Kauaks jätkub Kuubale kommunismi?

Kuigi tahvlid Kuuba maanteedel ja elumajadel kuulutavad tänini kommunismiideaali, elatakse tegelikult mingis paradoksaalses tegelikkuses, mida võiks nimetada kasvõi riiklikuks kapitalismiks, ütleb Mari Kodres.

Kuigi tahvlid Kuuba maanteedel ja elumajadel kuulutavad tänini kommunismiideaali, elatakse tegelikult mingis paradoksaalses tegelikkuses, mida võiks nimetada kasvõi riiklikuks kapitalismiks, ütleb Mari Kodres.

Hispaaniakeelne kultuuriruum armastab ütlust: “No hay mal qe dure mil años, ni cuerpo qe lo resista.” Eesti keelde tõlkides võiks see kõlada ehk: “Pole kurjust, mis suudaks vastu pidada tuhat aastat, ega keha, mis suudaks seda endas kanda.” Üldiselt aga tähendab see lihtsalt, et miski pole igavene. Fidel Castro tundmatust haigusest räsitud keha on pärast mõneaastast pausi ärganud uuele elule, aga vist on nüüdseks ka tema aru saanud, et kommunistlik režiim sedasama ei tee.

Poolkinnises kuurortlinnas Varaderos ehk ei märkagi, milline on tavalise kuubalase igapäevareaalsus Vabaduse saarel, aga mujal saab see märkamatuks jääda vaid ainult neil, kel müts mitte ainult silmini, vaid lausa lõuani tõmmatud.

Kahe näoga on Castro, nagu ka tema ideoloogiline režiim, olnud tegelikult kogu aeg. Paralleelmajandus, mis tähen- dab kahte käibel olevat raha – peesot ja konverteeritavat peesot, millest väärtus on ainult viimasel –, võtab kogu selle lonkava riigi olemuse kokku. Kuigi tahvlid Kuuba maanteedel ja elumajadel kuulutavad tänini kommunismiideaali, elatakse tegelikult mingis paradoksaalses tegelikkuses, mida võiks nimetada kasvõi riiklikuks kapitalismiks.

1992. aastal seadustati vähesel määral eraettevõtlus, aga lõviosa selle tuludest kanti ja kantakse praegugi riigi kaukasse. Näiteks eramajutuse ehk casa particular’ide pakkujad peavad igal kuul, olenemata klientide hulgast, andma kindla summa riigile. Lisaks ei anta õigust casa pidamiseks mitte igaühele, vaid vähemasti väliselt tuleb näidata oma režiimimeelsust. Kogu selline topeltmäng aga on vajutanud inimeste omavahelistele suhetele pitseri ja Kuuba troopiline õhk pole paks ainult niiskusest, vaid ka usaldamatusest. Sedagi on kerge mitte märgata, sest kuubalane on ju loomu poolest võluv suhtleja. Vahetu suudab ta olla reeglina sinnamaani, kui jutt läheb riigi või poliitika peale, siis on korraga taba ees.

Formaalselt on kuubalastel lubatud riigist lahkuda, aga tegelikkuses ei anta selleks reeglina siiski luba ning teiseks ei saa üks tavaline kuubalane olematu riikliku teenistuse juures endale kunagi lubada lennukipiletit. Kahekümne aasta jooksul on riigist eluga riskides lahkunud sajad tuhanded saareelanikud, kellest teadmata hulga on neelanud Florida väin. Õnnelikumad on jõudnud USA-sse kohale, need, kes merelt tabatud, on immigratsioonileppe kohaselt aga tagasi saadetud.

Neil inimestel võimude silmis enam asu ei ole – siiani viiakse läbi avalikke häbistamisaktsioone, kiusatakse taga nii neid endid kui nende lähedasi. Nii on üpris tavaline, et vastne keemiaprofessor peab leiba teenima näiteks puuviljamüüjana, sest koolis ta töötada ei tohi.

Dissidentidel on lubatud lahkuda, aga tagasi tulla neil ei lubata. Kui keegi tulebki tagasi, siis on ta sunnitud jääma.

Omaette lugu on ka Kuuba haridus- ning tervishoiusüsteemiga, mis kõigepealt režiimi pooldajate argumendina välja käiakse. Koolid ja ülikoolid on tugevalt ideoloogilise kallutatusega ning teiseks napib häid õppejõude. Fidel Castro tuli mõned aastat tagasi lagedale näiteks teleclases-kontseptsiooniga ehk tundidega teleri vahendusel. Arstid aga on Kuuba vahetanud Venezuela nafta ja energia vastu ning Venezuelasse saadetud, mistõttu tavaline kuubalane võib heast arstiabist vaid unistada. Maapiirkondades tegutsevad kohalike perearstidena tihti viimaste kursuste tudengid, kuna kogemustega arstid on saadetud piiri taha.

Kuubalane ei kannata küll nälga või puudust, kuid näiteks alatoitumuse ja vitamiinivaeguse all, sest toit on niivõrd ühekülgne. Absurdne olukord riigis, kus maa oleks võimeline kandma ka neli saaki aastas!

Võtame veel mobiiltelefonide ja arvutite ostmise load, mille kohta paar aastat tagasi võimud kuulutasid, et nüüd on Kuuba infoühiskonnale avatud. Propaganda jättis siiski ütlemata, et üks tavaline kuubalane saaks endale mobiiltelefoni või arvutit lubada umbes saja aasta palga eest ning seda ka siis, kui paigutaks absoluutselt kõik säästudeks. On olemas internetipunktid, kus aga jälgitakse, milliseid veebilehekülgi keegi külastab. Absoluutselt igast netikülastusest jääb maha kirjalik jälg.

Viimased sõnumid räägivad, et Kuuba kaotab enam kui miljon riiklikku töökohta, et inimesed siseneks eraettevõtlusse. Algust tegi riik sellega juba 2010. aasta kevadel, kui valis esimesteks katsealusteks habemeajajad ja juuksurid. 50 aastat režiimi on neist paljusid juba niivõrd moraalselt laostanud, et nad tõstsid protesti. “Me ei taha iseenda peremehed olla, renti maksta, klientide pärast konkureerida,” vahendasid briti ajalehe The Guardian korrespondendid kohapealseid meeleolusid.

Kõige adekvaatsemaid sõnumeid saab – nii, nagu Iraani rahutuste ajal toimis Twitter – Kuuba puhul blogosfäärist. Ajakirjanik Yoani Sanchez, kes alustas oma blogi turistiks maskeerunult hotellide internetipunktidest postitades, on tänaseks ühes mitmete pressivabaduse ja inimõiguslaste auhindadega saavutanud üleilmse tuntuse ning vabatahtlikud erinevatest riikidest tõlgivad seda mitmekümnesse keelde.

Kuuba küsimus on kompleksne – enamus inimesi ootab küll muutust, ent on samas väsinud pidevast jagelemisest. Selge see, et siirdeajal kujutab saar endast tõelist meepotti, meelitades oma huvidega ligi suur- ja väikeriike ning investoreid kogu maailmast. Ees ootab ka veel rahvuslik kokkulepe, mida teha vana nomenklatuuriga – kas lüüa plats puhtaks, kas lõimida nad siiski uue riigi ülesehitamisesse või minnakse radikaalsemat, kuid vaevarikast kohtuprot- sesside teed? Lepitaja rolli mängib siin veel katoliku kirik, kes sarnaselt luteri kirikuga Nõukogude Eestis tegeleb nii humanitaarabi jagamise kui hingehoiu ning inimõigustega.

Olulise nüansina tuleks kindlasti märkida, et päris arvestatav osa Kuuba opositsioonist on küll Castro ja kommunismi vastased, aga mitte ilmtingimata (neo)liberalismi pooldajad ning niisama palju, kui on Castro-vastaseid, on ka USA-vastaseid.

Septembri alguses ütles Fidel Castro, et Kuuba majandusmudel ei tööta. Mõni päev hiljem väitis ta, et oli kõigest irooniline. Väljastpoolt vaadates on see kõik aga traagiline.

KUUBA DISSIDENDID

Madli Lääne vahendab Kuuba teisitimõtlejate mõtteid olukorrast Kuubas.

ROBERTO GARCIA MARTINEZ

Rahumeelne opositsionäär, partido liberal de Cuba üks organiaatoritest

“Dialoog rahvaga on jäänud nõrgaks, rahvast on raske informeerida. Nn vaikimisseaduse eiramise eest on meie liikmeid tugevalt represseeritud, survestatakse peresid, mõjutatakse majanduslikult, laimatakse avalikult, mistõttu organisatsiooni kasv ja edasiareng on raske. Suurimat vaenlast näen informeerimatuses. Kui räägitakse 75 poliitvangist Kuubal, siis kohali- kud mõtlevad viiest Kuuba poliitvangist USAs. Ka maailm ei tea Kuuba olukorrast midagi. Meie sooviks on, et välisriigid teadvustaksid Kuuba probleeme, avalikustaksid põhjuseid, miks õiguste eest võitlejad on vähemuses ja represseeritud ning tunnustaksid opositsionääride püüdlusi, oleksid meiega solidaarsed.”

FERNANDO MARTINEZ CALZADILLA

Sõltumatu ajakirjanik, programa Cultural libertadi direktor

“Kuubal ei ole võimalik teha revolutsiooni massidega tänaval. Demokraatlik ja intellektuaalne muutus peab toimuma inimeste, noorte, üliõpilaste kaudu. Pool Kuuba elanikkonnast elab välismaal. Vähesed neist hoiavad väljaspool saareriiki kokku, enamik kuubalasi unustavad kodumaa niipea, kui lahkuvad, või kardavad avalikult valitsuse vastu sõna võtta. Pelgalt rahaline abi kodustele ei ole piisav. Eksiilis elavad kuubalased saaksid mängida suuremat rolli Kuuba muutumise teel, kuna neil on vahendeid, et levitada informatsiooni ja võimalusi teha mitmeid asju, mis Kuubal võimatu.”

JORGE LUIS GARCIA PEREZ “ANTUNEZ”

tuntud dissident, endine poliitvang

“ Nõuame Kuuba valitsuselt: Kuuba poliitvangide piinamiste ja inimvääritu kohtlemise lõpetamist. Rahumeelsete inimõiguste eest võitlevate kuubalaste represseerimise lõpetamist. Inimõiguste pakti ratifitseerimist.

Samuti on üheks meie protesti eesmärgiks maailma tähelepanu juhtimine Kuuba olukorrale ning üleskutse demokraatlikele riikidele Kuuba reaalsust tunnistada ja Kuuba demokrati- seerimist moraalselt toetada.”

RICARDO PUPO SIERRA

Endine poliitvang, liikumise plantados esindaja

“Kuubal on 200–300 ametlikku poliitvangi, tegelikkuses ulatub tagakiusatute arv umbes 800 inimeseni, kes keelduvad allumast valitsuse seadustele ja kelles nähakse ohtu. Näiteks 2008. aasta jooksul vahistati mind üle 40 korra. Kuid kahjuks enamik kohalikke ei teagi, et Kuubal on poliitvange – kinnises ühiskonnas inimesi reaalsusest ei informeerita. Sellest räägitakse opositsiooniringkondades ja välismaal. Paljudel kuubalastel ei ole raadiot, raske on infot jagada või saada. Välisriigid saaksid aidata materjalidega inimõiguste kohta, et aidata inimesi olukorrast teavitada. Informeeritud rahvas oskab muutust soovida! Samuti takistab majanduslik sõltumine valitsusest, rahvas toetab opositsionääre vaikides, tänavale kuulutama ei julgeta minna. Demokraatlikud välisriigid aga ootavad Fideli surma ning loodavad muutust näha aja loomuliku kulgemise kaudu.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga