rajal lausa kahel korral liustikku ületame. Läbisime teel Gokyo järvede juurde esmalt Cho La kuru (5420 meetrit), milleni jõudmiseks astusime esmakordselt sel reisil lumisel liustikul. Saatjateks olid sel lõigul erakordselt ere päike ja väidetavalt mägipardi nime kandvate, parajasti pulmatantsu tegevate lindude uhkeldamine.
Cho La mäekuru peetakse üheks raskeimaks etapiks samuti kuulsal kolme kuru matkal. Raske oli see kindlasti ja meil oleksid võinud liustiku ületamiseks saabastel kassid olla, aga keeruliseks muutis kuruületuse pigem väga pikk matkapäev. Samas oli selles päevas ka palju vaheldust, kuna lisaks liustikule saime veidi kaljuronimise laadset tõusu ja laskumist teha ning müstilisel madalate põõsatuttidega maastikul liikuda. Pärast Everesti baaslaagrit Gokyo järvede suunas matkamine oli teistmoodi ka selle poolest, et olime rajal pea üksi ja ainsad helid, mida päevade jooksul kuulsime, olid kas enda või mägijõgede ja -koskede poolt tekitatud. Kogu kahenädalase matka saatis meid muidugi pidev helikopterite sumin, sest neid liikus seal tihedamalt kui tramme – Gokyo pool aga oli ka nende lendamist vähem.
Teine üllatusi toonud päev järgnes Cho La kuru omale, kui vahetult enne Gokyo külla jõudmist pidime ületama veel teisegi liustiku. Seekord oli aga tegemist pigem karjääri meenutava, kivide ja kruusa hunnikuid täis maastikuga, millel liikumine oli vaevaline ning äärmiselt tüütu. Kui eemalt ei oleks paistnud Cho Oyu (8188 meetrit) kaunis profiil, oleks see teekond ikka eriti nüri olnud. Suutsime end loomulikult ka sellest liustikust üle motiveerida ja edasi ootas ainult imeliste vaadetega suurepärane rada. Liialdamata, naeratasin ja nautisin matka ilmselt kõige enam just teel Gokyo külla ning sealt ringiga läbi Machhermo uuesti Namchesse jõudes.
Miks minna otse, kui saab ringiga
Gokyo järvede juurde jõudes olin väga rahul valikuga matkata pärast EBC-d alguspunkti tagasi mitte sama teed pidi, vaid ringiga. Gokyos on maailma kõrgeim, kuuest veekogust koosnev mageveejärvede süsteem, millest Thonaki järv on suurim. Järv ise on türkiissinine ja kujutab endast kleidis jumalannat – kui veepind tuulega väreleb, on ta parasjagu tantsuhoos. Järve äärde rajatud küla on idülliline ja sinna matkatakse ka täiesti eraldi tiiruna Namchest.
Kui esimene osa meie teekonnast möödus pigem rahvarohkel rajal, mis muutus kõrguse kasvades üha kivisemaks ja kaljusemaks, siis pärast Cho La kuru ületamist saime nautida lopsakamat ja rohelisemat maastikku. Meie teekond tagasi alla kulges esmalt järvede ja siis kärestikulise jõe ääres. Allapoole jõudes matkasime mööda mäenõlvu kord üleval ja siis jälle allpool puude piiri. Teele jäi matka algusega võrreldes märksa vähem turistidele loodud külasid, see-eest möödusime aga väikestest armsatest asulatest, kus kohalikud toimetasid.
Matka 13. päeva õhtuks jõudsime tagasi Luklasse, et siis järgmise päeva varahommikul lennukiga Katmandusse naasta. Lukla lennuvälja peetakse üheks ohtlikumaks maailmas nii kõrguse kui ka ilmastikuolude poolest, eelkõige aga sealse ülilühikese maandumis- ja hoovõturaja (527 meetrit) tõttu. Meie moosiriiulil tundus olevat kogenud juht ja vaid 35 minutit pärast õhkutõusu olime Manthali lennujaamas, kust veel neli tundi maasturiga pealinna loksusime.
Hotelli jõudes oli mu esimene soov nautida sooja dušši, mis oli matka keskpaigast helesiniseks unistuseks muutunud. Samuti oli tekkinud kerge unepuudus ja üleüldine väsimus kogu retkest, nii et esimene vaba päev Katmandus möödus hotelli võlusid maksimaalselt ära kasutades.
Ägeda reisi lõpetuseks otsustasin ühe matkakaaslasega siselennuga veel Nepali suuruselt teises linnas Pokharas ära käia. Vastupidiselt Katmandule eputas Pokhara reguleerituma liikluse ja rahuliku, looduskauni keskkonnaga. See oli ideaalne jätk reisile ja andis veel kord kinnitust, kui mitmekülgne on kõigest 800 kilomeetrit pikk ja 200 kilomeetrit lai Nepali riik. Üldiselt valin oma reisideks erinevaid sihtkohti, aga sisetunne ütleb, et Nepali lähen küll veel tagasi.
Tekst ja foto: Kadri Kütt