Kõik-on-võimalik-stanid

Miks minna Kasahstani, Kõrgõzstani ja Usbekistani? Sõber Joonas, kellega vastu suve kahenädalase reisi ette võtsime, väidab, et kõige alguses oli olnud pudel veini ja arutelu. Tähendab, tema väidab, et oli arutelu, mina eeldan, et oli ka vein. Vestlusteema: mis on koht, kuhu reisimise peale ei ole meist kumbki kunagi tõsiselt mõelnud, aga mis võiks potentsiaalselt väga äge olla? Edasine on ajalugu.

Google Mapsi ja paljude internetilehekülgede süvenenud tudeerimise järel otsustasime, et kahe nädala jooksul jõuame läbi käia kolmest riigist: Kasahstanist, Kõrgõzstanist ja Usbekistanist. Mitte ilmselt liiga mugava ajavaruga ja kuigi põhjalikult, aga jõuame. Tahtejõud maksab ju samuti. Kasahstanis ja Kõrgõzstanis plaanime vaadata rohkem loodust, Usbekistanis uuriks aga pika ajalooga Siiditee linnu Hiivat, Buhhaarat ja Samarkandi. Sõidame Turkish Airlinesiga Almatõsse, tagasi Tallinna juba Samarkandist.

 

Kasahstan. Šarõni kanjon ja Kolsai järved

Esimesel õhtul vaatasime Almatõs ringi. Lühikokkuvõte: vaatamist jagub (Roheline turg, puidust kirik, ühe liiniga metroo, väljakud), üldmulje meenutab miskipärast ülekullatud Lasnamäed. Järgmisel päeval ootasid meid hostelis juba Aibek ja Paša, giidituuri juhid. Paša: „Kas te olete esimest korda Kasahstanis? /…/ Seda ma arvasin, ma ei ole kunagi kohanud turisti, kes oleks siin teist korda.“

Šarõni kanjonini on 200 kilomeetrit autosõitu, tee peale ostame kohalikku leiba ja samsasid. Leiva küpsetamise jälgimine on seejuures üsna meeleolukas: leivad lüüakse ümarate saviahjude sisemistele külgedele ümara aluse ja mõõduka akrobaatilise soorituse abil.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga