Kohtumine Lovozeros. Tatjana Setško

Lovozero ehk kildisaami keeles Lujavvr ehk soomepäraselt Luujärvi on Koola poolsaarel asuv saamide küla. Kõige lihtsam on siia pääseda bussi või taksoga Piiteri-Murmanski raudteetrassi äärsest Olenogorskist. Murmanskisse jääb siit umbes 170 km. Lovozerot nimetatakse tihti Venemaa saami pealinnaks.

tatjana.jpgTumedapäine Tatjana on rahvuselt saam. Ta ise peab end saamiks, kuigi ta isa oli valgevenelane. 17-aastaselt sõitis Tatjana õppima Siberisse Novosibirskisse, kus sai kaubandusökonomisti väljaõppe. Tuli koju, abiellus, sai emaks. See amet Tatjanale siiski eriti ei istunud, ta õppis Moskvas edasi raamatupidajaks. Lovozero Saami kultuurikeskusega on ta seotud 1994. aastast alates, kui keskus loodi.

Lovozeros on käinud ka kõik eestlastest saami-uurijad. Mina jõudsin Lovozerosse esimest korda 2014. aasta 5. veebruaril, päev enne saami päeva tähistamist.

Saamid tähistavad oma rahvuslikku päeva 6. veebruaril seepärast, et just sel päeval tulid 1917 esimest korda Trondheimis kokku Norra ja Rootsi saamid, et pidada saami kongress. 1993. aastast alates peetakse seda päeva meeles saami päevana. Kõige enam saavad saamid sel päeval tähelepanu Norras, Oslo raekoja tornis mängitakse isegi saami hümni.

Kuidas teie seda päeva Venemaal tähistate?

See on üks olulisemaid iga-aastaseid pidustusi. Et seda täiuslikult tähistada, valmistume terve aasta. Esimeses järjekorras pöörame tähelepanu lastele ja vanema põlvkonna esindajatele. Et põhipäeval ei oleks liiga palju siginat-saginat ja rahmeldamist, kutsusime kõigist rahvustest lapsed juba eelmisel õhtul saami keskusesse ja räägime neile saamidest, nende kultuurist, folkloorist, tarbeesemetest, kostüümidest, saami rahvuse eripäradest. Seda kõike ka sellepärast, et saami lapsed saaksid ennast identifitseerida rahvusena, aga teiste rahvuste lapsed teaksid, et nende kõrval elavad sellised suurepärased ja unikaalsed inimesed.

Sisuliselt on terve 6. veebruar täidetud üritustega. Päev algab saami lipu piduliku heiskamisega, lipuväljak on kultuurikeskuse ees. Tavaliselt on see väga rahvarohke üritus, kool on täies koosseisus kohal, saami kolledž on kohal, külas töötavad täiskasvanud, siia tulnud külalised – kõik on kohal. Kõlab meie saami hümn – me oleme küll väike rahvus, aga meil on oma hümn, oleme väga iseteadlikud. Meil on kõik olemas, nii hümn, lipp kui ka rahvuslik uhkus. Siis viime läbi saami biatloni: suusatamine ja vibulaskmine, see on selline uus ala.

Sel aastal avame fotonäituse „Rahva hing on näha tema kujutises“, seal on palju fotosid saamidest. Kell 18 algab kõikide lovozerolaste lemmiküritus – kontsert, kus õnnitleme kõiki, kes aasta jooksul sündinud on, juubilare, mälestame lahkunud, autasustame neid, kes on oma tegevusega aasta jooksul saami kultuuri edasi viinud. Saami kultuur ühendab endas kõike – nii käsitööd, keelt kui ka folkloori.

Saamid, muide, on oma olemuselt väga andekas rahvas – peaaegu kõik laulavad, tantsivad, joonistavad, tikivad – väga raske on leida saami, kes kõike seda teha ei oska. Kiidan nüüd siin niimoodi, aga see on tõepoolest nii! Kui inimene on mitmekülgselt arenenud, siis võib üsna kindlalt öelda, et temas voolab saami veri.

Seega siis õhtuses kontsertprogrammis me kõike seda, mida oskame, ka näitame. Seda päeva armastatakse väga, siia koguneb väga palju inimesi. Ruumigi ei jätku. Külalisi tuleb igast ilmakaarest.

