Murmanski saamitar Anna Afanasjeva kirjutab praegu Tromsø ülikoolis oma doktoritööd, mis käsitleb saami laste internaatkoolis õppimist aastail 1910–2010 ehk siis terve sajandi jooksul. Uuritakse, kuidas seda süsteemi rakendati ja millised olid selle tagajärjed. Üsna samalaadseid probleeme saamide vanemate juurest internaatidesse saatmisel kogesid ka teiste maade saamid, põhjalikumalt on seda uurinud ka näiteks Soome haridustegelased.
Meie kohtusime Annaga Riddu Riđđu festivalil 2014, kui läksin saami keele tundi. Õpetajaks osutus perfektse inglise keelega Anna, kellest sain alles hiljem aru, et võime ka vene keeles suhelda.
Sain su jutust aru, et elad juba mõnda aega Tromsøs, aga kus su päriskodu on?
Olen sündinud Murmanskis, mu pere on pärit poolsaare kirdeosast Varzina külast, kus praegu enam saame ei ela. Mina olen teine põlvkond, kes on sündinud linnas. Lovozeros on mul sugulasi, aga nad kõik on pärit Varzinast. Osa saame tegeleb endiselt põdrakasvatusega, osa on linnastunud. Mina kasvasin üles suurlinnas Murmanskis, kus elab 100–150 saami. Mu vanemad olid kultuuriliselt aktiivsed, püüame teha asju koos võimalikult paljude saamidega: seminarid, konverentsid, meil on oma poeedid, haridustegelased ja teised, kes sisustavad me elu saamipäraselt. Lihtsalt kohtume ja suhtleme. Fakt on see, et oleme Murmanskis selge vähemus ja tuleb sellega leppida. See on erinev elust saami külas, kus kuulud enamuse hulka.
Kuidas sa Norrasse sattusid?
Tulin õppima Tromsø Arktika Ülikooli (Arctic University of Tromsø) põhisrahvaste õppekava. Pärast leidsin töö Barentsi mere Euro-Arktika Nõukogu (Barents Euro-Arctic Council) juures.
Mida see nõukogu täpselt teeb?
See on rahvusvaheline koostööfoorum, kuhu kuulub neli põhjapiirkondade riiki: Rootsi, Soome, Norra ja Venemaa. Nende nelja maa välisministeeriumid panid nõukogule aluse. Eri tasanditel − piirkondlikel ja teistel − tegutsevad töögrupid turismi, ökoloogia, põlisrahvaste õiguste ja muudel teemadel. Ministeeriumite tasandil on kõrgemate ametnike tasemel komitee, kus kohtuvad eri ministeeriumite esindajad. Mina pole seal mitte kui Venemaa esindaja, vaid mind on palgatud kui sellel teemal kompetentset inimest. Me ei tegele vaid saamidega − Venemaalt on näiteks ka neenetsid, komid, vepslased. Meil on komisjonis üks alaline liige igast rahvusgrupist.
Mis probleemid teil põhiliselt laual on?
Näiteks keeled. Kuidas põlisrahvaste keeli kooliharidusse sulandada. Haridusteemad on väga olulised. Neenetsikeelse raadiojaama rajamise projekt tundras näiteks. Seminaride ja konverentside korraldamine. Olulisim selle grupi ülesanne oli sõnastada ka ettepanekud Kirkenesi deklaratsiooni selle osa jaoks, mis puudutab põlisrahvaid, nende vajadusi ja elupaika.
Kirkenesi deklaratsiooni on nimetatud Norra riigi suurimaks välispoliitiliseks algatuseks. See elavdas omal ajal märkimisväärselt Venemaa ja Norra suhtlust. Mis see täpsemalt on?
Niinimetatud Barentsi mere regioonis elab üle viie miljoni inimese, territoorium on 1 755 000 km². Deklaratsioon räägib sel hiiglaslikul territooriumil elavate inimeste koostööst nii majanduses kui ka muudes valdkondades. See deklaratsioon kirjutati esimest korda alla 1993. aastal. 2013. aastal võeti vastu uus deklaratsioon, mis tegeles eriti loodushoiu, kohaliku algatuse ja palju muuga. Alla kirjutasid kolm välisministrit. Medvedev pole seda veel alla kirjutanud. Kirkenesis toimus allkirjastamise puhul suur kohtumine, ka Medvedev oli seal, aga alla ei kirjutanud. Veel. Varasema variandiga võrreldes on selles deklaratsioonis muutusi ja lisandusi. Eks olegi raske kõigi huve arvestades asju tasakaalu saada ja ju nad siis Venemaal veel asju arutavadki.
Kuidas võrrelda saamide olukorda neljal eri maal?
Ma ei tee sellist võrdlust kunagi, sest sa ei saa erinevaid maid võrrelda! Miks ei saa?
Kas või seepärast, et vaatame, kui erinev on saamide osakaal ja mõju eri riikide rahvastikes. Norras moodustavad saamid 0,4% ehk 60–70 000 inimest. Venemaal on saamide protsent 0,01. Soomes, Norras ja Rootsis on saamid ainsad põlisrahvad. Venemaal on rohkem kui 80 vähemusrahvast. Kõigil maadel on saamide asjaajamine ja ühiskond pisut erinev.
Oleme sarnased, aga samas väga erinevad. On üheksa keelepiirkonda neljal maal. Raske on seda kõike koos käsitleda. Ütlen tihti, et mul on raske anda lihtsaid ja selgeid vastuseid, kuidas mingites olukordades käituda. Oleme eri riikide kodanikud ja patrioodid ning samas ikka saamid. Armastame üksteist ja tahame omavahel kokku saada.
Rahvusvahelisel tasandil on hea vastastikune arusaamine ja kohtumisteks areen olemas − see on hea. Meie jaoks on esmatähtis, et säiliks me identiteet. Nagu see festival siin, mis on väga tähtis.
Millised sündmused eri maade saame veel ühendavad?
Näiteks lihavõttefestivalid Kautokeinos ja Karasjoel. Saami turg Jokkmokkis, Lovozero suvemängud, saami nädal Rootsis veebruaris-märtsis. Kohtutakse, lauldakse, tantsitakse, on isegi saami DJ-d.
Venemaal on minu meelest suur probleem keelekaotusega. Kui 1700 saamist vaid alla 20% räägib esivanemate keelt, on seda ikka väga vähe. Kas saami noored tunnevad end saamidena ilma keeleta?
Jah, meil on suur debatt sel teemal. See probleem on olemas. Antropoloogina võin öelda, et peale keele on teisedki faktorid, mis identiteedi määravad. Materiaalne kultuur näiteks. Oluline on ka tunda, et rahvas saab oma elu ja käekäiku ise mõjutada.
Me oleme esimene põlvkond, kes saab korraliku kõrghariduse, oleme samas nii uhked, et oleme põhjapõdrakasvatajad. See nõuab nii palju ressursse, et keelt elus hoida. Keel sureb, see on tõsi.
Keeleõppeks ja muuks olete saanud siitsamast Norrast palju abi.
Mina pean seda stereotüüpseks mõtlemiseks, et Vene saame on just Norra aidanud. On aidanud ka Taani ja Venemaa. Norrat, Rootsit, Venemaad ja Soomet ühendav Barentsi Euro-Atlandi Nõukogu on aidanud, on aidanud paljude Euroopa Liidu maade inimesed, kes on huvitatud keelte säilimisest. Mulle ei meeldi see mõtlemine, et Norra on rikas maa ja… EL aitas ja teised. See pole nii ühekülgne. Me muidugi koopereerume palju. Meil on väga hea koostöö Soomega.
Käisin hiljuti Petsamo juures Koola poolsaare lääneservas. Aga seal oli kõikjal piiritsoon, sõjaväeline liikumiskeelu ala. Kas sealkandis elab veel mõni saam?
Ei, juba 1927.–1930. aastal, kui see ala kuulus Soomele, hakati ära kolima. Sõja järel lahkus enamus Soome. Eriline tunne on käia sealsel kalmistul, puha saami nimed kõik.
Te siis ei võitle oma saami riigi eest?
Ei. Arvan, et see on väga naljakas jutt. Mis mõttes saami riik? Ajalooliselt on saamidele teatud oht olnud. Näiteks siis, kui omal ajal ehitati piirid Soome ja Venemaa vahele ning saamid ja põdrad enam liikuda ei saanud. Me istumegi piiridel ja vaatame, mis saab.
Lovozeros kuulsin paljude saamide käest, et nad sooviks mujale kolida. Mis sa arvad, on 20 aasta pärast seal veel saame?
Huvitav küsimus. Ka paljud venelased tahavad elada väljaspool Venemaad. XIX sajandi lõpus tulid vene etnograafid Koola poolsaarele ja kirjutasid, et saamid elavad kohutavas vaesuses, on degradeerunud ja kohe-kohe välja suremas. Aga vaata, me elame siiani!
Norras 11. augustil 2014
Tekst ja fotod: Tiit Pruuli