Loosungiga „Döner macht schöner!” juba mitu kümnendit tagasi Euroopa toiduturu vallutamist alustanud Türgi tänavatoit on üksjagu mitmekesisem, kui selle Mustafa’s Gemüse Kebap’i ja sarnaste nimede alla koondunud Lääne-Euroopa esindused aimata lubavad, selgub Istanbulis.
Nüüdisaegse Türgi rajaja Mustafa Kemal Atatürki läänefetiš andis türklastele perekonnanimed, tsiviil- ja kriminaalkoodeksi, võttis võimaluse pidada mitut naist, kanda turbanit ja traditsioonilist peakatet fess’i ning pidi muutma Istanbuli ja kogu Türgi linnapildi euroopalikuks. Üksjagu see kõik Istanbuli tänavapilti muutiski − vähem maharaiutud kätega taskuvargaid ja rohkem kaabusid, kuid tänavakohvikud ja toit jäid ning vähemalt gurmaanidele on Istanbul olnud äratuntavalt Istanbul iga riigikorra ajal.
Vaatamisväärsustega tutvumine on igal reisil kahtlemata oluline, õnneks klassifitseerub Istanbuli tänavatoit ja selle müüjad kindlasti vaatamisväärsuseks.
Mis euronõuetega harjunud inimesele tundub eemalt kui elu kõige hullumeelselt ohtlikum ettevõtmine, on suure tõenäosusega siiski lihtsalt üks suurepärane grillitud maisitõlvik, küpsetatud kastan või klaasitäis värsket mahla. Ehk vaid çiğ köfte, toores vürtsidega maitsestatud liha, mis on mõne tunni südapäevase päikese käes müügiletil seisnud, kisub seikluse kategooriasse.
Kaks elutähtsat sõna
Kõige turvalisem valik − ja ühtlasi iga kohaliku traditsiooniline viis päeva alustamiseks − on simit, seesamiseemnetega kaetud väike rõngassai, mille krõbeda kooriku all on pehme sisu. See on parim otse ahjust tulnuna, tegelikult juba mõnikümmend minutit kärus mööda tänavat veerenuna kipub see kaotama oma krõbedust ja pehmust, nii et hea oleks oma teekond mööda sättida mõnest väikesest saialõhna täis kohast, kus mõni agar pagar neid küpsetab.
Pide on teine sõna, mille tänavalt süüa otsides kiiresti ära õpib. Türklaste ettekujutus pitsast, ovaalne õhuke ja sadade eri katetega sai on hulga fantaasiarikkam toit ja ikkagi täiesti teine toit kui äraleierdatud pitsa. Kui ei usu, proovige lambalihavorstikestega kaetud pide’t.
Lambad, kes veel sadakond aastat tagasi muretult Galata torni ümbruses ukerdasid, on nüüd kilomeetrite kaugusele tõrjutud. Seetõttu on tänavatoidu lettidel lambalihast olulisemal kohal kala.
Istanbuli Euroopa ja Aasia poolt lahutav Bosporuse väin on ühtaegu nii linna olulisemaid toiduallikaid kui ka liiklusteid, andes tänavatoidu kontseptsioonile hoopis laiema ja meeldivama sisu. Ja see pole mingi parem-kui-ma-selle-kiiresti-unustaks fish&chips’i-tuutu, mida selle „tänava” ääres pakutakse.
Istanbuli suurim köök
Istanbullane ei söö kala veest kaugemal kui kümme meetrit – aga sööb seda palju –, mis tähendab, et ühtlasi on kaldapealsed Istanbuli suurim köök.
Ükski päev ei saa alata, ilma et kalapaadid ja kajakad Galata silla kõrval kalaturu juures randuksid ja pannid on kalalettide vahel juba kuumaks aetud, ning lõppeda enne, kui kaldapealsetes restoranides on söödud viimane kala.
Kuid nagu teada, ei piisa inimesele täisväärtuslikuks eluks üksnes toidust. Inimene tahab ka juua.
Ei ole päris selge, kui mitu klaasi teed suudab üks türklane juua, kuid kindlasti on see lõpmatusele kõige lähem arv, mis matemaatikutele teada.
Aga kohalike kombel joomiseks ei piisa teest. Söögi kõrvale tuleb tellida ayran, jook, mis piimatoodete riiulis võiks paigutuda kuhugi jogurti ja keefiri vahele. Üldiselt ei ole usutav kohata türklast söögikohas, mille lõunamenüüd ei moodustaks pakkumine kebab + ayran = 4 lira.
Muidugi ei koosne istanbullaste dieet ainult kebabist, jahutoodetest ja sellest, mida Bosporuse vahuste lainete vahelt välja saab tirida. Hetkel maailma ühe kiiremini kasvava majandusega riigis ollakse innukad ehitama ja proovima kõike uut. See kehtib ka restoranide kohta. Istanbulist leiab sushit, mis toob kadedusevirvenduse isegi muidu alati viisakate jaapanlaste näole, molekulaarkulinaariat ja mitu Michelini tärniga restorani.
Päeva lõpuks tahab igaüks lihtsalt head Türgi toitu. Ja seda on tänavate kaupa ootamas.
Türgi ja vein!?
Uskumatu küll, aga Türgis kasvatatakse (Wineinstitute’i 2009. aasta statistika) nii palju viinamarju, et riik on viinamarjakasvatajatest pärast Hispaaniat, Prantsusmaad, Itaaliat ja Hiinat viiendal kohal. Enamik marju küll kuivatatakse ja neist tehakse rosinaid. Parimates piirkondades kasvatatakse viinamarju eesmärgiga teha neist veini.
Türgis ei tehta veini küll palju, enamik Türgi 76 miljonist elanikust ei joo veini usulistel kaalutlustel. Aastas tarbitakse Türgis veini 0,29 liitrit elaniku kohta – samal ajal kui näiteks Eestis juuakse elaniku kohta 10,3 liitrit.
Kui külastada Türgit, siis tasub kasutada juhust ja maitsta tuntumate Türgi veinimajade veine: Dolucat ja Kavaklideret. Meile lähim koht, kust neid veine saada võib, on Soome.
Mustafa Vasfi Diren
Eesti parema valikuga kauplustes on saadaval Direni veinimaja veinid. Veinimaja asutajaks oli Mustafa Vasfi Diren – mees, kelle elu suurim unistus oli teha veini. Aastatel 1940–1943 õppis Mustafa Bursa põllumajanduskoolis. Viisteist aastat pärast kooli lõpetamist tootis Mustafa oma esimese veini. Ta on saanud kõrgeima autasu esimeselt Türgis toimunud veinivõistluselt, mis oli veinitootjale suur tunnustus. Et parandada veinitootmist, hakkas Direni veinimaja tihedat koostööd tegema erinevate Türgi põllumajandusinstituutidega. Lähemalt uuris ta veini tootmise tehnoloogiat Reini jõe ääres ja Moseli orus Saksamaal, mille tulemusel täiustati Direni veinimaja tehnoloogiat. Mustafa poeg Orhan Ziya Diren on õppinud Prantsusmaal Dijoni Ülikoolis önoloogiat (teadus veinidest ja veinivalmistamisest). Ka teine poeg on õppinud Saksamaal veinivalmistamist ja kolmas tegutseb toiduainetööstuses. Tänapäeval on Direni veinimaja võitnud erinevaid auhindu.
Türgi veinid Eestis
Valgetest veinidest on Eestis saadaval Diren Narince [narindźe]. See on Narince viinamarjast tehtud puuviljane ja kerge vein, mis sobib hästi kala ja mereandide juurde.
Türgis kasvatatakse ka klassikalisi viinamarju, nagu Cabernet Sauvignon. Vein, mille sildil on kirjas Cabenet Sauvignon, sisaldab 85% Cabernet Sauvignoni ja 7,5% Syrahi ja 7,5% Boğazkere [boaskere] viinamarju. Vein on ümar ja täidlane ning sobib hästi grillitud liha ja teravate toitudega.
Diren Boğazkere sisaldab 85% Türgi kohalikku viinamarja Boğazkeret ja 7,5% Kalecik Karası viinamarja ning rahvusvaheliselt tuntud 7,5% Cabernet Sauvignoni. Vein on küpsete marjade aroomiga, ümar ja täidlane, mis sobib hästi grillitud liha ja küpsete juustudega.
Aastal 1924 võttis Türgi kasutusele uue tähestiku ja selle koostamiseks kasutati rahvusvahelist keeleteadlaste rühma, kuhu kuulusid teiste hulgas ka eestlased.
Ühe osana meie panusest on ö- ja ü-täht türgi tähestikus ja neid on türklased lahkelt kasutanud sõnas Öküzgözü, mille iga veinisõber peaks selgeks õppima.
Öküzgözü
Väga põnev leid on Diren Öküzgözü [öküzgözü] viinamarjast tehtud vein. Et anda veinile juurde struktuuri ja täidlust, on sinna lisatud 15% Cabernet Sauvignoni. Öküzgözü tähendab tõlkes härja silma (öküz ’härg’, göz ’silm’). Veinis domineerib vaarikas ja kirss, taustaks on täidlust ja küpsust. Vein sobib hästi lamba-, jänese- ja pardiliha ning juustude juurde.
Türgi veine võib leida Tallinna ja Tartu Kaubamajast, Stockmannist, Rimi hüpermarketitest, Kadaka ja Järve Selverist, Pärnu Maximast, Tallinnas veel ka Solarise ja Õismäe Sushihouse’ist, Wine Libraryst ja Wine Way kauplusest.
Şerefe! Terviseks!