Kas on ka rahvast väljastpoolt Venemaad?

Norraga on meil väga aktiivne läbikäimine. Karašjohka rahvaga oleme sõbralikes suhetes juba 25 aastat. Nii poliitilisel kui ka sotsiaalsel tasandil on nad meid väga palju nende aastate jooksul aidanud. Esimeses järjekorras näiteks see, et me selles hoones asume, on norrakate teene. Nende toel saime sealt rahalist toetust. See hoone ehitati 2003. aastal. Pärast seda oli meil võimalus võtta juurde töötajaid, teha huviringe. Palju tervishoiuprojekte on tekkinud koostöös norralastega – oleme saanud meditsiinitehnikat, varustust, ravimeid jms. Samuti panid nad üles puhta vee filtrite süsteemi. Hariduse vallas on väga palju ühiseid projekte, korraldame õpilasvahetusi.

Murmanskis tegutseb Norra konsulaat.

Selle koostöö tulemusena on tekkinud ka väga palju perekondi. Meie tüdrukuid Venemaalt on norra saamidele mehele läinud. Need segapered ei jää enamasti Venemaale, vaid lähevad ikka sinnapoole elama. Aga meil on sinna nii kerge minna – omad on juba seal ees. Mõned norralased on nüüd juba ka vene keelt rääkima õppinud, käivad väga tihti siin.

Karašjohkas korraldame me traditsiooniliselt ka saami nädala. Meie sõidame sinna oma kontsertprogrammidega, meil on gastrollid eri paikades, käime koolides, vanadekodudes, kultuurimajades esinemas, nii igal aastal novembris. Eelmisel aastal viisime sinna koolilaste kontsertprogrammi, lastega on tavaliselt keerulisem, aga meie eksperiment õnnestus. Panime nimelt lapsed kokku eri gruppidest. Nad käisid Karašjohka koolis nädal aega, igal hommikul läksid kooli nagu norrakad, elasid täielikult nende režiimi järgi. Tahtsime vaadata, kuidas meie lapsed sellega kaasa lähevad, meeldib või ei meeldi neile norralaste elu. Pärast arutasime, kuidas neile sealne elu paistis, vaatasime plusse ja miinuseid, uurisime, mida nad Norras ja Venemaal muudaksid. Lapsed elasid peredes, et neil oleks võimalus vaadata, kuidas sealsetes peredes elu käib, millised on omavahelised suhted.

Aga kui võrrelda saamide elu siin ja Norras, Soomes ja Rootsis?

Mul on kergem võrrelda Norraga, seal ma käin tihedamalt. Meie elame nendega võrreldes muidugi kehvemini, nii sotsiaalne pool kui ka tööhõive ja riigi toetus. Aga eks me saame mõistusega aru, et meie maa on väga paljurahvuseline ja saamid ei saagi endale erilisi õigusi nõuda. See oleks raske ja võimatu. Norra riik on rikas, sellele riigil on palju võimalusi.

Meie ei taha lahkud aoma maadelt, armastame oma kodumaad ja siit ära sõita ei taha. Me tahame siin elada, aga me tahame siin hästi elada! Mina kui siin elav saam teen selleks kõik. Püüan hoida elus meie küla, meie inimesi. Ja ma arvan, et ma ei ole ainus selline. Meie jaoks on oluline koostöö, koos tegutsemine riigiga.

Aga kui võrrelda nõukogude aega praegusega saamide seisukohast?

Praegu on igasugune enda positsioneerimine saamina vabam. Enda elust on näidet tuua ju kõige lihtsam – minu ema töötas parteikomitees juhtival kohal kogu elu. Oli kommunist, aga selline absoluutselt normaalne kommunist, mitte fanaatiline. Minu kasvatus kodus oli siiski vastav: rangus, distsipliin. Siiski räägiti mulle kogu aeg, et ma olen saam. Suhtusin sellesse rahulikult – kui saam, siis saam, kui venelane, siis venelane. Minu isa oli valgevenelane. Koolis, ilmselt kolmandas-neljandas klassis, olid meil klassis 70% lastest saamid. Minu selja taga istus saami poiss, ümberringi igal pool saamid. Ükskord palus õpetaja käed tõsta saamidel. Ilmselt mingi kodulooteema käis. Ainsana klassis tõstsin mina käe.

Teised häbenesid?

Jah. Häbi ei olnud mitte lastel, vaid hoopis vanematel. Lastele läks see vanematelt vaikselt üle või siis vanemad vaikisid selle kodus üldse maha, et nad on saamid. Ma teadsin 100%, et minu selja taga istuv poiss on saam. Ma trügin teda, et kuule, sa oled ju saam, tõsta ka käsi, tema vastu – ei ole! Õpetaja oli pigem üllatunud, et mina saam olen. Väidab, et kuule, laps, ma tean ju su vanemaid, sa ei ole saam. Mina vastu – olen, minu ema on saam. Täiesti konfliktne olukord – mulle kodus ju räägitakse, kes ma olen!

Kui meil aga praegu toimuvad üritused, siis tõstavad kõik lapsed käe, kui küsida, kes teist saamid on. Meie ise ju teame, kes on venelased, kes komid. Siin keskuses ütlevad lapsed tiru, see on tere saami keeles. Tänasel lastepeol ei olnud kõik sugugi saami lapsed, aga nad kõik teavad, et siin keskuses öeldakse tiru. Mina omal ajal koolis selliselt tervitada ei saanud. Selles mõttes on ju kergem! Esiteks ma ei teadnudki kooliajal saami keelt ega osanud emakeeles rääkida – muide, kannatan praegu väga oma keeleoskuse puudulikkuse pärast. Õpin, aga väga raskelt annab keel kätte. Meil on kaks korda nädalas kolleegidega tunnid, sõltumata rahvusest õpime. Pean seda väga tähtsaks. Me ju töötame selle rahvusega, kõikidel töötajatel peab olema vähemalt minimaalne keeleoskus. Vähemalt lugeda tuleb osata.

Muide, meie keeleõppetunnis kipuvad saamid laisklema, aga venelased ja komid räägivad väga hästi. Meil on üks tubli komi tüdruk Katja, kes esines ka täna, ta on puhtast komi perekonnast, aga räägib rühmas kõige paremini saami keelt. Ja tore juhus oli – tuleb uksest sisse puhtast komi perekonnast proua ja jutustab korraliku jutu meiega saami keeles. Ma olin suisa šokeeritud, et millal ta juba jõudis.

Ma arvan, et praegu on saam olla lihtsam, kergem ja see on ka moodne. See viimane ei ole ka vähetähtis. Kui me räägime, et saam olla on hea, siis lapsed tahavad selle poole püüelda.

Väga populaarne on saami kostüüm, saami rahvariided. Eks me töötame selles suunas kogu aeg, et saami rahvariided, saami kostüüm ei ole karnevaliriietus. Seda ei panda turistide jaoks selga. Iga kostüüm on osa ajaloost, need on traditsioonid. Kui sa enda rahvariideid ei austa, siis ei austa ka oma perekonda.

Kui meil on mingi üritus, siis algab sõna otseses mõttes sõda – kõik tahavad ja paluvad, et saaksid saami kostüümid selga panna, isegi kui nad ise ei ole saami rahvusest. Ühtpidi on see rõõmustav, teistpidi pole aga väga tõsine… Rahvariided maksavad väga kallist hinda, minu oma näiteks 1000 dollarit, peakate 500 dollarit… See on jah, keeruline…

Kas teil on omakeelne raadio või telesaade?

Ei, enam ei ole. Lovozero rajoonilehes paremal juhul ilmub üks kord kolme kuu jooksul üks lehekülg „Ilus tundra“. See on saami keeles. Saami päevaks ilmub või kui on kellelgi saami inimesel juubel, siis sel puhul. Sellel aastal ma isegi ei tea, kas nad sellega on tegelenud, mina lehe asjadesse ei topi oma nina, endagi töö on piisavalt mahukas.

Siinsed saamid on õigeusklikud nagu venelasedki.

Jah, muidugi. Saamid on sulandunud õigeusku. Aga see ei sega neid omi jumalaid uskumast. Nii nagu šamaanid käisid oma pühades paikades, nagu nad seal oma jumalatele ja vaimudele annetasid, nii tehakse seda ka praegu.

Kas nad olid nõukogude ajal ka või ilmusid nüüd jälle välja?

Ei kadunud nad nõukogude ajal kusagile, teadmisi anti edasi, šamaaniks ei hakka ju lihtsalt niisama. Neid teadmisi antakse kellegi poolt ikka kellelegi edasi. Ja et need teadmised elaksid, tuleb neid põlvest põlve edasi anda. Nii nagu XVII sajandil põtru ohverdati, nii tehakse seda ka XXI sajandil.

Eksisteerib ka traditsiooniline meditsiin, see on ka ju šamanismiga seotud. Erinevatel aastaaegadel korjatakse erinevaid ravimtaimi, pöördutakse oma vaimude poole. Nagu ma ütlesin, mitte keegi ei sega nendel samadel memmedel minna samal ajal õigeusu kirikusse ja seal palvetada. Mina olen ise õigeusklik, aga ei eita vaimude ja jumalate maailma. Ma elan nende all ju iga päev.

Kas noored on ikka saami asjadest huvitatud?

Neli aastat tagasi oli veel tendents, et noored sõitsid siit minema ilma igasuguse soovita siia kunagi tagasi tulla. Selle nelja aastaga on aga olukord muutunud – näiteks minu enda laps sõitis elama Murmanskisse ja lubas, et iialgi siia enam tagasi ei tule, linn meeldivat talle. Pärast kahte aastat saabus nagu muuseas siia tagasi ja jäigi. Linnast enam juttu pole. Kui noored siia oma pere loovad, siis nad ära ei sõida. Laste kasvatamiseks on siin peredele ideaalsed tingimused. Esiteks lapse ohutus – kõik me tunneme kõiki, linnas ei tunne sa isegi ühel mänguväljakul oma naabreid. Seega lapsed võivad rahulikult õues mängida ja kõndida. Lapsed käivad koolis ja mõned ka lasteaias üksinda. Teiseks vaba aja veetmise võimalused – siin on kõik tasuta, tegele millega tahad – laula, tantsi, käi pidudel, kalal – mida iganes soovid! Meil on ju peod kõik ka tasuta. Ja mis puudutab traditsioonilist elukorraldust – need inimesed, kes siin on sündinud, on tahes tahtmata harjunud korilusega, kalapüügiga, puhkamisega looduses. Linnas on sellest suur puudus. Kui mina näiteks nädalavahetusel kalal pole käinud, on mul nädal raisus. Ootan laupäeva, et kalale minna. Mingit linna pole mulle vaja! Kus ma seal Murmanski lahte kalale lähen?!

Kuidas on siin lood hariduse saamisega?

Siin on võimalik saada keskeriharidus kolledžis. Kõrgem haridus tuleb hankida Murmanskist või mujalt.

Mis see saami kolledž täpsemalt on?

Saami kolledžis õpitakse ameteid, tegevusi, mida on tundras tegutsemiseks vaja: seal õpivad poisid põdrakasvatajateks, naised õpivad tegevusi, mida on vaja teada ja osata jurtas, erinevaid naiste ja meeste käsitöö- ja tarbekunstivõtteid. See on tehnikumi- tüüpi kool, mis on avatud kõikidele rahvustele, see ei ole ainult saamidele. Prioriteetne suund on muidugi saamide eluolu, õpitakse ka saami keelt, kusjuures seda õpivad kõik õpilased.

Minu poeg õpib seal samuti. Eile olid neil võistlused põhjapõtradel. See ei olnud saami päevadega seotud, neil sai praktika tundras läbi.

Miks venelased siia tulevad, siin on ju külm ja pime?

See on saladus ka meie jaoks. Mul on endal palju tuttavaid, mu emal on palju tuttavaid, kes on siit ära sõitnud ja igal aastal, kas või nädalaks on nad siin tagasi. Need paigad tõmbavad nagu magnetiga. Tean perekonda, kes on siit ära läinud ja kelle viimane soov on – matke meid Lovozerosse. Meil ongi juba kaks suurt kalmistut, sest paljud matavad oma sugulased siia. Müstika. Siinsed paigad tõmbavad nagu magnetiga.

5. veebruaril 2014  

Tekst ja fotod: Tiit Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga