Idapreisi päritolu Anne Rekkaro külastab sünnilinnas Kaliningradis, tollase nimega Königsbergis, talle olulise tähendusega inimesi ja paiku. Saatuse poolt erinevatele kontinentidele laialipuistatud idapreislased on nn „koduigatsus-turistid“, kes sealkandis mälestuskilde kogumas käivad.
Andku lugeja mulle andeks, et nimetan tänapäevast Venemaale kuuluvat Läänemere- äärset Kaliningradi ilusa vana nimega. Sündisin, kui linn kandis veel Königsbergi nime, ega suuda seetõttu sellest loobuda. Viimati väisasin sünnilinna kuue aasta eest. Selleks ajaks olin juba teada saanud, et mu näljasurma surnud ema tookord, 1947. aasta aprillikuus maeti (loe: visati) uuel Luisekalmistul massihauda. Olin 2007. aastal leidnud sellel, nüüdseks juba vene kalmistul, tühja koha ja istutanud sinna ema mälestuseks punase pöögi, mille seemned saatis mulle onupoeg Bonnist. Kunagi tema perel külas käies armusin imeilusasse veripööki Rheini jõe kaldal. Puu oli nii võimas, et haaras mind kohe esimesel kohtumisel oma lummusesse. Sügavpunase lehestiku ja jämedate juurekobaratega puuhiiglane pani imetlusest õhku ahmima. Sel hetkel ei soovinud ma muud, kui oma aias Raikküla mail samasugust uhket puuhiiglast kasvatada. Nii saingi sügisel ümbrikus pihutäie seemneid, millest paari aastaga kasvasid maasikapeenra kõrval kenad väikesed puulapsed. Kinkisin neid üle terve Eestimaa headele tuttavatele, ka Leetu. Kuid oh häda, ükski ümberistutatu ei läinud kasvama. Üks nendest oli ka kõnealune emale istutatud puuke.
2009. aastal, kui olin jälle Königsbergis käimas, käisin ka puul külas. Ei ühtegi lehte okstel, ainult pungad, kuid needki ilmselt kuivanud. Olin puule ka nime pannud, „Tränchen“ („Pisarake“). Nüüd võisingi veel ainult pisaraid valada, et puuke seal nukralt kuivas. Aega ei olnud tookord uut puud istutada, tänavu augustis võtsin potiga kaasa väikese jugapuulapse, millega mõtlesin pööki asendada. Kingitus emale pidi olema eriline, seepärast valisin jugapuu kui kõige pikaealisema ja samas ka druiidide lemmikpuuna tuntu. Olin ta potis ise seemnest kasvatanud, temaga kõnelenud, teda silitanud.
Kohtumine Veraga
Nii ma kohale jõudes bussist välja astusingi, kohver ühe, jugapuu teise käe otsas. Vera ootas mind juba. Punapeast oli saanud hallpea. Kallistasime ja naersime kohtumisrõõmust. Olime mitu aastat kirjatuttavad olnud. Esimest korda otsustasin nüüd tema palvel elada mitte hotellis Deima, kus tavaliselt peatusin, vaid nädalakese Vera juures avaras kolmetoalises korteris.
Vera on Siberis sündinud, kuid saksa juurtega. Mäletab vaid, et isa ja ema suhtlesid tema lapsepõlves omavahel saksa keeles. Verale seda keelt ei õpetatud. Ka päritolu jäi saladuseks. 1947. aastal otsustas Vera isa perega Barnaulist Kaliningradi kolida, lähemale Euroopale. Nii sattuski 9-aastane Vera minu sünnilinna. Õppis muusikat, töötas muuhulgas muusikaõpetajana. Kogu pere, nii vanemad kui ka Vera ja tema vend harrastasid tennisemängu, võitsid aastaid Kaliningradi võistlustel esikohti.
Nüüd on 77-aastane Vera üksi. Mees surnud, lapsed ja lapselapsed ilma mööda laiali. Uueks hobiks sai orelimäng kümne aasta eest ehitatud uues evangeelses kirikus, mis asub saksaaegse vana Luisekalmistu maa-alal prospekt Miral. Ilus moodne kirik, ehitatud Saksa abiga, kus jumalateenistust peab Saksamaalt selleks ekstra kohale sõitnud pastor. Kiriku ümber armastusega hooldatud aed nagu lilleparadiis. Sinna on endiste Königsbergi saksa orbude poolt paigutatud mälestuskivi lastele, kes sõjajärgsetel aastatel selles linnas vanemad kaotasid ja lõpuks loomavagunites Ida-Saksamaale lastekodudesse saadeti.
