ETIOOPIA KÕRBES

JUHTKIRI

Reisikirjandus '17

Reisimine on vabadus. Piiramatu vabadus. Olgu, on mõned erandid.

Esiteks: Krister Kivi ja Francis Chichesteri jaoks on reisimine üks vaev ja piin. Aga anname neile andeks, sest nad kirjutavad oma vaevadest väga vaimukalt.

Teiseks: Lii Undi ja James Joyce’i jaoks on võõras keskkonnas liikumine ja elamine üks igavene sisekaemus. Aga anname neile andeks, sest nende sisemine ilm on huvitav.

Kolmandaks: Peeter Sauteri ja Bill Brysoni jaoks on reisimine üks pullitegemine. Aga anname neile andeks, sest pulli saab nende reisidel tõesti kõvasti.

Neljandaks: William Dalrymple’i ja Johannes Semperi jaoks on reisimine üks kultuuritöö. Aga anname neile andeks, sest hea, kui keegi kerglase meelelahutuse kõrval ka selle töö ära teeb.

Kokkuvõttes ikkagi – reisimine on vabadus. Oma igapäevasest keskkonnast eemalolek annab suurema vabaduse kirjutada oma vaevadest ja piinadest, vaadata iseendasse, teha ohjeldamatult pulli ja õppida tundma kaugeid kultuure. Seega vabadus peab olema ka reisikirjanduse üks olulisemaid märksõnu.

Nõukaajal olid asjad palju selgemad. Vabadus oli tunnetatud paratamatus ja reisimine oli vabadus valitutele. Kirjanikud Egon Rannet, Vladimir ja Aimee Beekmann, Jaan Kross ja Ellen Niit ning mõned teised, kes välismaale pääsesid, olid lugupeetud kirjanikud, kes kirjutasid ka mõned selgepiirilised reisikirjad.

On siiski juba varasemas eesti kirjanduses olnud tegelasi, kes on asja häguseks ajanud. Karl Rumor ja Friedebert Tuglas näiteks. Või siis Lennart Meri, kes kirjutas „normaalsed” reisikirjad Kamtšatkalt, Kesk-Aasiast, Siberist ja siis äkki „suurest paugust, tuulest ja muinasluulest”.

Tänapäeval on asi muidugi päris sassis.

Sel aastal olime taas suures kimbatuses. Tõnu Õnnepalu raamatuga „Valede kataloog. Inglise aed”. Inglise aias räägitakse Briti kuningriigi olemusest, igapäevaelu nähetest (valimised), probleemidest (immigrandid). Omal moel annab Õnnepalu võtmeid, kuidas võõrast kultuuri avastada. Ühest küljest on see nagu Õnnepalu „Minu Inglismaa”, teisalt on see veel palju muud. Võib-olla liiga palju muud, üldinimlikku. Nii jätsime Õnnepalu eelmise aasta parimaid reisiraamatuid valides vaatluse alt välja. Õnneks oli häid raamatuid veel. Sel korral said pärjatud Berit Renseri „Minu Indoneesia” ja Hendrik Relve „Kiviaja puudutus”. Palju õnne laureaatidele ja head lugemist kõigile!

Tiit Pruuli