Kõige kuivemas kõrbes

Aare Raudsepp, kes Eestis pole 8 aastat rooli istunud, rentis Tšiilisse jõudes auto ning läbis nädalaga Atacama kõrbes ja Andide kiltmaal 2322 kilomeetrit.

Aare Raudsepp, kes Eestis pole 8 aastat rooli istunud, rentis Tšiilisse jõudes auto ning läbis nädalaga Atacama kõrbes ja Andide kiltmaal 2322 kilomeetrit.

Atacama kõrb ja Andide kiltmaa on kõige äärmuslikuma loodusega paigad, kus olen käinud. Kodus enne reisi lugesin, et auto katkiminek võib Atacamas olla eluohtlik, sest mõnelt poolt on lähima küla või piiripunktini sadakond kilomeetrit ja autosid liigub vähe. Eestis oli seda raske mõista, sest päeva maksimumtemperatuur on seal enamasti +20-+30C

– Eesti mõistes ilus suveilm. Ent sealne 20-30 kraadi on täiesti erinev siinsest, ühelt poolt tingituna palju kuumemast päikesest kõrgusel kuni 4500 meetrit, teisalt puude ja muu varju pakkuva puudumist. Turvalisuse mõttes oli mul kogu aeg kaasas vähemalt 24 liitrit vett, satelliittelefon ja matka-GPS.

Sõitu alustasin Tšiili kõige põhjapoolsemast linnast Aricast – olin lennanud Peruu pealinnast Limast Peruu kõige lõunapoolsemasse linna Tacnasse, tulnud sealt taksoga üle piiri Aricasse. Aricas rentisin suure 4-rattaveoga auto ning ostsin toitu ja vett.

Umbes kolmveerand läbisõidust oli mööda asfalti. 4-rattavedu ja kõrge põhi olid vajalikud mõne järve juurde jõudmiseks, samuti ööseks teelt kõrvale pööramiseks. Ka väikesed teed olid hästi märgistatud ja kuigi olin oma matka- GPSi salvestanud olulisemad teeristid ja vaatamisväärsused, oleksin üsna hästi ka ilma toime tulnud.

Magasin autos, kus tagaistmed alla lastes tekkis horisontaalasendis väljasirutamiseks piisav ruum. Öine miinimumtemperatuur oli -3 (geisrite juures kõrgusel 4300m) kuni +16 ookeani ääres. Olin Eestist kaasa tarinud 2 erinevat magamiskotti, samuti madratsi ja padja. Võrreldes Eesti metsas telgis magamisega oli hea kuiv, aknad sai ööseks pisut lahti jätta, sest puudusid putukad, kes oleksid sisse lennanud.

Ühel õhtul kõrgusel 4400m oli tuul nii vali, et kõigutas autot tugevalt. Magama sättides tuli peale hirm, et lükkab auto ümber – pöörasin siis auto pikituult, panin pidurid tugevasti peale ja kivid rataste alla.

Kuritegevuse mõttes on see kant väga turvaline, inimesed on väga abivalmid. Kuigi mina ei oska hispaania ja kohalikud üldiselt inglise keelt, püütakse aru saada ja end arusaadavaks teha. Juhtus näiteks nii, et kiltmaal, kõrgusel 4500m, umbes 70 km lähimast külakesest, kruusateel, kus sõidab tunnis ehk mõni auto, purunes mu autol kumm. Tirisin auto põhja alt välja varuratta, otsisin välja tööriistad... ja siis saabus kolm suurt veoautot, ilma minu märguandeta nad peatusid ja juhid aitasid mul ratta vahetada. Varurattata ei julenud ma enam edasi minna, sõitsin umbes 250 km tagasi lähimasse linna ja lasin kummi parandada.

Kui nädal hakkas täis saama, pöördusin kilpmaalt tagasi ookeani äärde, sedapuhku Iquique lennujaama, kus tagas- tasin auto ja lendasin lõunasse, Tšiili pealinna Santiagosse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga