Kolm kuud talvepikendust Denveri liustikul

„Elu mõtte otsimine ununes ära, kahanes märkamatult looduses liikumiseks,“ kiidab paadunud linnainimene Maria Kupinskaja liustikul elamise ja töötamise ebamugavusi.

„Elu mõtte otsimine ununes ära, kahanes märkamatult looduses liikumiseks,“ kiidab paadunud linnainimene Maria Kupinskaja liustikul elamise ja töötamise ebamugavusi.

Kust see kõik alguse sai, enam täpselt ei mäletagi – Internetist leitud töökuulutusest vist. Kagu-Alaskal tegutsev turismiettevõte otsis suveks kelgukoerte talitajaid ja fotograafe, meie aga (kaks Tartu ülikooli tudengit) saatsime neile e-kirjad, et tahaks tööle tulla. Edasi juhtus kõik kähku.

1. mai varahommikul olime veel Tallinnas, aga 24 tunni pärast juba Alaskal, kus puud olid alles raagus ja viimased lumesiilud ootasid ärasulamist. Veel pisut hiljem istusime helikopterisse, mis võttis suuna Denveri liusti- kule. Seal me järgmised kolm kuud elasimegi – koos 270 kelgukoera ja 23 ameeriklasega.

Tuleb tõdeda, et liustikust mõtlemine ja liustikul elamine on kaks täiesti erinevat asja. Kui liustikust mõeldes kangastuvad silme ees romantilised pildid sügavsinisest jääst, lumel sillerdavast päikesest ja keset suve ehitatud lu- mememmest, siis liustikul ELADES varjutasid romantika sellised asjad nagu näiteks: 1) põranda külge jäätunud saabaste lahtikangutamine, 2) pidevast niiskusest koledaks läinud varvaste tuulutamine, 3) päikese käes villiliseks põlenud ninasõõrmete kreemitamine ja 4) kampsun, mis vihmase ilmaga kunagi kuivaks ei saanudki.

Kaks karbitäit asju

Põhimõtteliselt on liustikulaagri elu lihtne: sul on täpselt nii palju asju, kui hädavajalik, sest esiteks ei viitsi omanik liigse kola edasi-tagasi lennutamise eest maksta (kopteripiloot tahab ju palka ja lennumasin bensiini); teiseks aga tuleb kõik, mis liustikule toodi, niikuinii pärast tagasi viia ja pole mõtet „võidab see, kel on surres rohkem asju“ olukorda tekitada. Liustikulaager pannakse püsti ainult turismihooajaks, maist septembrini, ja oktoobrikuus peab plats jälle puhas olema.

Meie tööleping ütles, et isiklikke asju võib kaasas olla täpselt nii palju, kui mahub seljakotti ja kahte karpi. Praktikas tähendas see, et surusid oma riided, magamiskoti, madratsi ja padja hästi-hästi kokku või võtsid kaks väga suurt karpi.

Noored inimesed eelistasid, tundub, teist varianti, sest kaasavõtmist vajasid ka sülearvutid, fotokaamerad, iPod’id, paar head raamatut, meigitarbed (naiste puhul), arvutimängud (meeste puhul), DVD-plaadid (sest „hädavajaliku“ alla kuulub ameeriklastel ka laiekraaniga telekas, mida me õhtuti ühiselt vaatasime), poksikindad.

Varustuse kopteriga lennutamine on kallis: näiteks sel aastal kulus kõigi telkide, mootorsaanide, koerakuutide, koerte, inimeste ja muu kila-kola liustikule saamiseks 170 lendu, allaviimiseks kulub teist samapalju. Seetõttu proovisid omanikud paar aastat tagasi kokkupakitud varustuse talveks liustikule jätta – äkki tuleb odavam? Asi lõppes sellega, et kevadel kaevasid mehed lummemaetud varustust 7-meetrise lumekihi alt välja kaks nädalat ja nüüd enam talveks asju liustikule ei jäeta. Helikopteriga transportimine on küll kallis, aga siiski odavam, kui kaevajate palgakulu.

Meeliülendavad toidud

Selles, et ööpäevaringselt koos elavad inimesed hulluks ei läinud (laagri territooriumilt lahkuda ei tohtinud, telke jagati kolme-neljakesi, privaatsust polnud), tuleb süüdistada kokka, kelle kulinaarsed oskused kõigi meeli ülendasid. Jah, meil oli täiskohaga töötav kokk!

Hommikusöögiks saime pannkooke, müslit, praetud mune, peekonit, puuvilju (kes mida tahtis); lõunaks vrappe, suppe, salateid; õhtusöögi ajal kaardus aga laud mitmekäiguliste rammusate roogade all, mille seas ei puudunud kunagi omaküpsetatud liha ja kook – poolfabrikaate liustikul ei söödud.

Paraku tekib elusorganismide – 25 töötaja ja 270 koera – seedetegevuse lõpptulemusena ka muljetavaldavas koguses jäätmeid, mis tuli liustikult minema transportida.

Inimestega oli asi lihtne: välikäimla funktsiooni täitis ämber, mida kolm korda päevas 200-liitrisesse tünni tühjendati. Koertega sama lihtsalt ei läinud: proovi kutsule selgeks teha, et asjal tuleks ämbri sees käia. Nii me siis koristasimegi junne, kõblas ühes ja labidas teises käes. Vaat see oli liustikuromantika!

Kui tünn täis sai, lennutati see helikopteriga linna. Eriti romantiliseks läks asi siis, kui ääreni täis tünne transportiv kopter juhitavuse kaotas ja õnnetuse vältimiseks oma laadungi trossi otsast lahti pidi laskma. Metall ei ole mõeldud mitmesajameetrisele õhtulennule vastu pidama.

Aga helikopterite omanik võib igatahes julgelt öelda, et ta on suurim koerajunnide lennutaja maailmas.

Muidugi ei tegelenud me liustikul ainult tööga. Esiteks ei saanud helikopterid vahetevahel turiste kohale tuua (kui ilm oli lendamiseks liiga pilves). Teiseks aga oli suveks Denverile kogunenud seltskond liiga humoorikas selleks, et pidevalt tõsine olla.

Lõbutsemisvõimaluste hulka kuulusid muuhulgas: filmide vaatamine (meenutagem tõsiasja, et meil oli laiek- raan ja hulk DVD-sid), arvutimängud, lumememme ehitamine, olümpiamängude läbiviimine (iseäranis naljakad olid publikule odavise markeerimisvaiadega ja teivashüpe metallvardaga), koerterakendiga suusatamine (kaks koera rakmeisse, köis vöö külge – ja minek!), lumelauasõit, mootorsaaniga sõitmine, matkamine jne.

Mugava linnainimese vaevad

Mulle kui paadunud linnainimesele olid liustikulaagri askeetliku eluviisi teravaimad elamused magamine ja pesemine. Õigemini külm, mis mõlemaga kaasas käis. Magamisel endal polnud iseenesest vigagi, sest –30-kraadise märgistusega magamiskotis ja sellele lisaks veel fliisist sisekotis võisin nautida sooja ka nendel öödel, kui vesi pudelites jäätus ja saapad põranda külge külmusid.

Millest aga pääsu ei olnud, oli riiete vahetamine enne ja pärast magamist. See oli pagana külm! Maikuu keskpaigaks oli mul välja töötatud kaheetapiline rutiin, mis algas soojaveepudeli magamiskotti pistmisega (et kott soojaks kütta) ja lõppes osade kaupa lahtiriietumisega (pükste maharapsimine, kiire magamiskotti ronimine ja kampsuni äravõtmine magamiskoti sees).

Hommikust magamiskotist väljaronimist mul sama talutavaks teha ei õnnestunudki. Riiete käeulatusse valmispanekust ja nende magamiskotis eelsoojendamisest ei piisanud. Ma ei harjunudki külmaga päris lõpuni ära ja hommikuste rutiinidega kaasnes alati paras ports vandesõnu.

Pesemisega oli umbes samamoodi: ei ämbritäie sooja vee pähekallamise ega nn “militaardušiga” (märja rätikuga keha hõõrumine) saanud üle ega ümber tõsiasjast, et riided tuli seljast ära võtta. Oi neid vaikseid vandumisi, mida telgiseinad suve jooksul kuulma pidid...

Nauding ebamugavustest

Kas eelnev jutt tähendab, et suvi liustikul oli üks vingumapanev elamus? Ei, mitte päris. Tegelikult oli liustikuelamus suurepärane.

Kui me kevadel selle plaani ette võtsime, oli eesmärk näha – ja kõige tähtsam, TUNDA! – kuidas liustikul elamine käib. Ja nii kummaline, kui see ka ei ole, toitsid kõik need väikesed ebamugavused hinge. Jah, isegi hommikune külmetamine. Miks?

Linnas elades käib ju kõige ees mugavus: radiaator säästab ahju kütmisest, nõudepesumasin kraanikausis kolistamisest, buss jalavaevast, auto aga omakorda bussivaevast. Mida vanemaks saan, seda mugavamaks elamine läheb, seda rohkem kodumasinaid koju koguneb. Mugavus on ühest küljest nauding, teisalt aga võtab ära isetegemise rõõmu.

Seal aga, Alaska liustikul, oli mul tunne, et ma ELAN. Et ma hingan. Et ma teen midagi. Et midagi muutub. Et mind on vaja. Elu mõtte otsimine ununes ära, kahanes märkamatult looduses liikumiseks, vihmase ilma trotsimiseks ja kõigi teiste pisikeste asjade tegemiseks. Ja ma teeks seda iga kell uuesti.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga