Kive, koopaid ja koaalasid otsimas

Kogenud rännumees Peeter Kuus on Austraaliat avastanud kolmel korral. Seekord kulus aeg edelarannikule ja kõrbele, loodusele ja geoloogilistele vaatamisväärsustele, sealhulgas väga huvitavatele koobastele, mida seal piirkonnas on ohtralt.

Kogenud rännumees Peeter Kuus on Austraaliat avastanud kolmel korral. Seekord kulus aeg edelarannikule ja kõrbele, loodusele ja geoloogilistele vaatamisväärsustele, sealhulgas väga huvitavatele koobastele, mida seal piirkonnas on ohtralt.

Austraaliat avastama minnes tasub alati enne kaarti uurida ja selgeks teha, mida sel korral vaadata. Põigates paari suurlinna ja tuntud turistilõksu, ei saa veel kuidagi väita, et oled kogu kontinendi ära näinud. Oma riigi avastamine on ka austraallastele tõeline vägitegu ja teekondadel kohatud aussie'd pole pahatihti enda territooriumist kaugemal käinudki, rääkimata välismaa avastamisest. Seepärast ei tasu ka juhuslikul reisijal erilisi illusioone luua, et paari puhkusenädalaga kõik huvitava ära suudad vaadata – vahemaad on tõesti tohutud ja tundidepikkuseks kulgemiseks sageli ka natuke igavavõitu.

Seekord oli plaan avastada kevadist edelarannikut ja kõrbe Perthist paremale, alla ja üles. Enne reisi tasuks kokku arvutada kilomeetrid ja tunnid, mis kuluvad huvitavana tunduvatesse paikadesse jõudmiseks. Leidma peaks ka ööbimisvõimalused, sest asustus võib suurematest linnadest väljas olla tõeliselt hõre ning loodetud mõnusa juhuslikult ja viimasel hetkel leitud kodumajutuse asemel tuleb magada näiteks autos. Auto rentimine on Austraalias peaaegu ainuvõimalik liikumisvõimalus, sest vähesed kohalikud bussiliinid kohe kindlasti ei peatu sind huvitava paiga lähedal ning avarates rahvusparkides seiklemised on samuti kohandatud justnimelt autoturistidele. Nelikvedu on põhjendatud ning linnast välja outback'i sõitu plaanides võiks autol olla ka kängururauad.

Rattaga saaks ju samu teid läbida, kuid pikad vahemaad, kuumus ja putukad muudavad selle kogemuse kindlasti mõnevõrra ebamugavaks. Üllatusena sain alles reisi lõpus teada, et hoolimata täiskindlustusest ei korvata kahjusid, mis on tekkinud öisel ajal ja just kängurule otsasõidust. Eelkõige hoiab see liiklejaid öösel maanteelt eemal ning tegelikult on teedel kaootiliselt ja etteaimamatus suunas põrkuvad uudishimulikud kängurud tõeline nuhtlus ning reaalne ohuallikas ka päevasel ajal. Seega peaks päevateekonda arvutades suutma päikeseloojanguks kuhugi siiski pärale jõuda. Unustada ei tohi ka igal võimalusel tankimist, sest jaamadega on kõrbes ehk outback'is ja sisemaal tõeliselt kehvasti. Tagantjärele tarkusena soovitaks juba esimesest tanklast hankida piisavalt vett ning ka kärbsevõrguga müts, mida läheb vaja miljonite putukatega hakkamasaamiseks. Austraallaste omapärane huumor on andnud kärbsetõrjeks kätega lakkamatult vehkivale turistile nimetuseks australian windmill ja seda kindlasti põhjusega. Wave Rock

Imeline Perth väärib avastamiseks kindlasti päeva või paari, kuid seekord oli eesmärk näha võimalikult palju loodust ja ebatavalisi geoloogilisi kataklüsme. Vast visuaalseim ja oodatuim unistuste sihtkoht oli seekord Wave Rock, mis peamiselt kahe rakursi alt tehtud lugematutelt Pinteresti piltidelt oli jätnud väga võimsa mulje. Tegelikult kulub selle „kivi“ juures parajalt pool päeva. Graniidist „laine“ on kujunenud miljonite aastatega ja on vaid osa hiiglaslikust Hyden Rockist. Laine ise on 14–15 meetrit kõrge ja 110 meetrit pikk. Vähesed turistid, kui nad sinna on justkui kogemata eksinud, lõbustavad end mööda lainet üles jooksmisega või pikutavad niisama kuumal kumeral kivil. Hyden Rocki mõõtudest annab aimu ehk see, et kivile sadanud vesi kogutakse omalaadsete tammide ja tõketega väiksesse veehoidlasse, mis on aastaid varustanud veega kogu linna. Kivi tipus on arusaamatud ja nagu juhuslikult sinna kukkunud ümarad mürakad – The Humps. Humpsi juures oli ka natuke irreaalne ja ainulaadne kogemus – vanapaar mängis kivide vahel oma lõbuks torupilli. Kivihuvilistele soovitaks teha ka paaritunnine tiir ümber Hyden Rocki. Läbi metsa pääseb kivimüraka juurde, mille nimi Hippo’s Yawn, mis on küllaltki ilmekas – suur pärani suuga jõehobu, kes muu.

Mulka koobas

Vaatamisväärsete kivi ümbruses paiknevate formatsioonide kõrval võiks vaatama minna Mulka koobast (Mulka’s Cave) – omalaadset koobast, mis aborigeenide legendi järgi oli koduks ja vanglaks ebasündsast suhtest sündinud legendaarsele hiiglasele Mulkale, kes ei suutnud oma kõõrdsilmsuse tõttu jahti pidada. Sellest tekkinud frustratsioonist vabanemiseks püüdis ja sõi ta kohalikke lapsi. Mulka suuri käejälgi on koopa seintel sadu, mille kõrval ka mõned aborigeenide naiivsevõitu joonistused. Koopas kliima ei muutu, seega on neid aborigeenide ammustel aegadel seintele pritsitud jälgi vaadatud juba sadu aastaid. Kokkuvõttes on Hydeni ümbrus väga eriline ja karmilt kaunis. Kui Austraalias ringi sõita, tasub alati pöörata pruunide viitade soovitatud suunas, need viivad Lääne-Austraaliale ainuomaste moodustisteni – Gnamma Holes. Kalgoorlie kandis ehk Lääne-Austraalia kõrbes on vihmad väga haruldased ja graniidilohud on läbi tuhandete aastate olnud ainsad paigad, kuhu hommikune kastevesi ja vähene vihm koguneb. Need olid aborigeenidele justkui sotsiaalse kokkusaamise elutähtsateks kohtadeks ja peatuspaikadeks retkedel. Mõnevõrra keerulisem on leida keset metsa kerkivat muljetavaldavat pöidlakujulist monoliiti Yarragin Rocki.

Hydenist lõunasse pöörates vahetub kõrb paarikümne kilomeetri jooksul tihedaks metsaks. Kel loodushuvi, võiks põigata Valley of the Giantsi parki. Nimi annab juba vihje – pargis on muljet avaldav hulk hiiglaslikke puid ning saab turnida puulatvade kohal kulgeval skywalk'il. Elamus garanteeritud!

Rannikule jõudes jääb kindlasti teele hästi viidatud Torndirrup National Park. Kellele meeldib käimine, saab liikuda mööda matkaradu huviväärsete punktide vahel kas või kogu päeva. Laisematele soovitan vaadata vähemalt hea ligipääsuga Natural Bridge’i, The Gapi ja Blowholesi. Natural Bridge on silda meenutav hiiglaslik graniitkalju, mida ookean on töödelnud just selliseks, nagu see hetkel on. Kivisild meelitab kindlasti ronima ja selle eest on päris veenvalt ka hoiatatud, kuid alati leidub nii keeldu eiranud ronijaid kui ka hukkunuid. Vaid üks vettekukkunu suudeti kunagi paaritunnise ponnistuse järel päästa. Samas pole sillale ronimine hea vaate saamiseks mitte kuidagi vajalik, sest turismiamet on teinud kõik, et turvaliselt elamus kätte saada. Sama käib ka The Gapi kohta – kaldasse tungiva vahutava kanjoni vaatlemiseks on rajatud omalaadne pisike arhitektuuriime.

Kilomeetritepikkust rannikut võiks pildistama ja vaatama jäädagi ning kõik huvipakkuv on hästi tähistatud. Kui aega napib, soovitaks pöörata William Bay Natural Parki jõudes ka Elephant Rocksi juurde. Nime järgi on kohe selge, et kari suuremaid ja väiksemaid elevante on end imelisse helesinisesse vette sättinud. Kes lamades, kes seistes. Mööda kitsast treppi pääseb ka randa vett nautima.

Põõsalabürinti ekslema

Mööda rannikut Perthi poole tagasi pöörates soovitan ööbida Margaret Riveris. Esiteks on seal võimalik ekselda tõeliselt heas põõsaslabürindis ja selleks tasub varuda natuke rohkem aega. Koha nimi ongi juhtumisi ja sobivalt Margaret River Maze ja mainitud labürindi kõrval on kogu park labürinditemaatiliselt kujundatud ning skulptuure täis pikitud. Tegelik põhjus pikemalt linna pidama jääda on aga rida eriilmelisi koopaid. Kui aega on, võib kulutada ka terve päeva. Enne tasuks osta ka kombineeritud piletid ja broneerida Lake Cave’i jaoks kindlasti ka külastusaeg, kuna sinna pääseb vaid giidiga. Kes koobastes varem käinud, neile on emotsioon tuttav – stalagmiidid, stalaktiidid, erivärvilised sambad ja kristallmoodustised. Lake Cave’i teeb eriliseks koopa viimases saalis olev maaliline järv, kust kogu see ilu vastu peegeldab. Turistide rõõmuks või siis ka meelepahaks trikitatakse eri värvi valgusega, et saada äkilisemaid fotosid. Turistide ees muidugi vabandatakse vaate rikkumise eest. Peegelruumi ehteks on Suspended Table – füüsikaseadusi rikkuv vee kohal rippuv sammas koos kummalise alusplaadiga, mis omakorda veest peegeldub.

Jewel Cave on suurim ja nimele vääriliselt ka kõige enam dekoreeritud kristallide ja kivimoodustistega tõeline labürint, kuigi äraeksimisvõimalust pole.

Mammouth Cave pakub eelkõige vau-elamust – alates massiivsest koopasuust ja pidulikust väljumisest metsikusse loodusesse ning see on sealne kõrgeim koobas, kus ainsana saab näha ka fossiile.

Fossiilidest huvitatud matkaja saab oma doosi kätte ka Lake Cliftonis. Pooleldi kaldal, pooleldi vees on tuhandeid tromboliite – ainulaadseid sealse väga ebasõbraliku ja vahelduva elukeskkonnaga kohanenud elusfossiile, kes näevad välja nagu keskmised kivid, kuid on siiski elusorganismid ja on elanud seal terve igaviku ehk siis umbes kolm ja pool miljardit aastat. Nii-öelda elus on tegelikult ainult tromboliidi pealmine bakterikiht ja sellest annab ainsana aimu mullitav järvevesi. Huvilistele on tehtud purre üle nende mügarike, et mitte olevuste elu häirida. Tromboliitide sugulasteks on minu meelest täpselt sama välimusega kivisarnased stromatoliidid, keda või mida saab huviline näha põhja suunas Monkey Miasse sõites Hamelin Poolis. Kui sellest ei piisa, jääb teele ka Shell Beach – kilomeetritepikkune ja vaid purunenud karpidest koosnev lumivalge enamasti inimtühi rannariba.

Nambungi rahvuspargi kiviväljad

Margaret Riverist põhja poole sõites võib natuke teadushuvilisem või lastega reisija teha põike gravitatsiooniuurimiskeskusesse. Kummalise keskuse tõmbenumber on ilmselt maailma kõige vildakamalt ehitatud, 15-kraadise nurga all kõrguv Gingininimeline torn gravitatsiooni paremaks tõestamiseks. Kaardilt tasub muide otsida ka roosasid järvi, mis saavad kuuldavasti oma värvi seal ladestunud koorikloomadest. Edasi mööda rannikut üles rühkides tuleb kindlasti peatuda Cervanteses, et nautida Nambungi rahvuspargi maalilisi kivivälju nimega Pinnacles Desert. Öömaja on hea varakult broneerida just nimelt Cervanteses, sest Pinnacles Desertit tasub külastada nii päikeseloojangu kui ka -tõusu ajal ning pargis ei tohi ööbida. Sama koht, aga absoluutselt teised värvid ja helid. Pinnacles oli ka just see koht, kus nelikveost, kängururauast ning eriti just kärbsevõrguga mütsist oli vast enim rõõmu. Lühidalt on tegemist lugematust hulgast erikujulistest maalilisena mõjuvatest lubjakivisammastest, -koonustest ja -rahnudest, mis on süsteemitult laiali paisatud mitmele hektarile kuldkollasesse kvartsliiva. Kõrgemad sambad on kuni neljameetrised ja meenutavad ehk müstilisi linnavaremeid või kuumaastikku. Paik asub suurematest linnadest mõnusalt kaugel ning turiste on tõesti väga vähe. Kogu territooriumil saab ringi sõita mööda märgitud teed ka tavalise sõiduautoga, teelt kõrvale pöörates on juba vaja maasturit. Päikseloojangul hakkab kogu see vaatemäng värve muutma ja kivide varjud pikenevad. Minutitega on esmalt kuldne ja hiljem punakas valgus kadunud ja heal juhul hakkab kogu kõrbe valgustama kuu, linnud vaikivad ja kuumus vaheldub mõnusa jahedusega. Hommikul toimub asi vastupidi – loodus ärkab, kivid saavad mingil hetkel värvi ja tuhm hall liiv muutub pikkamisi kuldseks. Kirjeldamatu elamus kogu eluks!

Kui energiat ja aega veel üle, võib rahulikult edasi sõita põhja poole Kalbarri rahvusparki. Kalbarri park vajab aega ja kannatust – ainus ligipääs parki soovitatud kohtadele on katteta pinnastee, kuhu vihma korral ei soovitata ilma maasturita üritama minna. See kant kubiseb ka kängurutest ning öösel pole tõesti mõtet oma õnne proovida. Lähimast asulast on sõitu umbes pool tundi ja tasumine on korraldatud aususe peale, nagu paljudes teistes parkides – jätad piletiraha vastavasse kasti. Hea oleks omada peale putukavõrgu ka korralikke jalatseid, piisavalt vett ning mingitki sportlikku vormi, et kanjoni põhja seiklema minna. Kogu pargi tippvaated avanevad käänulise Murchisoni jõe kanjonile. Märgitud huvitavaid matkaradu on piisavalt, nii et ise ei pea midagi veel toredamat leiutama hakkama. Ajapuudusel võib paljudest võimalikest vaadetest valida Nature’s Window’ – ikoonilise loodusliku kaljuakna kanjoni serval, mis päikese loojumisel tundub tulipunasena − või Z-Bend Lookouti, kust avaneb maaliline vaade 150-meetrisele kanjonile ja all voolavale jõele.

Koaaladest ja muudest loomadest

Kui pole Austraalias kohanud koaalasid ja känguruid, pole reis justkui täiuslik.

Erinevalt kängurust on koaala kohtamine looduses natuke juhuslik ning keeruline ja vajab kohalike detailset juhendamist, kuid õnnestumise korral tasub end muidugi ära. Aja ja energia säästmiseks võib kindla peale välja minna ja põigata sisse mõnda loodusparki. Soovitaks Caversham Wildlife Parki, kuhu on Perthist lihtne sõita ning kus saab oma loomapatsutamise vajaduse ilusasti ära rahuldada. Koaalasid katsuda siiski ei lasta, sest tahtjaid oleks lihtsalt liiga palju ja loomad pole sellest eriti vaimustatud. Küll aga tuuakse loomi vahetustega pildistamiseks rahva ette korra tunnis ja järjekorras oodates saab oma kohustuslikud nunnupildid enamasti väga staatiliselt talitajatele poseerivatest loomadest tehtud. Kes pildistamisele ei jõua, saab teha oma pildid kümnetest põhiliselt tukkuvatest loomadest nende puuride ees. Koaalad pole eriti vilkad ja enamiku ärkvel oldud ajast pühendavad nad söömisele, kusjuures pirtsaka sööjana sobib loomale vaid kuus-seitse eukalüptiliiki sadadest võimalikest ning vahelduse huvides pakutakse neile siis iga päev erinevaid lehti. Pargis on see-eest kümneid eri suuruses ja värvitoonis känguruid ja vallabisid, kes ootavad toitmist, silitamist ja kratsimist. Üldjuhul on nad pargis üles kasvanud, seega ei arva nad inimestest suurt midagi ning elamus suurtele ja väikestele on garanteeritud. Väiksemates parkides ei ole loomad nii valvatud ning teele jäänud pisikeses eraloomaaias sai tegelikult ka koaala põhjalikult ära silitatud ja tal oli sellest täielikult ükskõik.

Ööbimisvõimalus loomade varjupaigas

Netist leiab kindlasti mitmeid sarnaseid võimalusi ja üheks selliseks on ka loomade varjupaikade külastamine, kus soovi korral saab kas siis midagi kasulikku loomade jaoks ära teha või lihtsalt rahaga nende askeldamisi toetada. Mööda rannikut põhja poole sõites on ööbimispaiku nagunii vähe ning üks variant oli veeta öö omalaadses loomade varjupaigas Geraldtoni lähedal nimega Waminda Wildlife Sanctuary. Keset loodust asuvasse natuke hipilikku majapidamisse oli toodud kümneid kannatada saanud või hooletusse jäetud loomi, linde ja roomajaid, keda oli võimalik toita või niisama jälgida. Samuti saab maadelda känguruga. Vaevalt, et seda looduses ette tuleb, aga tubli loom oli ikka väga kontaktihuviline ega öelnud korralikust spordist ära. Mina tüdinesin esimesena, kuna looma pisikesed küüned olid ebameeldivalt teravad. Känguru oleks hea meelega jätkanud ja ta passis öömajaks olnud treileri juures kuni lahkumiseni. Perre oli mõni aeg tagasi võetud ka vastsündinud kängurupoeg, keda koheldi kui kassi ja nii ta ka käitus – lakkus piima ning hüppas mööblile ja sülle. Omalaadne Austraalia-kogemus on kindlasti emude toitmine pihust ning dingode puuris ämbritäie kontidega seismine.

Delfiini toitmise võimalus kukkus sülle

Veel üks austraallastele oluline koht, mida loomasõber kindlasti külastada võiks, on Monkey Mia. Iga varahommik algab delfiinide toitmisega, mida on rannaäärsesse vette vaatama roninud kümneid turiste, kelle hulgast valitakse mõned õnnelikud, kes saavad kala delfiini hambulisse suhu lükata. Valiku kriteeriumid on siiani arusaamatud, sest ka endal õnnestus valituks saada. Võib-olla oli põhjus ägedas T-särgis, kes teab. Igal juhul oli mu aussie-sõber hiljem väga kade. Isegi mittevalituks osutunud külalisele on see toitmine-askeldamine omalaadne kogemus ja vabatahtlikud delfiinitalitajad teevad asja südame ja mõnuga. Delfiinidel on muidugi ka nimed ja nad on teinud sama hommikust show'd juba aastaid. Tegu pole kodustatud elukatega ja mõned hommikused kalad ei ole neile toitumise mõttes elutähtsad – delfiin peab sööma 25 kilo kalu ööpäevas – ehk nad veedavad seal aega tegelikult seltskonna mõttes. Tasub kohale sõita esimese toitmise ajaks, kuna delfiinid ei pruugi eriti kaua kalda lähedal püsida. Shark Bay lahes elavad ka ühed tänapäeva haruldasemad ja küllalt veidrad loomad – dugongid. Nii kaugele tulnud turistil tasub teha seega veel ka mõnetunnine retk lahel, kus dugongide, hiidkilpkonnade ja veest hüppavate delfiinide nägemine on peaaegu kindel. Iseasi on sadade tehtud fotode väärtus, sest dugong tuleb pinnale vaid korraks hingama ja eriti ei poseeri.

Hiljem kogu seiklust kaardilt vaadates oli natuke uskumatu, kui tühise rannariba 5000 kilomeetri läbimine tegelikult kattis ehk väga palju ägedat jäi järgmist korda ootama.

Tekst ja fotod: Peeter Kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga