Eesti Rahva Muuseumi eestvedamisel ja maanteeameti abiga tähistatakse üle kogu Eesti kihelkonnapiirid kõigi suuremate teede ääres. Kaido Kama selgitab, miks kihelkonnad tähtsad on.
14. aprillil avas president Toomas Hendrik Ilves pidulikult esimesed kihelkonnapiiride tähised Luunjas Emajõe sillal. Ühele poole Emajõge jääb Võnnu ja teisele poole Tartu-Maarja kihelkond. Eesti Rahva Muuseumi eestvedamisel ja maanteeameti abiga tähistatakse kihelkonnapiirid kõigi suuremate teede ääres üle kogu Eesti. Projekt jätkab sisuliselt sedasama ettevõtmist, mis sai alguse Mulgimaa ja vana Võromaa piiride tähistamisega.
Sõna ’kihl’ või ’kihel’ on eesti keeles väga vana germaani laen ja ta on algselt tähistanud mingit kokkulepet või lepingut. Võrdle näiteks sõnadega ’kihluma’ ja ’kihla vedama’. Ühes kihelkonnas elavad inimesed oleksid siis justkui mingi lepingu või kokkuleppega omavahel seotud.
Kui Läti Hendrik oma kroonikat kirjutas, olid kihelkonnad Eestis juba olemas. Seega pole õige arvamine, et kihelkond on algselt ja eelkõige kiriklik nähtus – mitte kiriku ümber ei tekkinud kihelkond, vaid olemasolevasse kihelkonnakeskusse ehitati kirik.
Kihelkond toimis haldusüksusena
Lembitu aegadest kuni Eesti Vabariigi algusaastateni, alates 1925. aastast muutus kihelkond territooriumiga siduma- ta kirikukoguduseks. Selle 700 aasta jooksul kihelkondade arv kahekordistus – kui Lembitu aegadel oli neid ca 50, siis aastaks 1925 oli kihelkondi 107. Seega on tegemist Eesti kõige vanema ja põlisema haldusjaotusega. Kui võrrelda kihelkondi näiteks valdadega, siis vallad tekkisid alles 19. sajandil pärast talurahvaseadusi koos talurahva omavalitsuste loomisega. Ja need vallaomavalitsused loodi täpselt mööda tolleaegsete mõisate piire.
Kihelkond on tänini eestlaste piirkondliku identiteedi aluseks, kogu meie vanem kultuurikiht jaguneb kihelkondade järgi. Rahvalaul, rahvarõivas ja keelemurre on mingi kihelkonna omad, mitte valla või rajooni või kolhoosi omad. Võru keelt räägitakse kaheksas kihelkonnas, mulgi keelt viies kihelkonnas.
Siinjuures võib nüüd küsida, et kumb oli enne. Kas ühesuguse keele ja kultuuriga inimesed hõivasid omale mingi maaala? Või käisid ühes kihelkonnas elavad inimesed pühapäeviti koos kirikus ja kõrtsis ja hakkasid siis ühtmoodi rõivaid kandma ja ühtmoodi rääkima? Arvatavasti on need protsessid olnud mõlemapidised – rahvas liikus ühest kohast teise koos oma keele ja kommetega, uus ümbrus hakkas aga omalt poolt keelt ja kombeid mõjutama.
Nii või teisiti on ka tänapäeval asi nii, et kui kantakse rahvarõivaid, siis on need mingi kihelkonna rahvarõivad, kui räägitakse murdekeelt, siis on see mingi kihelkonna keel. Kihelkondliku printsiibi järgi on üles ehitatud ja korraldatud kõik Eesti Rahva Muuseumi, Kirjandusmuuseumi ja muud taolised kogud.
Mingit pidi elab see kihelkonnatunnetus meis edasi ka siis, kui me ise seda enam ei teadvusta. Näiteks minu kodukohas Karula kihelkonnas (Karula kihelkond on jagatud tänapäevaste Võru ja Valga maakondade vahel) teab külarahvas naaberkülade kohta oma kihelkonna piires täpselt, kes millises külas elab, kes on kellega sugulane ja muud taolist.
Sama kaugel asuvate naaberkülade kohta teisel pool kihelkonnapiiri seda ei teata. Ja üks väga oluline asi on veel tänase päevani säilinud. Kuna kirikute juurde tekkisid koguduste surnuaiad ja see asendas aja jooksul külakalmistute süsteemi, siis maetakse inimesed tänini kihelkonna surnuaeda, sealsamas käiakse ka omaste haudadel küünlaid põletamas.
Seega tähistatakse kihelkonnasiltidega eelkõige meie ajaloolisi kultuuripiirkondi. Et kui lapsed laulavad koolis oma kihelkonna rahvalaulu, siis teaksid nad ka seda, kust nende kihelkond algab ja kus lõpeb ja mis on nende naaberkihelkonna nimi. Et teaksime Eestis ringi liikudes alati, millises kihelkonnas me parasjagu oleme. Et siit sildist alates maetakse inimesi ühte surnuaeda, aga teiselt pool silti teise. Et saaksime paremini aru sellest, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme.