Kohtumised zairan Bjambadoržiga

Aado Lintropil õnnestus Mongoolias käies kohtuda sealse kuulsa šamaani Dondog Bjambadoržiga, osaleda kahel šamaanirituaalil ning tagatipuks ennast Ulaanbaatari äärelinna šamaanigeris zairani meetodite järgi suhkru abil tervendada.

Aado Lintropil õnnestus Mongoolias käies kohtuda sealse kuulsa šamaani Dondog Bjambadoržiga, osaleda kahel šamaanirituaalil ning tagatipuks ennast Ulaanbaatari äärelinna šamaanigeris zairani meetodite järgi suhkru abil tervendada.

Tekst ja fotod : Aado Lintrop

Mongolite igavese sinitaeva usundi juured ulatuvad sügavale ajalukku, ent tänapäeval seostatakse usundit eelkõige Tšingis-khaani ajaga. Kohtusin zairan Dondog Bjambadoržiga 2006. aastal konverentsil, kus ta esines ettekandega „Munkhtengeri usund” ning pärast ametlikku osa viis läbi kaks šamaanirituaali.

Teine neist, igavesele sinitaevale (mönh höh tenger) pühendatud rituaal toimus mongolite vana pealinna Karakorami (Harhorini) lähedal. Pärast Erdene Zuu kloostrikompleksi külastamist ja meeldivat lõunasööki linna lähedal Orhoni kaldal kenas puudesalus asuvas turismibaasis hakkasime otsima kohta, kus šamaanirituaal pidi toimuma. Ekselnud natuke linna läänest piiraval künklikul maastikul, sõitsime viimaks siiski meile kogu aeg hästi paistnud künka tippu, mida ehtis kummaline silinderjas ehitis. Lähemale jõudes selgus, et silinder koosnes tegelikult kolmest suurele kiviplatvormile umbes kümnemeetrise vahega ringikujuliselt püstitatud kaarjast seinast. Seina välisküljed olid kaetud maakaartidega, siseküljed paistsid olevat valgeks krohvitud ning neil lehvisid valged tugid. Kaartidel kujutati mongolite ja nende eelkäijate (hunnide) riike. Seinte vahelt avanes vaade ringi keskel olevale suurele koonusekujulisele ovoole, mille tippu ehtisid ritvade otsas lehvivad erivärvilised kolmnurksed lipud. Ronisin treppi mööda kiviplatvormile ja astusin seinte vahele sisenemiseks läbi kahe suitseva argalihunniku vahelt.

Meenus Plano Carpini teade aastasadade tagant: „Lühidalt öeldes usuvad nad, et tuli puhastab kõike; seepärast, kui nende juurde tulevad saadikud või aukandjad või ükskõik millised isikud, siis tuleb nii neil endil kui ka nende poolt toodud kingitustel minna läbi kahe tule vahelt, et puhastatud saada ja et nad ei korraldaks mingisugust mürgitamist või ei tooks kaasa mürki või mingit kurja.”

Kaarjate seinte ääres istus ja seisis juba hulk inimesi, ovoo lõunapoolse külje ette oli pandud laud ohvriandidega. Kohal oli Dondog Bjambadorž oma meeskonnaga, abilistel rüüd juba seljas ja trummid käes. Oodati vaid meie saabumist.

Loitsud 99 taevale

Rituaali alguses sooritas zairan koos naise ja saatjaskonnaga mitu päripäeva tiiru ümber ovoo, lugedes sealjuures loitse oma samanimelisest raamatust ning piserdades ovood airagi ja viinaga. Piserdamist saatsid sõnad „šoog, šoog, šoog”, fraaside vahel kõlas ka „hurai, hurai, hurai”. Hurai seostub muidugi hurraaga, mis algupäraselt oli ju mongoli sõjameeste lahinguhüüd, šoog on aga huvitav selle poolest, et sarnased sõnad või häälitsused (tšok, tšök, tšekee) saatsid vaimudele (ka surnute hingedele) jookide piserdamist või toidu murdmist paljudel rahvastel alates Altaist ja lõpetades Udmurtiaga.

Kui uskuda Dondogi raamatut, algas rituaal 99 taevale pühendatud loitsudega. Rahvas istus kogu rituaali aja, hoides peos ohvriande (riisi, kompvekke, küpsiseid, pirukaid) ning siniseid ja kollaseid siidsalle. Ühel vanemal mehel oli käes ka mala. Pärast ovoo ümber tiirutamist istus zairan läänepoolse seina äärde paigutatud laua taha ja võttis kätte parmupilli. Kaks kostüümides abilist põlvitasid vaibal zairan’i paremal käel ning mängisid koos Dondogiga parmupilli. Seejärel võeti trummid ning algas retsitatiivne loits trummimängu saatel. Seekord turvati loitsijaid selja tagant üsna hoolsalt.

Pärast pikemat tõusvas tempos loitsude lugemist ning iga fraasi vahele khurei, khuraa, khuraa hüüdmist hakkas zairan lauldes kordama mingeid sõnu, lastes nende vahel kuuldavale häälitsusi, mis kõlasid nagu hohh, hahh, hahh, hahh ehk rämedavõitu naer. Äkki lõi ta käed trummi üles tõstes laiali ja langes selili abiliste kätele. Abilised jätkasid veel veidi trummilöömist, zairan ainult häälitses ebamääraselt ja ohkas. Järgnevas vaikuses kõlas vaid ta raske hingamine. Zairan istus, trumm käes, ettepoole kummargil ja värises. Üks kostüümis abilistest tõusis ja hakkas ta kõrval eri suundades alkoholi piserdama. Siis võeti zairan’il trumm käest − ta andis selle ära raske ohkega −, ning peakate peast. Pikkamööda toibus ta transist. Tool nihutati kaugemale ning zairan heitis laua taha põlvili.

Rahvas põlvitas Dondogi eeskujul samuti ning tõstis käed taeva poole. Zairan’i eestütlemisel loeti üheskoos loitsu või palvet, mis algas sõnadega „Munh tengriin hutšin dor mörgömu, biširmu, šutmu.” Vahepeal kummarduti mitu korda maani, mille järel lugemine jätkus. Ja nii mitu korda. Pärast palvetamist tõusti ja asuti ovood, mis ilmselt kuulus mälestusmärgina riikliku kaitse alla, üle valama airagi ja viinaga. Kivide vahele aga torgati andideks mitmesugust söögipoolist. Selle toiminguga rituaal lõppes.

Tervendamine šamaanigeris

Ärasõidueelsel päeval õnnestus mul külastada Dondog Bjambadorži Ulaanbaatari äärelinnas asuvas šamaanigeris, kus ta argipäeviti patsiente vastu võtab. Vastuvõtule pääsemiseks tuleb ennast tavaliselt registreerida kõrvalhoones asuvas kontoris ning tõenäoliselt maksta ka visiiditasu. Kuna läksin šamaani juurde koos konverentsi peakorraldaja Gerelbaatariga, jäi see detail vahele. Eelmisel päeval ütles Gerelbaatar, et tal on poja pärast šamaani poole asja ning küsis, kas tahan kaasa minna. Ma muidugi tahtsin. Pealegi tundsin ennast pärast raskeid lihatoite ja pikki bussisõite üsna kehvasti. Nii astusimegi koos Gerelbaatari ja ta kaheksa-aastase pojaga geri uksest sisse.

Zairan istus vasakut kätt seina äärde paigutatud laua taga, seljas Tšingis-khaani pildiga T-särk, ja vestles just ühe abivajajaga. Ootamas olid veel mõned nais- ja meespatsiendid. Jõudsin märgata, et seintele olid riputatud kostüümid, peakatted, vutlarites šamaanitrummid ja muud vajalikud asjad.

Sissepääsu vastas seinal, ühtlasi ka aukohal, rippus Tšingis-khaani portree. Geri keskel seisis väike raudahi, mille peal paistis taldrik mingite põlenud taimevartega − tõenäoliselt pujuga. Olles ühe patsiendiga lõpetanud, kutsus zairan laua juurde Gerelbaatari ühes pojaga. Poeg pandi toolile istuma, selg ukse poole. Vestelnud veidi poisi isaga, piserdas zairan vaimudele alkoholi, võttis laualt mitmeharulise piitsa moodi asja ning tõmbas sellega poisil mitu korda sümboolselt üle selja, ise loitsusõnu lugedes. Seejärel andis ta nii isale kui ka pojale nuusutada lõhna mulle juba tuttavast kivipudelist ning saatis nad siis Tšingis-khaani pildi ette, kus mõlemad maani kummardades palvetasid.

Seejärel oli kord minu käes. Öeldi, et võin zairan’ilt küsida, mida iganes tahan. Tõlgiks üritas olla Tõvamaalt Dondogi juurde abi otsima tulnud keskealine naine. Küsisin siis Harhorinis nähtud rituaali tähenduse kohta, mispeale zairan lehvitas tuttavat raamatut, öeldes: „Loe seda, siin on kõik kirjas.” Tore, oleksin juba lugenud, kui keelt oskaksin. Siis küsisin, kui palju on mongoli šamaanil keskeltläbi abivaime. Zairan vastas, et neid on umbes kolmkümmend kuni nelikümmend. Aga temal, küsisin. Täpset arvu reetmata vastas ta, et nende hulgas on seitse esivanematelt päritud vaimu.

Suhkur avitab

Seejärel kurtsin oma halba tervist. Zairan püüdis täpsustada, kuidas ja kust nimelt mul kõht valutab, kallas vaskkausikesse veidi viina, pistis sinna kaks põlevat tikku ja käskis viina ära juua.

Pärast ütles ta, et nii leevendas ta mu häda ainult ajutiselt, kestvama efekti saavutamiseks tuleb mul minna poodi ja tuua suhkrut. Läksingi kuulekalt koos Gerelbaatariga lähedal asunud kauplusse, ostsin paki tükisuhkrut ja Gerelbaatari soovitusel veel pudeli viina šamaanile külakostiks. Ka õpetati mind, et zairan’ile on viisakas veidi raha anda. Summa polevat oluline, küll aga rahapaberi andmine ise.

 Tagasi geri jõudnud, kutsuti mind kohe laua juurde. Märkasin, et seekord eraldati mind teistest patsientidest sirmiga. Andsin viinapudeli ja suhkrupaki šamaanile, kes pudeli kohe lahti tegi, veidi viina kaussi valas ja kolme ilmakaarde piserdades sellega vaime kostitas. Seejärel luges ta loitsu, pani kaks tikku põlema, tegi nendega tiiru mu näo ees (nagu tahaks neid mulle ulatada) ja toppis siis pudelisse. Samamoodi võttis ta kaks põlevat tikku, tegi nendega tiiru mu pea kohal ja pani need suhkrutükkide peale. Viinapudeli andis ta tagasi, küsides, kas ma äkki pole mingeid asju kellegi võõra inimese kätte andnud. Ütlesin, et selline asi võib küll juhtunud olla. „Võta see pudel,” ütles ta, „piserda siit iga kord vaimudele enne seda, kui rituaali läbi viima hakkad.” Siis andis ta ka pealt veidi kõrbenud suhkrupaki ja käskis iga kord enne sööki pakist üks tükk suhkrut sisse võtta. Sellega minu ravimine lõppeski. Pean tunnistama, et pooliku viinapudeli jätsin Erhet Suldis voodi taha, olles enne rikkalikult igasse ilmakaarde (ka põhjakaarde − surnutele) piserdanud. Suhkrut aga võtsin kuulekalt sisse ja ülejäägi tõin koju kaasa. Tervis igatahes paranes ning tagasiteel, mis kulges eriliste seiklusteta (kui Pekingi sääserohkes hotellis veedetud öö välja arvata), tundsin ennast jälle hästi.

Valik halha-mongoli šamanistlikke mõisteid:

böö [buu] – šamaan
zairan – meesšamaan
udagan [udgan] − naisšamaan
böö mörgöl [buu murgul] – šamaanirituaal, -traditsioon, -pärand
šašin – usk, religioon
tsaagan tenger – valge taevas (neid on 55)
har tenger – must taevas (neid on 44)
jeren jösön [jusun] tengeriin duudlaga – 99 taeva kutsumisloitsud
tahil, tahilga – ohverdamine
šivšleg − arstimissõnad, arstim
duudah, ongod duudah – loits
ongod oroh – ekstaas
guilt – palve

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga