Kes kuuluvad kõrgushaiguse riskigruppi?

Tartu Ülikooli teadlased koostöös Geenivaramuga kutsuvad alpiniste osalema põnevas kõrgushaiguse uuringus, mis annab osalejale vajalikku infot haiguse geneetilise eelsoodumuse kohta.

Kõrgushaigusele ei ole keegi meist immuunne, aga mõni inimene suudab suureneva kõrguse ja kaasnevate ekstreemsete oludega kohaneda kiiremini kui teised. Huvitaval kombel ei ole kõrgustaluvus seotud sportliku vormiga. Hea füüsiline vorm aitab küll mägimatkadel pika kilometraažiga paremini toime tulla, kuid mida kõrgemale matkatee viib, seda rohkem tulevad esile hoopis inimesed, kes kõrgusega kiiremini ja edukamalt harjuvad. Täpselt ei ole teada, miks mõned inimesed kõrgmäestikus teistest paremini toime tulevad, kuid võib arvata, et oma roll on geneetilistel faktoritel. Teadlased on uurinud kõrgmäestikus elavaid kogukondi ja tuvastanud geneetilisi markereid, mis võivad aidata neil vähese hapniku ja madala õhurõhuga paremini toime tulla. Siiski ei ole veel teada, kas sellised geneetilised muutused ilmnevad ka teiste populatsioonide juures, näiteks eestlaste seas. Selle väljaselgitamiseks on Tartu Ülikooli teadlased koostöös Eesti Geenivaramuga alustanud teadusuuringut, mille eesmärk on tuvastada geneetilised markerid, mis soodustavad kõrgushaiguse tekkimist ja mõjutavad selle tõsidust.

Hetkel saab oma kõrgustaluvuse kohta teada ainult proovimise teel, ühtegi diagnostilist testi selleks olemas ei ole. Uuringust saadav geneetilise eelsoodumuse info aitaks inimestel arvesse võtta oma organismi eripärasid ja vastavalt sellele kohandada ettevalmistust ekspeditsiooniks kõrgmäestikus − see on samm teaduspõhise alpinismi poole.

Mis on kõrghaigus?

Alpinismist ja kõrgmäestikus matkamisest rääkides ei saa üle ega ümber kõrgushaigusest ehk mägihaigusest. Kõrgushaigus on seisund, mida põhjustab õhurõhu alanemine ja seega kättesaadava hapniku hulga vähenemine üha kõrgemale liikudes. Kuigi protsendiliselt on hapnikku õhus kogu aeg sama palju, väheneb kõrguse tõustes gaasimolekulide  arv, sealhulgas hapnikumolekulide arv. Näiteks maailma kõrgeimas punktis, Everestil (8848 meetrit) on sissehingatava hapniku tase võrreldes merepinnaga vaid umbes 30%. Teisisõnu peab inimene ühe hingetõmbe asemel tegema rohkem kui kolm, et saada samas hulgas hapnikku kui tavaliselt. See ei ole organismi jaoks kerge ülesanne, mistõttu nimetatakse kõrgmäestikupiirkondi kõrgemal kui 8000 meetrit ka surmatsooniks. Kui inimene viia otse Everesti tippu, kaotaks ta seal teadvuse vaid minutitega.

Kõrgushaiguse alampiir

Alustame siiski natukene madalamalt, nii umbes 2400 meetri pealt, mida loetakse kõrgushaiguse tekkimise suhteliseks alampiiriks. See ei olegi nii kõrge, kui arvestada, et mitmed suusakuurordid, linnad ja kergesti ligipääsetavad vaatamisväärsused asuvad kõrgemal kui 2400 meetrit ning isegi õhurõhk tavalises reisilennukis vastab 1800–2500 meetrile. Tavaliselt ilmnevad esimesed sümptomid 2–24 tunni jooksul ja kestavad paar-kolm päeva pärast tavakõrgusele naasmist.

Kuidas kõrgushaigust ära tunda?

Kõrgushaiguse diagnoosimisel võetakse aluseks peavalu koos ühe või enama järgneva sümptomiga: väsimustunne, unetus, iiveldustunne ja kõhuprobleemid, söögiisu kadumine, käte, jalgade ja näo tursumine, püsivalt kõrge pulss ning hingamisraskused. Kõrgushaiguse sümptomid sarnanevad näiteks gripi, vingumürgistuse, veepuuduse või pohmelliga, mis võib diagnoosimise teatud juhtudel keeruliseks teha.

Sümptomite eiramisel võib kõrgushaigus ühel hetkel muutuda eluohtlikuks ja areneda edasi kopsu- ja/või ajuturseks. Kopsuturse puhul hakkab inimese kopsudesse kogunema vedelik, mis takistab efektiivset hingamist ja sarnaneb aeglase uppumisega. Kopsutursele viitab tugevasti raskendatud ja korisev hingamine, köhimine ning ekstreemsetel juhtudel verine vahutav eritis. Sarnaselt kopsutursega hakkab ka ajuturse korral vedelik veresoontest välja lekkima ja pärsib elundi funktsiooni. Vedeliku kogunemine suurendab koljusisest rõhku ja avaldab survet ajule, põhjustades neuroloogilisi sümptomeid, nagu uimasus, koordinatsiooni- ja kõnehäired, hallutsinatsioonid, teadvusekaotus jne. Mõlemad seisundid on ülimalt ohtlikud, eriti kõrgmäestikus, kus meditsiiniabi ei ole tihti kättesaadav ja evakueerimine on raskendatud.

Mida teha, kui märkate kõrgushaiguse sümptomeid?

Ainukene toimiv „ravi” on võimalikult kiiresti madalamale laskuda, mis mägironimise puhul võib osutuda oodatust raskemaks. Kujutage ette, et teie koordinatsioon ja mõttevõime on väikelapse tasemel ning hingaksite nagu läbi kõrre. Madalamale kõrgusele pääsemiseks peate sooritama tehnilisi manöövreid, kus eksimustele ruumi ei ole. Ilmselt on kõrgushaiguse alahindamine üks põhjustest, miks kõigist õnnetustest 80–90% juhtuvad just laskumisel. Ekspeditsioonidel väga kõrgetele mägedele on tavaks kasutada hapnikuballoone, mis aitavad organismi hapnikuvarustust paranda ja kõrgushaiguse sümptomeid teatud määral leevendada.

Kõrgushaiguse ravis on levinud ka mõned ravimid, millest üks populaarsemaid on deksametasoon, kuid selle toime ei ole teaduslikult tugevat tõendust leidnud ja sellega  võivad kaasneda soovimatud kõrvalmõjud. Teadusuuringutes on ainukesena võrdlemisi järjepidevaid tulemusi andnud atseetasolamiid (kaubanimega Diamox), mis aitab leevendada ja ennetada kopsuturse sümptomeid teatud inimestel. Sellegipoolest tuleks atseetasolamiidi tarvitada ainult siis, kui on reaalne oht kopsuturse tekkimiseks, näiteks vältimatult lühikene aklimatiseerumisperiood (järkjärguline kõrgemale liikumine, mis annab kehale aega kohaneda) või eelnevalt esinenud kopsuturse. Tihti esineva peavalu vähendamiseks saab kasutada mittesteroidseid põletikuvastaseid valuvaigisteid, nagu ibumetiin ja ibuprofeen, aga ka need ei pruugi alati aidata. Mõned ravimid võivad näiliselt toimida, kuid tegelikkuses need ainult peidavad sümptomeid, mis võib viia ootamatult tõsise kõrgushaiguse ilmnemiseni. Kokkuvõttes on ainukene kindel variant kõrgushaiguse käest pääsemiseks kiiresti madalamale liikuda, millele võib kaasa aidata lisahapnik.

***

Alpinist, tule ja osale kasulikus kõrgushaiguse geeniuuringus!

Kutsume kõiki eestlastest mägironijaid teadusuuringuga ühinema. Kui teil on matkakogemus kõrgemal kui 4000 meetrit ja sooviksite uuringus osaleda, andke oma osalemissoovist teada korgushaigus@gmail.com.

Osalejatel palutakse täita 10-minutiline küsimustik oma matkakogemuse kohta ning liituda Eesti Geenivaramuga (www.geenidoonor.ee), seejärel tuleb anda vereproov endale sobivas proovivõtupunktis. Uuringu lõppedes saadetakse osalejatele personaalne tagasiside kõrgushaiguse geneetilise eelsoodumuse kohta ja ühtlasi ka muud terviseinfot, mida pakub Eesti Geenivaramu kõigile geenidoonoritele.

Tekst: Allan Tobi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga