Kollkollkoll!!!!!

Saksa kaotuse puhul sai meie provokatiivselt “Nein! Nein!” karjunud sõber baarmenilt lohutuseks tasuta napsu, kiidab Helen Eelrand maailmameistrite maa vutihullude sallivat meelt.

Saksa kaotuse puhul sai meie provokatiivselt “Nein! Nein!” karjunud sõber baarmenilt lohutuseks tasuta napsu, kiidab Helen Eelrand maailmameistrite maa vutihullude sallivat meelt.

Kollkollkoll!!! Niimoodi ja väga ekstaatilise hääletooniga karjuvad endast väljunud raadio- ja telekommentaatorid siis, kui hispaania jalgpallur värava lööb. Baarides kaasneb selle heliga tavaliselt ka suuremat sorti mürtsatus – keegi on järjekordselt tooliga ümber kukkunud.

“Kui Hispaania homme võidab, oleme esmaspäeval suletud,” teatas 10. juunil silt Tarifa laste vabaajakeskuse uksel. Selge pilt. Palju neid lapsi sellisel päeval keskusesse toodud olekski, kui pidu koidikuni kestis, eriti arvesse võttes, et hispaanlased tassivad oma lapsi muretult kaasa ükskõik millisele üritusele kellaajast hoolimata. Meie oma jõudis siiski esmaspäeva hommikul suvelaagrisse ja naasis lõunaks, põskedel punase-kollase triibud ja kaasas paberist lipp kirjaga “Campeones del mundo“ (maailmameistrid).

11. juuli oli üks tähtsamaid päevi Hispaania niigi suurejoonelises ajaloos. ¡Campeones! (Tšempionid!) Midagi õiglasemat poleks saanudki juhtuda: see on riik, kus jalgpall moodustab nagunii iga päev umbes poole ajaleheartiklite mahust ning kus “kollkollkoll!” kõlab taatide šerrijoomise kõrvale baarides regulaarselt igal kolmapäeval ja laupäeval, kui siinsed klubid karikasarjades mängivad. Maailmameistrivõistlused ei tähenda selles kontekstis mitte lihtsalt haigust, vaid pandeemiat.

Hullus (locura) algas juba juuni keskel, kui igale teisele aknale ilmusid punakollased lipud ja inimeste omavahelistes jutuajamistes polnud rohkem teemasid, kui et “kas täna(vu) võidame?”.

“Rahvuslik häbi!” kommenteeris üks senjoor raevunult õllearvet makstes pärast külma dušši 0 : 1 Šveitsi käest esimeses mängus. Jalgpall pole siin tõesti pelgalt religioon või narkootikum, finaali lähenedes muutus see peaaegu elu ja surma küsimuseks.

Võiks arvata, et tasuta teleülekanded on sellises riigis inimõigus, kuid viimast turniiri nägi vaid maksulistes kanalites, mis suurendas muidugi oluliselt baarides tooliga ümber kukkuvate onude hulka. Alagrupimängude ajal hoidsin veel tagasi tungi koos nendega mõnes pisikeses kõrtsus lärmata ning üritasin toimuvat internetist vaadata. Kuna veebipilt oli masendavalt vilets ja aeglane, sain naabermajadest kostvate rõkatuste kaudu toimuvast üsna täpse ülevaate umbes minut varem, kui pilt väravate või muidu kriitiliste seisudeni jõudis.

Kui asi tõsisemaks läks ning maailmameistritiitel üha lähemale tuli, kolisime oma vahepeal mitmesuguste külaliste tõttu suuremaks paisunud seltskonna üle hiigelsuurde, läbi kahe korruse ulatuvasse Sport House Bari, et ühineda hullumeelselt räuskava, punakollasesse riietunud inimmassiga. (Alles sel kevadel linnapilti tekkinud Sport House Bar on muide üliäge koht: jalg- või korvpallidisainiga pöördtoolides istudes saad peale mõistlike hindadega jookide tellida ka kahele inimesele kõlbliku ülimaitsva kanaportsjoni nelja euro eest, toidud on ootamatult modernselt kau- nistatud ja sporti tuleb kõigist kümnest telekast lakkamatult.)

Hispaanlastel on peale klassikaliste ergutushüüete, nagu “¡Campeones! ¡Ole, ole, ole!” või “Yo soy español, español, español” (mida lauldakse muide miskipärast vene “Kalinka” viisil) ka laulukesed iga mängija ülistuseks eraldi. Kõige sagedamini kõlasid neil päevil ”¡Villa! ¡Villa! ¡Villa! ¡Villa – maravilla!” (Villa – tõeline ime!) ning “¡Gracias a Iniesta España está de fiesta!” (Tänu Iniestale on Hispaanias pidu!). Kui meie jumalik väravavaht Iker Casillas mõne järjekordse kangelasteo sooritas, üürgas inimjõuk üksmeelselt ülestõstetud rusikatega lihtsalt: “Iiii-ker!” Iiii-ker!”

Kahe aasta eest, kui alles turistina Hispaanias käisime, leidsime end EM finaalmänguks Hispaania–Saksamaa vahel ühest Pamplona baarist. Pikad, blondid, päevitumata, ujedad ... eks arvake ise, kelleks meid esimesest silmapilgust peeti. Mõned umbusklikud pilgud meie poole küll lendasid, ent üldiselt lasti meil täiesti rahus elada ( ja Hispaania poolt karjuda).

Tänavuses poolfinaalis kohtusid samad meeskonnad ning üks meie külalistest elas täiesti avalikult kaasa Saksamaa meeskonnale. Arvate, et tal taoti sealsamas lambid kinni ja ta visati ookeani? Täpselt vastupidi. Saksa kaotuse puhul sai meie provokatiivselt “Nein! Nein!” karjunud sõber baarmenilt lohutuseks tasuta napsu.

Just sellesama asja pärast olen topelt veendunud, et võit tuli õigesse riiki. Hispaanlased ei keskendu kellegi vastu olemisele, nad on lihtsalt ja tuliselt oma meeskonna poolt. Mitte tigeduse, vaid rõõmuga käib nende ( jalgpalli)elu.

Kui see 1 : 0 läbi agoonia finaalis lisaajal viimaks ära tuli, kahmas üks vanem onu Jensi seljas olnud härjaga lipu servast kinni ning pidas koos meiega maha hirmsa võidutantsu. Pasunad pröökasid, ilutulestik paiskus õhku, nõtked noored punakollasteks maalitud nägudega hispaanlannad laulsid ja tantsisid MMi tunnuslugu “Waka, waka”, noored mehed nutsid häbenemata. Peaminister Zapatero ei varjanud kaamerate ees pisaraid. Kuninganna Sofia kaotas ehk nii mõnegi vaoshoituma temperamendiga inimese silmis tüki oma kuningannalikust väärikusest, kui ta tribüünil karjus, käed püsti.

Tagantjärele tean, et meist mitte kaugel Algecirases kukkus üks mees end värava puhul rõdult surnuks. Tundelaviini kulminatsiooniks oli aga Casillase intervjuu ajal spontaanselt antud suudlus oma spordiajakirjanikust sõbratarile Sara Carbonerole. Karikas tuli pidude ja emotsioonide kodumaale, kus puhas rõõm on vere koostisosa – kes veel suudaks sellest suuremat naudingut tunda?!

Edasi mindi merre ja purskkaevu – see on hispaanlaste aastatepikkune võidutraditsioon. Meil El Puertos valvas politsei juba aegsasti suurema purskkaevu ümber, kuid Cádizist teatasid raadiokommentaatorid rõõmujoovastunult rahvamasside kargamisest nii merre kui ka linnamüüri juures asuvasse purskkaevu. Tänavad täitusid pisikeste laste, hullunud noorte, karjuvate vanainimeste, signaalitavate autode, oleole’de ning eeskätt ikka ja jälle punakollaste lippudega. Kui ühe uuringu põhjal selgus, et Hispaania on lärmi tootmise poolest maailmas teisel kohal, siis usun, et sel õhtul sai ka see võitjatiitel viimaks meie omaks.

Meie nelja-aastane innukalt lippu lehvitanud jalgpallifänn hüüdis paar korda veel püüdlikult “¡campeones!” ja “¡ganadores!” ning kukkus otsekui niidetult auto tagaistmele magama.

Nagu keegi jalgpallureist hiljem intervjuus targasti märkis, ei olnud vähemalt tol õhtul suurt lugu, kas oled bask või katalaan – jalgpall on kõigile üks.

Nii treener Vicente del Bosque kui ka analüütikud nägid Hispaania võidu taga üht esmapilgul täiesti arusaamatut omadust. “Me oleme alandlik meeskond,” ütles del Bosque, “favoriidi staatusele vaatamata võtsime iga mängu ükshaaval kui uut ülesannet.” “Alandlikkus” (humildad) on katoliiklikus Hispaanias tegelikult väga väärikas ja positiivse alatooniga sõna ning ehk mõistate pärast arvukate superstaaride kaotust tänavusel turniiril, miks see nii on. Millist reaalset kasu õigupoolest on halli dändivesti riietunud inglise soengumodellist varumeeste pingi kõrval? Või meestest, kelle ainsaks saavutuseks jäid finaalturniirieelsed tahakeeramisskandaalid?

Päev pärast võitu näitas riigitelevisioon kolmetunnist otseülekannet tšempionide naasmisest kodumaale, kus miljonid inimesed Madridi väljakutel neid ülevoolavalt tervitasid. Suur suusamaa on kindlasti tore olla, mäletan seda veel omastki käest, kuid suur jalgpallimaa annab inimestele ka tohutu ühtekuuluvustunde, ning ma olen pisarateni uhke, et sellest osa saan.

Kõigele vaatamata ei arva hispaanlased, et jalgpall on parem kui seks – vaadake neid tänaval või rannas igasuguse piin- likkustundeta suudlevaid ja amelevaid mitmesuguses eas paarikesi. See nutikas ja lihtne rahvas teab, et üks ei välista teist ehk vastandamisest või vaenust ei sünni midagi head.

KAASAELAMISVÕIMALUST JAGUB IGASSE NÄDALASSE MITU KORDA

Järgmiste Euroopa meistrivõistluste maratoni alustas Hispaania koondis septembri alguses 4 : 0 võiduga Liechtensteini üle. Lisaks tähendas september seda, et on alanud järjekordne klubimängude hooaeg ning kaasaelamist jagub igasse nädalasse lausa mitu korda. Loomulikult on ootused kõrged seoses Madridi Reali uue ambitsioonika peatree- neri Jose “Väljavalitu” Mourinhoga ning koondise tippründaja David Villa oma ridadesse ostnud Barcelonaga.

Kes tingimata tippklubide mängude järele ei janune, saab elamuse ja meele- olu kätte ükskõik millise Hispaania liiga kohtumisi vaadates. Kuigi näiteks tänavu 100-aastaseks saanud Cadizi klubi heitleb viimasel ajal teise divisjoni piirimail, pole tema fännide innukus üldsegi tagasihoidlik: oluliste matšide puhul algab masside kogunemine linnavalitsuse ees juba tunde varem ning sinikollast fänninänni seljakottidest kuni dressideni saab osta mitmest spetsiaalsest kauplusest linnas.

Tippklubidel on oma fänniringkonnad (peña ́d) ka igas väiksemas linnas ning laupäevaõhtu teleri ees on sama kindel kui aamen kirikus (ja siin on ka aamen tõesti kindel, ikkagi sügavalt usklik riik!). Jah, loomulikult võivad ka parimad sõbrad teleri ees tülli minna, kui üks toetab Madridi Reali ja teine Madridi Atleticot, kuid oht staadionil vastasmeeskonna toetajatelt kere peale saada on kaduvväike. Kümmekond inimohvrit on jalgpall ajalehe El Pais väitel Hispaanias ajaloo vältel siiski põhjustanud.

Kui koondise rõõm ja meeleheide ühendavad riigi erinevad piirkonnad ühtseks jõuks, siis klubimängude puhul väljendavad katalaani ja baski meeskonnad siiski ilmselgelt oma rahvuslikku uhkust ja eripära (mõlemal on ka oma mitteametlikud koondised).

Õige jalgpallihull ostab loomulikult abonemendi terveks hooajaks – ning saab sellega seoses mõnevõrra hinnaalandust. Üksikpiletite müük on teoreetiliselt üsna mugavaks tehtud – seda teenust pakuvad mõned kaubandusketid või pangad ning toimib ka online- ja telefonimüük. Üksikpiletite hinnad algavad 40 eurost ning ulatuvad pea 400ni, kui jutt käib VIP-pääsmest restoranis. Olulisemate mängude puhul ei tasuks piletiostul viimase minuti kliki või kassa ees tunglemise peale lootma jääda. Teate ju isegi, miks.

Lisainfo: www.soccer-spain.com, www.lfp.es, www.rfef.es

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga