Kiirrännak üle Tian Shani ja Pamiiride

Jäle – see oli tunne, mida mäed minus Almatõ-Dušanbe rattamatka eelviimasel sõidupäeval tekitasid. Olin sõitnud üles ja alla järskudest ja laugetest nõlvadest, kõrgel ja väga kõrgel, headel ja halbadel teedel. Dušanbe-eelsed mäed polnud üheski mõttes äärmuslikud, aga tee kulg meenutas siin plahvatust spagetitehases. Ja mõned varasemate päevade jutuajamised vastutulevate matkajate ja kohalike inimestega olid üles kütnud ootuse, et pärast Habuaraboti kuru (3252 meetrit) ületamist kulgeb sõit peamiselt allamäge. Ei kulgenud, välja arvatud viimased sadakond kilomeetrit Dušanbesse.

Jäle – see oli tunne, mida mäed minus Almatõ-Dušanbe rattamatka eelviimasel sõidupäeval tekitasid. Olin sõitnud üles ja alla järskudest ja laugetest nõlvadest, kõrgel ja väga kõrgel, headel ja halbadel teedel. Dušanbe-eelsed mäed polnud üheski mõttes äärmuslikud, aga tee kulg meenutas siin plahvatust spagetitehases. Ja mõned varasemate päevade jutuajamised vastutulevate matkajate ja kohalike inimestega olid üles kütnud ootuse, et pärast Habuaraboti kuru (3252 meetrit) ületamist kulgeb sõit peamiselt allamäge. Ei kulgenud, välja arvatud viimased sadakond kilomeetrit Dušanbesse.Niisiis, Dušanbesse jõudnult olin ma rattasõidust üksjagu tüdinud. Ikkagi ligi 2500 kilomeetrit suurtes mägedes ja kõigest 32 päevaga. See ei olnud „80 päevaga ümber maailma”-tüüpi ettevõtmine, kauem kestvaid reise ei võimalda praegu pere- ja tööelu. Nõnda tuleb võtta maksimum lühikesest ajast. Kuus-seitse nädalat oleks selleks matkaks paremini sobinud – siis saanuks võtta mõne rattavaba päeva rohkem ja teha ka mõne kõrvalepõike (näiteks Wakhani oru Afganistani-poolsesse osasse). Mägedejälestus, nagu arvata võite, kadus peatselt. Kui paar päeva hiljem kodus fotosid arvutisse laadisin ja neid suurel ekraanil vaatasin, tungis hinge magus igatsus ja lihastesse ootusärev surin: „Võimas! Kui saaks, läheks kohe ja sõidaks veel korra.” Tegelikkuses ma neisse mägedesse vaevalt veel kord sõitma satun, sest liiga palju on maailmas selliseid põnevaid paiku, kus ma veel kordagi rattamatkanud pole. Neil on prioriteet. Aga seni, järgmise matkani, meenutan eredamaid hetki teelt Almatõst Dušanbesse. 8.–9. päev. Õsõkköli lõunakaldal Õsõkköl on Kõrgõzstani peavoolu-turismimagnet, kuhu suvel on mõnus liigse palavuse eest peitu pugeda. Järve põhjakallas olevat täis puhkekodusid ja sanatooriume – ei oska seda juttu kinnitada ega ümber lükata, sest saabusin Kõrgõzstani n-ö tagauksest ehk välismaalastele tänavu suvel avatud Karkõra piiripunkti kaudu. Sealt on veidi alla 200 kilomeetri Õsõkköli oblasti keskusse Karakoli, mis on järvest veidi eemal. Veel 60 kilomeetrit rappumist päris tiheda liiklusega auklikku asfalti pidi, meeles pidades, et autojuhid jalgratturit siin endaga võrdväärseks liiklejaks ei pea, ja juba ilmubki paremal käel nähtavale Õsõkköl. Piki järvekallast – mõnikord päris lähedal, mõnikord natuke kaugemal – kulgeb tee kümneid kilomeetreid, nüüd juba hõredama liiklusega. Suplemiseks sobivaid kohti on tihti, telkimiseks sobivaid paiku leidub samuti, mõni hädine puhkekodu on ka lõunapoolsel kaldal. Mina valisin telkimise, mis esialgu oli idülliline: vaikselt loksuv vesi, päikeseloojang... Kuni ootamatult saabus (vihmatu) torm ja ma pidin nägema hullu vaeva, et hoida telki ja muid asju minema lendamast. Õnneks sai see tunni ajaga läbi ja seejärel oli kõik jälle idülliline, v.a sipelgad, keda sellel kaldalõigul jätkus kõikjale. 