Aastaid tegutses Vera uues kirikus ka koorivanemana. Seal ma temaga tutvusingi. Igal sünnilinna külastusel käin ka tolles kirikus jumalateenistusel. Paarikümnest lauljast koosnev naiskoor laulab nii saksa kui ka vene keeles. Pastoril on tõlk kõrval, sest osa kogudusest on vene rahvusest sisserännanud, osa küll saksa juurtega, kuid koduseks keeleks on ikkagi vene keel, sest nad on Venemaal üles kasvanud, nagu Veragi. Ning lõpuks on osa kogudusest kas sõja järel mingil põhjusel sinna jäänud või Saksamaalt vanas põlves koduigatsusest Königsbergi tagasi elama asunud sakslased. Ehk nagu nad ise endid nimetavad − idapreislased (Ostpreusse).
Koorilaulu kuulates jäi mu silm ikka pikka kasvu punajuukselisel naisel pidama, kelle näoilme väljendas lauldes sügavat pühalikkust ja suursugusust. Miski tõmbas tema poole ja ma astusingi jumalateenistuse lõppedes tema juurde. Ajasime pisut juttu algul saksa, siis vene keeles, sest see tundus talle omasem olevat.
Järgmisel korral, 2007. aastal, minu Königsbergis olles kohtusime Toomkirikus. Selleks ajaks oli sõja ajal puruks pommitatud kirik Saksa raha ja vene ehitajate abiga juba taastatud, ainult oreli ja altari kohad olid veel tühjad. Väikeses külglöövis olevas kabelis, kus praegugi müüakse suveniire ja raamatuid, mängis Vera elektriorelil vaimulikke palasid, mida saksa turistid heameelega kuulasid. Minagi puhkasin jalgu ja kuulasin tema mängu. Kui olime üksi jäänud, mängis Vera mulle lugu, mis kunagi nüüdseks maatasa tehtud Königsbergi lossitornist igal õhtul kell üheksa viie puhkpillimängija poolt puhutuna kostis, „ Nun ruhen alle Wälder“ („Nüüd puhkavad kõik metsad“). See oli imeilus ja tõi pisarad silma. Vera teadis juba tollal minu Königsbergi päritolust, sellest toonane loo valik.
Seekordne esimene Königsbergi päev oli pühapäev ja seega asutasime end Veraga jumalateenistusele minema. Kirikuõuel tervitas meid pastor. Jäin temaga pisut jutlema ja selgus, et pastorihärra vennatütar on Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat õppinud ja elabki nüüd Eestis. Nii väike on maailm me ümber! Pastor ise elab kusagil Kesk-Saksamaal. Nime ei tea, kuid kui ta kuulis, et elan Haapsalus, noogutas innukalt ja sain aru, et ta on siinmail käinud.
Pöök valmistab üllatuse
Peale jumalateenistust läksin Hammerwegi- äärsele kalmistule ema pööki vaatama. Rohtukasvanud platsil ootas mind rõõmus üllatus. Pöök on siiski kasvama läinud, ulatudes mulle juba nabani. Ilusad lopsakad lehed on võra moodustamas. Olin sellest täielikus hämmingus ja rõõmust segaduses. Rohisin platsi puhtaks ja leidsin, et seal on ruumi ka jugapuule. Nii sai ka väike puuke endale koha platsi teise äärde. Kasvagu see jugapuu minust aasta vanema vennakese mälestuseks, kes viiesena lõppes näljast tingitud vaevuste kätte, ning teise, minust seitse aastat vanema venna mälestuseks, kes peale ema surma läks „hundilapsena“ Leetu, otsima taludes tööd ja toitu. Ta oli sellal alles üheteistkümneaastane. Temast kolm aastat noorem õde jäi teda üksi tagasi ootama, kuid vend kadus jäädavalt. Oleme kogu elu teda otsinud ega ole leidnud. Mina otsisin Leedust ja Venemaalt, minust neli aastat vanem õde, kes adopteeriti Erfurtis, otsis Saksamaalt. Nüüd said ka vennad endale puu, millele panin nimeks „Triste“ („Kurb“).
Kalmistul ringi kõndides hakkas silma hulk poiste ja noormeeste haudu. Mõtiskledes selle üle võin vaid oletada, et lapsed kasvavad Kaliningradis järelevalveta, tänavail mängides, ja noormehed hukkuvad sõjaväeteenistuse käigus või purjuspäi eluga riskides. Suur riik ei hooli eludest. Kalmistult tulles ostsin teeäärsest kioskist kartulipirukaid. Täielik eksootika, meil Eestis söödi neid ehk peale sõda, kui valitses üldine toidunappus, või üheksakümnendate algusaastail, kui leivale pandi ka keedetud peedi lõike ja lõunaseks magustoiduks said ühe iirisekommi. Hea, et elasime sel ajal maal, kasvatasime suhkrupeeti ja keetsime sellest tökatikarva siirupit. Nii oli magus omast käest võtta.
Kohtumine Jörniga
Järgmisel hommikul kohtusin endisel Hansaringil (praegune prospekt Mira) asunud kohtumaja ees pargis kahe võitleva tarva skulptuuri juures Berliinist saabunud Jörn Pekruliga. Härra Pekrul on isa poolt Königsbergi juurtega, tema ise on 1963. aastal Frankfurt am Mainis sündinud, praegu 52-aastane. Oleme ligi aasta Jörniga meile vahetanud. Saades teada, et kavatsen nagu temagi sel suvel Königsbergi külastada, tegi ta mulle ettepaneku koos linnas ringi uidata. Jörni hobiks on fotograafia ja ta käib pea iga suvel Königsbergis Saksa ajast jäänud kultuuripärandit otsimas ja pildistamas. Enamasti on need vanade hoonete küljes olevad bareljeefid, väikesed skulptuurid ja muud kaunistused. Tema fotod ilmuvad seejärel Saksamaal ajalehtedes või ajakirjades, otsitakse inimesi, kes teavad midagi nende hoonete ajaloost, skulptuuride autoreist jne. Enim on sellisest teabest huvitatud Hamburgis väljaantava ajalehe Preussische Allgemeine Zeitung (PAZ) leheküljelise mahuga rubriigi „Die Ostpreussische Familie“ (Idapreisi perekond) 99-aastane toimetaja Ruth Geede. Ja-jah, ma ei eksinud tema vanusega! Kirjanik ja ajakirjanik Ruth Geede on sündinud 1916. aastal ja töötab siiani ajalehe toimetajana.
„Koduigatsus-turistid“
II maailmasõja järgsetel aastatel Kaliningradi oblastist Saksamaale ümberasustatud inimesed otsivad tänaseni omakseid, sõpru, esivanemate kohta teavet, lapsepõlves lauldud laulude sõnu, leitud fotodel olevate kohtade ja inimeste nimesid, endisaegade toiduretsepte, idapreisi murdesõnu ja palju muud. Idapreislased on tõeline kokkukuuluv perekond, kus otsija küsimusele või palvele leidub pea alati mõni vastaja. Üheskoos korraldatakse isegi korjandusi , kui on vaja kedagi hädasti aidata. Nii juhtus mõne aasta eest, et Kura säärel elava noore kaluri paadist varastati mootor. Mees soovis hakata oma paadiga korraldama turistidele paadisõite Kura säärlõukal (veekogu sääre ja maismaa vahel), kuid lisaks paadi renoveerimisele tuli tal nüüd ka mõelda, kust saada raha uue paadimootori jaoks. Lugu ilmus PAZ-is ja lugejad leidsid, et meest on vaja toetada. Nii kogutigi raha ja osteti ettevõtliku noormehe paadile uus mootor.
Endist Ida-Preisimaad külastavad eri kontinentidele laialipuistatud idapreislased, nn „koduigatsus-turistid“, kes leiavad Kaliningradi oblastis ringi liikudes vahel vanu mälestusmärke, hauakive või muid endisaegseid tähiseid. Sageli ilmub nende leidude kohta teave kõnealuses rubriigis, mille tulemusena korraldatakse võimaluse korral nende leidude renoveerimine ja hooldamine.
Seekord sõitis Jörn Pekrul Kaliningradi erilise mõttega. Vanad inimesed, kes ei suuda enam pikka reisi ette võtta, kuid tahaksid näha omaste hauakohta või oma sünnimaja, palusid tal külastada neid kohti ja pildistada. Käisime mitu päeva mööda linna ringi, otsides maju, hauakohti, vanu puid. Leida oli üsna keeruline, sest linn sai sõja ajal peaaegu maatasa tehtud ja paljud tänavadki ei asu enam endisel kohal.
Kaliningrad laiub endise Pregeli metropoli, nagu Königsbergi enne sõda hellitavalt nimetati, varemetel. Kujutage ette hukkunud linna − rusud, rusud, rusud! Kõik see lükati peale sõda lihtsalt tasaseks, kaasa arvatud vanad kalmistud. Hauakivid kasutati ära uute majade vundamentide ehituseks. Kes on tähelepanelikum, märkab, et Kaliningradis on mulda väga vähe. Telliskivitükid, klaasikillud, umbrohi ja hulkuvate koerte väljaheited igal pool. Veel tänapäevalgi leitakse kaevates majapidamisriistu ja fotosid. Paljud linna praegused asukad koguvad maa seest leitud fotosid, nendest on isegi näitusi tehtud. Mõnedki linna vanad kindlustustornid ja väravad on taastatud või ümber ehitatud. Nii asub Dohnaturmis merevaigumuuseum, selle kõrval olevas Rossgärteri väravas uhke kalarestoran, Friedlandi väravas koduloomuuseum, kus võib näha kõike, mis linnas peale sõda on maa seest välja tulnud. Kaasa arvatud punaarmeelaste käsirelvad, millest kohalikke elanikke tulistati.
Kodumaja radadel
Käisime Jörniga vaatamas ka minu kodumaja endisel Hermannalleel. Maja sai sõja ajal pommitabamuse, nii et ainult välisseinad püsti jäid. Seeläbi kaotasime kõik oma dokumendid. Minul ei ole seetõttu siiani õnnestunud taastada oma tegelikku identiteeti, mu pass on täis valet. Kolme ja poole aastasena, kui mind Königsbergist 1946. aasta septembris Eestisse toodi, oli kõige olulisem minu päästmine näljasurmast, dokumentidele ei olnud siis mahti mõtelda. Alles kooliteed alustades oli vaja lapsele sünnitunnistust ning siis otsustas kasuema mind adopteerida. Tollal oli veel niinimetatud Stalini aeg ja nii mõeldigi mulle välja legend, et olin pealesõja ajal Tallinnast tänavalt leitud orb. Tõtt ei tohtinud siis rääkida, terve pere, kes mu päästis, oleks võidud fašistilapse Eestisse toomise eest Siberisse saata. Käisid kuuldused, et venelased otsisid Ida-Preisimaalt Leetu põgenenud orbusid, nn „hundilapsi“ (Wolfskinder), et neid hävitada. Need lapsed redutasid päeviti Leedu metsades ning käisid öösiti taludes toitu kerjamas. Aastaid, nii suvel kui ka talvel. Leedulased päästsid paljusid, õpetades neile leedu keelt, andes neile leedu nimed, võttes nad oma peredesse tööle. Ametlikult oli tollal keelatud neid lapsi adopteerida, kuid seda tehti siiski. Umbmääraste arvestuste järgi olevat hundilapsi olnud 5000 ümber. Praegu elab Leedus veel sadakond neist. Nad on koondunud Simon Dachi Seltsi, mille keskus asub Kaunases.
Merevaigust ehted
Kes huvitub merevaigust, miljonite aastate vanusest imepärasest looduslikust materjalist ja sellest valmistatud ehetest, võiks Kaliningradi sõita. Sealne merevaik omab palju erilisi värvinguid, alates meekarva läbipaistvast tumepunaseni ja lõpetades sinisavi mõjutatud sinakasvalgega, mida loetakse kõige hinnalisemaks. Kaliningradis valmistatud ehted on kogukad ja pisut robustsevõitugi, sest tooret on nii palju käes. Soovitan oste teha merevaigumuuseumis, sest sealne merevaik on ehtne, tänavail või kaubaputkadest võib saada purust kokkusulatatud või koguni merevaigukarva kunstmaterjalist ehteid. Tõelisel merevaigutootel peab kaasas olema sertifikaat, mis kinnitab materjali ehtsust. Kes peab aga lugu kaunilt käsitsi töödeldud merevaigust ja on valmis selle eest kõrgemat hinda maksma, see peaks külastama Leedu merevaigukauplusi, kust saab osta tõeliselt maitsekaid ehteid.
Enne ärasõitu sõitsin rongiga Samlandi poolsaare põhjakaldal asuvasse endisesse Rauscheni (praegune Svetlogorsk) linna, kus hukkus kaheksakuusena mu noorim õde, kui meid 1944. aastal augustis pommitamise järel sinna evakueeriti. 2009. aastal olin sinna mereäärsele metsaga kaetud düünile istutanud tema mälestuseks tammekese. Suuri vaevu otsides leidsin „Elegie’ks (Eleegia)“ nimetatud puukese üles. Ligi meetrikõrgune puu seob mind mu pere noorima hingega. Olen puu-usku, mälestuspuude istutamine ja nende külastamine annab mulle hingerahu ja tunde, et olen omaste ja sünnimaaga kindlalt seotud, kuulun nende hulka. Puud hoiavad mu lähedaste hingi ja kaitsevad seeläbi mindki.
Tekst ja fotod: Anne Rekkaro