10. päev. Songköli ääres Matka alguses kohatud prantsuse rattamatkaja sõnul olevat Kõrgõzstani mägedes sõita palju raskem kui Pamiiris. „Järsud, väga järsud tõusud. Aga Pamiiris on lauged, ei saa alati arugi, et tee tõuseb.” Tema jutu ja enda ajanappuse mõjul oli mu esialgne plaan, et 3000 meetri kõrgusel asuva kena mägijärve Songköli äärde ma ei põika. Plaan lõi kõikuma niipea, kui Kotšgori ümbruse uhiuus asfalt lõppes. Higistasin lõunapäikese käes keset hiinlaste juhitavat tee-ehitust ning jõudsin ristteeni, kus vasakule näitav kulunud teeviit näitas Songkölile. „Otse minnes ootab ees kõrge mäekuru, Söngkuli poole minnes ootab samuti ees kõrge mäekuru. Otse minnes on tolmu rohkem, Söngkuli poole minnes vähem. Pealegi pole selge, kas otseteed minnes üldse on Tadžiki piirini lühem tee,” arutlesin. Valiku tegi keerulisemaks see, et ma polnud kuskilt – ei Almatõst ega Karakolist – leidnud korralikku Kõrgõzstani kaarti ja pidin läbi ajama hädiste skeemidega. Vedelesin tund aega kunagise bussipeatuse varjus ja... keerasin Songköli poole. Umbes 15 kilomeetrit läks tee ülesmäge enam-vähem sõidetava nurga all. Siis tuli ratast lükkama hakata. See oli raske, aga lohutas asjaolu, et mäed olid ilusad, kõige ilusamad seni selle reisi jooksul nähtuist. Muudkui lükkasin ja lükkasin (aga enam ei higistanud, sest õhtu hiilis lähemale ja kõrgust merepinnast oli ka juba 3000 meetri ringis) ning kaldusin juba kahetsema, et päeval ühe veokijuhi veopakkumist vastu polnud võtnud. Aga enne pimeduse saabumist ma mäekurule (Kalmak-Ashu, 3446 meetrit) jõudsin ja veel 15 kilomeetrit laskuda ka, kuni silmasin (endal hambad külmast lõgisemas) teelähedase jurta ees silti „Gostinitsa. Kumõss”. Esmajoones oli see ühe karjakasvatajapere suveelamu, aga karjatamise kõrval võõrustavad nad ka möödasõitvaid matkajaid. Võib-olla toob kõrvaläri neile rohkemgi sisse, sest näiteks sel ööl peatus siin lisaks minule neli prantsuse rattamatkajat. Igalt jurtakoha ja kahe lihtsa toidukorra eest umbes kaheksa eurot – Kõrgõzstani elukallidust arvestades kogub nii suvekuudega päris korraliku summa kokku. Mina võtsin siit lisaks jurtaelu elamusele kaasa ühe prantslase tähelepaneku, mida ka minu kogemus kinnitab: „Rattamatkamine on nagu krooniline haigus. Kui korra proovid ja meeldib, siis jäädki seda tegema.” Järgmisel hommikul mõtlesin oma sõitu varakult jätkata, aga väga hästi see ei õnnestunud. Pealegi panin alustuseks vales suunas ajama – teid on järve ümber üks, aga väiksemaid radu hulgem. Eksimise pluss oli see, et nägin ilusamaid järve- ja mäevaateid kui need, mis hiljem õigelt teelt avanesid. Tee peal tekkis vahepeal väike veeprobleem, sest keskpäev oli isegi sellel kõrgusel päris palav, aga enamik ojasänge osutus kuivaks. 11.–14. päev. Teel Kazarmani poole Songköli „katlast” välja sai palju kergemini kui sinna sisse – alla kümne kilomeetri lauget tõusu ja olingi „katla” serval, kust avanes vapustav vaade kitsasse metsaste nõlvadega orgu sööstvale kruusateele. Just nimelt sööstvale, mistõttu väga mõnus siin sõita polnud. Muudkui pidurda ja karda, et lõhud vastu mõnd kivi ratta ära. Kummi lõhkusingi (see jäi ainsaks kummilõhkumiseks sel matkal), misjärel otsustasin end kena mägijõe äärde laagrisse seada. Usus, et päeva-paari päeva järel jõuan Jalālābādi, kust Oshi linna ja sealt edasi Pamiiri pole enam palju maad. Seda usku oli minus süvendanud eelmise päeva jurtaperemees, kes pisut ebaleval toonil oli mu küsimusele vastanud, et Jalālābādi on tema juurest üle saja kilomeetri, aga ta ise sinna ei käi, sest tema talvekodu jääb teise suunda. Korraliku kaarti, nagu öeldud, mul selle kandi kohta polnud. Oh kui valeks see usk osutus. Uue päeva hommikul väntas mulle vastu üksik saksa rattamatkaja, kellelt sain teada, et Jalālābādi on veel kolmesaja kilomeetri ringis, suuremalt jaolt ülimalt kehva kruusateed pidi ning kolme ränkraske kuruületusega. „Vastutasuks” sain öelda, et hea teeni on temalgi jäänud veel paarsada kilomeetrit. Siinsed mäed olid kuivemad ja kruusasemad kui Songköli ääres, aeg-ajalt jäi tee äärde ka mõni küla. Ma olen matkanud paljudes kõrvalistes kohtades, aga ometi venitas siin sõitmine mu jaoks sõna „eraldatus” piire. Üles ja alla, sageli pehmes kruusas, kus isegi allamäge palju kiiremini kui 10 km/h tunnis ei sõida. Kirusin ja kannatasin. Ühes suuremas külas sõin lõunasöögiks jäätist (külades, kus on elekter, on poed nii Kõrgõzstanis kui ka Tadžikistanis tavaliselt ka jäätisega varustatud), teisel lobisesin kamba heinalistega (kellest üks hakkas mulle rääkima, et Allah on suurim – ta oli ja jäi ainsaks sellises toonis Allahi kiitjaks, kellega sel matkal kokku puutusin). Vahel harva sõitis mööda mõni päevinäinud BMW, aga ei ühtki veoautot, millest oli kahju, sest nüüdses olukorras oleksin ise selle peatamiseks käe püsti ajanud. Aga ei midagi, tuli ikka omal jõul järgmisele mäekurule tõusta. Siitki avanes muljetavaldav vaade. Mäed, aina mäed, nii kaugele kui silm ulatab, otsekui hiiglasliku krokodilli nahk. Mõned kilomeetrid hiljem, kui juba kergelt hämarduma hakkas ja jõudsin jurtani, mille juures kamp lapsi mind rajalt maha võttis, st öömajale kutsus. Paningi nende pere jurta kõrvale oma telgi üles, lasin end kostitada õhtusöögiga, vaatasin õhtusi karjaga toimetamisi... Öösel magada korralikult ei saanud, sest keset ööd pistsid koerad tükiks ajaks haukuma. Järgmisel päeval „kannatuste tee” jätkus, mäed hakkasid tunduma mõttetute kruusahunnikutena ning palavust tundus olevat väljakannatamatult palju. Pärastlõunasel laskumisel Kazarmani (see on suurim linn sellel teel) oli temperatuur juba ilmselgelt sauna vääriline (pärast kuulsin, et neil päevil oligi siinkandi madalamates paikades varjus üle 40 kraadi sooja). Vajasin puhkust, aga kartsin, et puhkepäeva võtmiseks aega ei ole, sest muidu ei jõua ma õigeks ajaks oma matka lõpp-punkti lennukile. Niisiis, järgmisel hommikul asusin motoriseeritud transporti otsima ja leidsin ka – autojuhi, kes mind 50 dollari eest 180 kilomeetri kaugusele Jalālābādi viskas. Võimalus öelda, et läbisin kogu tee rattal, läks kaotsi, aga hinnates oma väsimuse astet, vaadates mägesid, millest auto üles ronis, ja tundes endiselt kõva palavust, ei olnudki mul kahju, et selline valik sai tehtud. 16.–24. päev. Esimene pool Pamiiri maanteest Pamiiri maantee (M41) alguspunkt (enamiku rattamatkajate jaoks lõpp-punkt) on Osh, veerand miljoni elanikuga Kõrgõzstani linn Usbeki piiri lähedal. Tee linnast välja oli üllatavalt lihtne (nagu teisedki suured linnad, mis mulle sel reisil ette jäid) – paar-kolm pööret ja oledki linnast eemale viival maanteel. Tee on esialgu väga hea ja lai, mõõduka liiklusega, aga pidevalt ühe-kahekraadise tõusunurgaga. Päriselt huvitavaks läheb asi umbes 150 kilomeetri kaugusel Oshist, kui tee võtab järsu nurga üles ja algab tõus Taldõki kurule (3615 meetrit). Kunagi oli siin kuuldavasti vilets tee, aga nüüdseks on see kenasti asfalteeritud, vaid paaris kohas tehti viimaseid viimistlusi või parandati praaki. Vaated kurult on toredad, aga tõeliselt vapustav vaade avaneb siis, kui saad üle ka teisest selle mäeahela küürust ja veered Sarõ-Tashi küla poole – terve rivi lumega kaetud Pamiiri mäetippe vaatab sulle vastu. Paarkümmend kilomeetrit pärast Sarõ-Tashi tuleb Kõrgõzstani piiripunkt – pingevaba, kui välja arvata see, et üks piirivalvur küsib mu ratast sõita ja matkakottidega rattaga mitte harjununa kergelt külili käib. Siit Tadžikistani piiripunkti jõudmiseks tuleb ületada järgmine, Kõzõl-Arti kuru (4336 meetrit). Õhku on vähe, aga saan sellega ootamatult hõlpsasti hakkama. Tadžiki piiripunktis kulub kõigi vajalike asjameeste ülesleidmiseks aega, aga lõpuks on tempel passis, piirivalvur surub mulle taskusse mitu peotäit karamellkomme ja täidab veenõud. Sõit võib jätkuda. Unistan järgmise asulani – Karakuli järve ääresesse Karakuli – jõudmisest, aga jupp eriliselt vastikut teed ning paar jalgade märjaks tegemist nõudvat jõeületust kukutavad selle plaani. On juba peaaegu pime, kui ühte teelähedasse lohku telgi üles panen. On külm, kuid mitte läbilõikavalt. Hommikul avastan oma näolt paar külmavilli – esialgu pole neist justkui probleemi, aga viis päeva ja 350 kilomeetrit hiljem on neid näos juba rohkem ning ühe öö asemel veedan Alitšuris kolm päeva – Marco Polo kodumajutuses, mille juurde käib muide selline luksus nagu saun. Ühe päeva olen põhiliselt siruli; teisel ei tunne end küll veel värskena, aga kibelen jätkama. 25.–30. päev. Teine pool Pamiiri maanteest Ilm minu lahkumist Alitšurist ei soosi. Kui selge ilma korral on siinkandis hommikuti tuulevaikne (tuul hakkab tõusma kella 10–11 paiku), siis nüüd on ilmal hommikust peale pilvine-tormine ilme. Ja vinge tuul on vastu. Sedapidi sõites puhub Alitšuri tasandikel peaaegu alati vastu ja see on üks põhjus, miks enamus rattureid Pamiiri maanteed mulle vastupidises suunas läbib. Teest eemal mägedes sajab lund, mina saan mõne vihmatilga. Aeg-ajalt sõidab minust mööda Hiina kaubaautosid – praegu on neid talutaval hulgal, aga ükskord tuleb ratturitel nende vältimiseks võib-olla kõrvalistele Pamiiri teedele taanduda. Tuult ja tormi on õnneks vaid 50 kilomeetri jagu ja pärast Koitezeki kuru (4272 meetrit) võtab tee suuna alla. Põhiliselt allamäge kulgeb see veel ligi 200 kilomeetrit, Mägi-Badahšani autonoomse oblasti pealinna Horugini, kus enamik matkajaid teeb pisut pikema peatuse, aga mina kiirustan pärast üht ööbimist edasi, et õigeks päevaks lennukile jõuda. Arvan, et miski ei saa mind enam üllatada, aga üllatab küll. See on Pandži jõe org, milles maantee nüüd kulgeb. Tadžikistani-poolsele kaldale, jõe ja järsult taevasse tõusvate kaljude vahele on rajatud kitsas maantee. Afganistani-poolsetel kaljudel kulgeb kitsas teerada, mida pidi aeg-ajalt mõni inimene eesleid ajab või niisama jalutab. Olen mägijõgesid ja järske kaljusid varemgi näinud, aga siinsed mastaabid on võimsamad. Ja see kestab jällegi mitusada kilomeetrit, nii et ma sellest võimsast ilust lõpuks tüdima hakkan. Vahepeal on hirmus ka – näiteks ühel tuulisel ja pisut vihmasel õhtupoolikul, kui tuul teeäärselt mäenõlvalt väikseid kive veerema lükkab. Päevakorda kerkib küsimus, kas minna lõpuni M41 (põhjapoolne marsruut) või uut maanteed mööda (lõunapoolne marsruut). Esimene on lühem, aga väidetavasti halvemas seisu, kuid peamiselt ühe raske mäekuru-ületusega, teine on pikem, aga suures osas asfalteeritud, kuid mitmete keskmiselt raskete mäeahelike ületustega. Sõltuvalt vastutulijate jutust kaldun kord ühe, kord teise variandi poole. Üks rattur hoiatab mõne päeva eest kokkuvarisenud silla eest, järgmine ütleb, et ratturid saavad jõest ka sillata üle. Kaalukeeleks saab ühe kohaliku mehe jutt, et lühem tee on jahedam (sest kulgeb kõrgemal). Jõest saan tõepoolest üle – poolde jõkke üht džiipi päästma tulnud veoki kastis, teisest poolest kohalike abimeeste toel. Kuru (loo alguses jutuks olnud Habuarabot) osutub raskuse mõttes koletiseks; poleks arvanud, et pärast paari nädalat Pamiiri platool üks 3252 meetri kõrgune „kökats” nii palju vaeva nõuab. Aga vaated on kaunid ja teeolud polegi väga hullud. Ja üks tee peal mõõtmisi teostav asjamees lubab, et paari aasta pärast mustab siinkandis juba asfalt. *** Viisad Kasahstan. Viisa vajalik, selle saab Tallinnas asuvast Kasahstani konsulaadist. Kõrgõzstan. Kuni 60 päeva viisavaba. Tadžikistan. Lennukiga saabuja saab taotleda viisat Dušanbe lennujaamas (kui tema koduriigis pole Tadžiki diplomaatilist esindust), muudel juhtudel saab viisat taotleda näiteks Tadžikistani naaberriikides asuvatest konsulaatidest. Mägi-Badahšani (Pamirii) külastamiseks on tarvis eriluba, sellegi saab Tadžiki konsulaatidest. Lennud Head ühendused Kesk-Aasiaga on Turkish Airlinesil, samuti sõidavad sinna Aeroflot ja mõned teised Vene lennufirmad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga